Search

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Tänapäeva töökohad digitaliseeruvad üha enam. Uued rakendused ja nutiseadmed võimaldavad tööandjatel koguda hulgaliselt töötajate isikuandmeid erinevatest allikatest. Taoliste tehniliste võimaluste olemasolu võib kergelt viia töötaja isikuandmete kaitse reeglite rikkumise ja privaatsust riivava käitumiseni. Doktoritöös analüüsin, kuidas Euroopa Liidu privaatsus- ja andmekaitseraamistik tuleb antud väljakutsega toime ning kuivõrd suudab kaitsta töötajat privaatsust riivava jälgimise eest töökeskkonnas. Doktoritöö põhineb viiel eelretsenseeritud publikatsioonil ja keskendub privaatsuse ning andmekaitse küsimustele, mis käsitlevad kolme digitaalset jälgimistehnoloogiat – töötaja sotsiaalmeedia jälgimine, mikrokiibistatud töötajate jälgimine ja kontaktide tuvastamist võimaldavate rakenduste abil töötajate jälgimine COVID-19 leviku ajal. Doktoritöö eesmärk on kindlaks teha, kas EL-is on vaja kehtestada õigusakt, mis reguleerib töötaja privaatsust ja andmekaitset juhul, kui tööandja rakendab digitaalseid jälgimistehnoloogiaid ja millistel tingimustel peaks jälgimine olema lubatud. Doktoritöös väidan, et invasiivsete jälgimispraktikate ja töösuhte osapoole ebavõrdsete positsioonide tõttu on vajalik EL tasandi õigusakt, mis võimaldab töötajal keelduda privaatsust riivavast jälgimistehnoloogiast ja annab tööandjale juhiseid, millistel tingimustel on töötaja jälgimine lubatud. Näiteks tuleb õigusaktiga ette näha, et tööandja ei tohi töötajat jälgida ja tema andmeid töödelda, kui selleks puudub vajadus. Sellest reeglist võib teha erandi näiteks kuriteo, tõsise väärkäitumise või muude õigusaktis üheselt esitatud põhjustel, näiteks tööõnnetuse ennetamiseks. Töökohal ei tohi lubada salajast jälgimist ja liikumisandmete kogumist., Today’s workplaces are becoming increasingly digitalized. New applications and smart devices enable employers to collect enormous quantities of employees’ personal data from a vast array of sources through inexpensive means. These practises may be accompanied by intensification of the processing of employee data and possible intrusions to their privacy. My dissertation examines how the current privacy and data protection framework in the EU is equipped to protect employees from privacy-invasive monitoring practices. The dissertation is based on five peer-reviewed publications and focuses on privacy and data protection issues concerning three specific digital monitoring technologies – social media monitoring, monitoring microchipped employees and digital monitoring technologies, e.g. contact tracing technologies, used during COVID-19 pandemic. The aim of the dissertation is to ascertain whether there is a need for specific rules at the EU level that regulate privacy and data protection if an employer uses digital monitoring technologies and on what conditions employee monitoring using these technologies should be allowed. The findings of this dissertation indicate that due to the increased use of the digital monitoring technologies and imbalance of power in an employment relationship, EU legislation is needed to strengthen employees' ability to reject privacy-invasive monitoring technologies and give employers clarity under what conditions monitoring is allowed. EU legislation should clearly state that if not necessary, employers should refrain from the use of digital monitoring technologies. Exceptions might be allowed only in case of criminal activities, serious malpractice or other just causes e.g. prevention of accidents at work. Legislation should also entail stricter obligations for employers, such as consultations with employees’ representatives. Covert monitoring and the possibility to gather movement data inside the workplace should be prohibited.

https://www.ester.ee/record=b5438330

https://www.ester.ee/record=b5360969

https://www.ester.ee/record=b5360976

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, EL isikuandmete kaitse üldmäärusest tuleneva läbipaistvuse põhimõtte järgi peab inimese jaoks olema tema isikuandmete töötlemine läbipaistev. Reeglina peab inimesele teada olema, kas ja millisel eesmärgil ning kelle poolt tema andmeid töödeldakse. Selle tagamiseks tuleb vastav teave isikule teatavaks teha enne, kui temalt võetakse nõusolek isikuandmete töötlemiseks. Kui isikuandmete töötlemine toimub ilma nõusolekuta (st seaduse alusel), rakendub üldine teavitamiskohustus. Lisaks aitab isikuandmete töötlemise läbipaistvust tagada ka see, et üldjuhul tohib isikuandmeid kasutada ainult eesmärkidel, millistel neid koguti. Esimesed kaks kirjeldatud reeglit kehtivad ka juhul, kui isikuandmeid töödeldakse teadusuuringute eesmärgil. Küll aga ei kehti isikuandmete töötlemisel teaduses eesmärgi piirang. Sõltumata sellest, kas isikuandmed koguti nõusoleku või seaduse alusel ning millistel eesmärkidel need koguti, on neid võimalik hiljem kasutada kõikvõimalikel teaduslikel eesmärkidel. Seega peaks teadusuuringute eesmärgil toimuva isikuandmete töötlemise puhul töötlemise läbipaistvust isiku suhtes tagama isiku teavitamine vähemalt tema andmete töötlemise faktist, töötlemise eesmärkidest ja töötleja isikust. Doktoritöö eesmärk on uurida, kas ja kuidas on tagatud geeniandmete töötlemise läbipaistvus isiku suhtes, kelle geeniandmeid töödeldakse teadusuuringute eesmärgil. Selleks uuritakse probleeme, mis tekivad geeniuuringute puhul isikult nõusoleku võtmise eelse teavitamisega, ning kitsaskohti, mis võivad esineda isiku teavitamisel juhul, kui andmeid töödeldakse geeniuuringute eesmärgil ilma isiku nõusolekuta. Doktoritöös jõutakse järeldusele, et kehtiv õigus ei taga geeniandmete töötlemise läbipaistvust inimese suhtes olukorras, kus geeniandmeid töödeldakse teadusuuringute eesmärgil., According to the principle of transparency arising from the General Data Protection Regulation of the EU, personal data must be processed in a manner transparent to the individual. As a general rule, the individual must be informed of the fact and purposes of the processing of their data, and the identity of the data controller. Accordingly, individuals must be provided this information prior to giving consent to the processing of their data. If the processing is undertaken without the consent of the individual (i.e. based on law), the general obligation to provide information applies. In addition, another measure of facilitating transparency of personal data processing is the purpose limitation, according to which personal data may only be processed for purposes for which it was collected. The first two described rules apply as well when personal data is processed for research purposes. However, the purpose limitation does not apply in the research context. Regardless of whether personal data was obtained based on informed consent or law, it can later be used for (different) research purposes. Thus, if personal data is processed for research purposes, transparency in relation to the individual should be facilitated via the provision of information regarding at least the fact and purposes of processing, and the identity of the controller. The aim of this dissertation is to determine, if and how transparency in relation to the individual is facilitated in scenarios where genetic data is being processed for research purposes. In order to do so, the author analyses problems related to the provision of information prior to obtaining consent for genetic research, and the shortcomings of the general obligation to provide information where genetic data is used in research without consent. The author concludes that current regulatory frameworks do not adequately facilitate transparency in relation to individuals in regard to the use of their genetic data if the genetic data is processed for research purposes., https://www.ester.ee/record=b5282692

http://www.ester.ee/record=b4575675*est