Search

Adpositions localize an entity (Figure) with respect to another entity (Ground), designated by the complement of the adposition. Most Finnic adpositions are postpositions with a genitive Ground, while prepositions typically have a partitive Ground. This work is a cognitive-linguistic study of the synchronic and diachronic semantics of partitive-Ground adpositions. It is argued that adpositions with a partitive Ground select a proximal perspective to the locational relationship, while those with a genitive Ground select a distal perspective. Three alternative hypotheses are introduced and compared concerning the origin of two Finnish partitive-Ground adpositions, kohti ‘towards’ and päin ‘towards’: 1) These adpositions originated as instructive-case bodypart expressions of position (cf. selin ‘with one’s back at’), and their partitive Ground indicated a viewpoint person; 2) They were instructive forms with a meronymic-locative meaning, expressing a more precise target area within the Ground, together with a directionality toward that area; 3) The Ground of kohti and päin was originally a partitive object of ‘aiming’ or ‘shooting’ verbs, and the soon-to-be adpositions themselves were lexicalized adverbs of direction. Kokkuvõte. Tuomas Huumo: Milleks partitiiv? Kaassõnade laiendit markeeriva partitiivkäände motiividest läänemeresoome keeltes. Kaassõnad suhestavad trajektori orientiiriga, mida väljendab kaassõna laiend. Enamik läänemeresoome keelte kaassõnadest on tagasõnad, mille laiend on genitiivis, eessõnade laiend aga on tavaliselt partitiivis. Käesoleva töö eesmärgiks on selgitada partitiivis laiendiga kaassõnade sünkroonilist ja diakroonilist semantikat kognitiivse lingvistika vaatenurgast. Autor väidab, et partitiivlaiendiga kaassõnad valivad asukohasuhtele proksimaalse perspektiivi, erinevalt genitiivlaiendiga kaassõnadest, mis valivad distaalse ja holistilise perspektiivi. Autor pakub välja kolm alternatiivset hüpoteesi, mis puudutavad kahe soome keele partitiivlaiendiga kaassõna, kohti ja päin (mõlemad tähendusega ’suunas, poole’), päritolu: 1) kaassõnad grammatiseerusid instruktiivis kehaosaväljenditest (vrd. selin ’seljaga millegi poole’) ja nende partitiivlaiend väljendas esialgselt vaatleja asukohta; 2) vormid olid lokatiivsed instruktiivid, mis väljendasid meronüümiliselt täpsemat sihtala orientiiri sees; 3) partitiivlaiend oli esialgselt objekt ning väljendas suunatud tegevuse (nt. ’sihtima’, ’laskma’) sihtkohta, tulevased kaassõnad aga olid suunda täpsustavad adverbid.

In this paper, we present the results of a corpus study investigating the distribution of the three grammatical cases in Estonian (nominative, genitive, partitive) and the factors affecting the interpretation of syntactic role for nouns marked in these cases. Unlike previous studies, which have focussed on the properties of grammatical relations, we take the perspective of morphological case, and investigate the relative frequency of each case in both written and spoken corpora, according to the encoded grammatical roles, referential properties (animacy, number, countability) and syntactic context (word order, transitivity), as well as probing the differences according to register. We find that each case is prototypically, but not reliably, associated with a particular grammatical role, and that a cluster of features are available to assist speakers in identifying the function of a case-marked noun. Kokkuvõte. Merilin Miljan, Virve Vihman: Eesti keele grammatilised käänded kirjalikus ja suulises korpuses: sagedus, jaotumus ning süntaktilised rollid. Artiklis esitatakse tulemused korpusuuringust, mille eesmärgiks oli välja selgitada eesti keele grammatiliste käänete (nominatiiv, partitiiv, genitiiv) jaotumus ning tegurid, mis mõjutavad nende käänetega markeeritud nimisõnade süntaktiliste rollide tõlgendamist. Erinevalt varasematest töödest, mis keskenduvad grammatilistele suhetele ja (seejärel) nende käändetähistusele, lähtub selle uurimuse fookus eelkõige morfoloogiast, st käändest endast. N-ö käände perspektiivist vaatleme iga grammatilise käände esinemise sagedust kirjalikus ja suulises korpuses: milliseid süntaktilisi funktsioone see markeerib, markeeritava nimisõna omadusi (elusus, arv, loendatavus), süntaktilist konteksti (sõnajärg, transitiivsus) ning registri erinevusi. Leiame, et kuigi üldpildina eristub iga grammatilise käände puhul sagedaim süntaktiline põhiroll, toob detailsem analüüs välja nimisõna omaduste ja süntaktilise konteksti olulisuse nende rollide jaotumuses.

In Latvian and Estonian existential clauses, the subject’s case form alternates between nominative vs. genitive (in Latvian) and nominative vs. partitive (in Estonian). This article is a study of the case-alternation systems of existential clauses and related clause types, locative and possessive clauses in these languages. It includes a corpusbased analysis of Latvian existential clauses that is being compared with Estonian corpus-based findings on similar clause types in Estonian. *** "Subjekti käändevaheldus läti ja eesti keele eksistentsiaallausetes" Nii eesti kui ka läti keeles esineb subjekti käändevaheldust. Läti keeles saab subjekt olla lisaks nominatiivile ka genitiivis, eesti keeles lisaks nominatiivile ka partitiivis. Artiklis võrreldakse subjekti käändevaheldust mõlema keele kirjaliku variandi eksistentsiaallauses, lisaks vaadeldakse ka eksistentsiaallausega seostuvaid lausetüüpe: lokatiiv- ja possessiivlauset. Läti keele subjekti käändevaheldus leiab aset eitavates lausetes verbiga nebut ‘mitte olema’, mida nimetame tinglikult eksistentsiaal-, possessiiv- ja lokatiivlauseteks. Kõigis lausetüüpides domineerib genitiivsubjekt mõjukalt nominatiivsubjekti üle. Eesti keele subjektikäände varieerumine ilmneb kõige produktiivsemalt eksistentsiaal- ja possessiivlausetes, seejuures on olulisemateks käändevaliku mõjuriteks lause polaarsus ja subjekti referendi kvantitatiivne määratletus. Esitame tänapäeva läti keele korpusematerjalil põhinevaid uuringutulemusi ning kõrvutame neid seniste uuringutega läti ja eesti keele kohta. Erinevalt varasematest seisukohtadest ilmneb, et lausetüübil peaaegu puudub mõju läti keele subjektikäändele. Uurime seetõttu peamisi subjekti käänet mõjutavate muutujate klastreid, keskendudes nende erinevatele realiseerumisvõimalustele. Peamised muutujad on subjekti referendi definiitsus, subjekti sõnaliik, subjektifraasi raskus ning subjekti paiknemine predikaadi ja määruse suhtes. Andmetest ei ilmne tugevaid reegleid, vaid ainult eelistuste tendentsid. Kõigis vaadeldavates lausestruktuuritüüpides on sagedasem genitiivsubjekt, kuid ülekaalukuse määr varieerub. Korpusematerjali suurim rühm subjekte on verbijärgsed indefiniitsed genitiivsubjektid. Nominatiivi kasutus on kõige sagedasem verbijärgsete definiitsete subjektide puhul, ületades kahekordselt nominatiivsubjektide osakaalu kogu uuritud korpusematerjalis. Teatud puhkudel on ka lausetüüp subjektikäände osaliseks mõjutajaks. Näiteks on eitavas lokatiivlauses, mille sõnajärg meenutab jaatavat lokatiivlauset, definiitne subjekt just nominatiivis. Artikkel esitab läti keele uuringutulemuste kõrvale tänapäeva eesti keele korpusematerjalil põhinevaid kvalitatiivseid ja arvulisi andmeid eesti keele võrreldavate subjektikäände tegurite ja tingimuste kohta.

This article examines object case marking in a Finnish verb structure called the Projected Directive Construction, e.g. Liisa pyysi Matti-a lähte-mä-än ‘Liisa asked Matti to leave’ (Liisa.NOMINATIVE asked Matti-PARTITIVE leave-INF-ILLATIVE). The PDC is divided into three subtypes. Type A includes verbs such as pyytää ‘to request’, which take a partitive object regardless of the outcome of the action. Verbs used in type B, such as määrätä ‘to order’, take an accusative object despite the result of the action. Type C comprises verbs such as suostutella ‘to persuade’ taking either a partitive or an accusative object, depending on the outcome of the semiotic causation expressed in the clause. The object case marking in the three subtypes reflects the two-faceted nature of the construction: on the one hand, it is a construction used for reporting of speech, on the other, it is a causative construction. It seems that boundedness – as it has traditionally been defined – does not suffice to describe the alternation of the object case in the PDC. Kokkuvõte. Yrjö Lauranto: Projitseeritud direktiivsed konstruktsioonid ja objekti käände markeerimine soome keeles. Artiklis käsitletakse objekti käänet soome keele projitseeritud direktiivses konstruktsioonis (PDK), nt Liisa pyysi Matti-a lähte-mä-än ‘Liisa palus Matit ära minna’. PDK võib jagada kolme alltüüpi. Tüüp A sisaldab verbe nagu pyytää ‘paluda’, mis nõuavad partitiivobjekti, sõltumata tegevuse tulemusest. Tüüp B verbid nagu määrätä ‘käskida’ nõuavad akusatiivobjekti, sõltumata tegevuse tulemuslikkusest. Tüüpi C kuuluvad verbid nagu suostutella ‘veenda’, mis võivad võtta nii partitiivse kui akusatiivse objekti, sõltuvalt lausega väljendatud semiootilise põhjustatuse tulemusest. Kolme alltüübi käändemarkeering peegeldab konstruktsiooni kahetist olemust: ühelt poolt kasutatakse konstruktsiooni kõne vahendamiseks, teiselt poolt on tegemist kausatiivse konstruktsiooniga. Seega ei piisa PDK objekti käändevahelduse selgitamiseks vaid piiritletuse mõistest. Võtmesõnad: objekti käände markeerimine; piiritletus; akusatiiv; partitiiv; kõne ja mõtete vahendamine; projitseerimine; kausatiivne konstruktsioon; soome keel

In this work I explore the semantics of two case forms of the Finnish quantifier moni ‘many’: the regular nominative moni and the regular partitive monta [mon-ta many-PARTITIVE], which however has taken on a function similar to that of the nominative of numerals and is thus not a functional partitive anymore. This development has apparently motivated the rise of the pleonastic montaa [mon-ta-a many-PARTITIVE-PARTITIVE] to unambiguously mark the partitive. I argue that an important difference between moni and monta is the opposition between a distributive and a collective meaning: in ambiguous contexts, moni is clearly distributive and monta collective. I compare the two with the nominative form of the near-synonymous quantifier usea ‘several; a number of’ which in similar contexts displays ambiguity between the distributive and collective readings. The analysis sheds new light to the division of labor between the two (functional) nominative forms of moni, showing that they divide the functions of the nominative in an idiosyncratic way. Kokkuvõte. Tuomas Huumo: Moni või monta? Distributiivse ja kollektiivse tähenduse vastandus soome keele kvantori moni ‘mitu’ kahe käändevormi vahel. Artikkel käsitleb soome keele kvantori moni ‘mitu’ kahe käändevormi tähenduserinevusi. Võrdlusobjektideks on reeglipärane nominatiiv moni ning reeglipäraselt moodustatud partitiivivorm monta [mon-ta mitu-PARTITIIV ‘mitut’], millel siiski on tekkinud arvsõnade nominatiivile sarnane funktsioon ning mis seetõttu ei ole enam funktsionaalne partitiiv. See areng on tõenäoliselt motiveerinud ka pleonastilise, kahe partitiivilõpuga vormi mon-ta-a [mitu-PARTITIIV-PARTITIIV] teket, mis väljendab ühetähenduslikult partitiivi funktsioone. Artikli põhiväide on, et oluline erinevus vormide moni ja monta vahel on distributiivse ja kollektiivse tähenduse vastandamine: mitmetitõlgendatavates kontekstides annab moni edasi distributiivset, monta aga kollektiivset tähendust. Artiklis võrreldakse nimetatud kaht vormi lisaks ka semantiliselt lähedase kvantori usea ‘mitu; arvukas’ nominatiivivormiga. Usea on sarnastes kontekstides mitmetähenduslik ning võib edasi anda nii distributiivset kui ka kollektiivset tähendust. Kokkuvõttes valgustab analüüs seni käsitlemata vaatenurgast kvantori moni kahe (funktsionaalses mõttes nominatiivi-)vormi tööjaotust, mis on üsnagi idiosünkraatiline. Võtmesõnad: kvantor; kääne; partitiiv; kollektiivne vs. distributiivne tähendus; soome keel

The partitive has often been acknowledged as problematic for L2 learners of Finnish. The purpose of this study was to identify possible instances of L1 influence in Estonian learners’ use of partitive predicatives and to explore the relation between L1 influence and L2 proficiency. Research materials (85,749 words) were selected from the Estonian subcorpus of the International Corpus of Learner Finnish and evaluated according to the CEFR proficiency scales (i.e. A1–C2). A frequency-error analysis revealed instances of both positive L1 influence (e.g. a virtual lack of partitive overuse errors) and negative L1 influence (e.g. frequent use of nominative plural instead of partitive plural predicatives). The latter error type was found to ultimately decrease with increasing L2 proficiency, suggesting an inverse relation between negative L1 influence and L2 proficiency. Nonetheless, interactions between L1 influence and several other variables also reflected the extremely complex nature of the phenomenon of L1 influence.