Search

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Siinne doktoritöö käsitleb tuleviku väljendamist eesti keelele lähedases sugulaskeeles liivi keeles. Põhjusel, et läänemeresoome keeltele on omane tuleviku väljendamine verbi olevikuvormi abil (nt liivi ma tī’eb ’ma teen’ võib tähistada ka tulevikulist tegevust), keskendutakse töös verbidele, mis on vähemalt osaliselt spetsialiseerunud tuleviku väljendusvahenditeks. Liivi keeles on põhitähelepanu all verb līdõ, mida on seostatud tuleviku väljendamise ning modaalsete tähendustega (kahtlus ja kohustus), kuid mille täpsemat tarvitust on varem vähe uuritud. Kuna nimetatud verbil on vasteid kõigis läänemeresoome keeltes (nt karjala lie(nöy), vadja leevvä, soome lienee ja lie), vaadeldakse liivi līdõ kasutust ka laiemal läänemeresoomelisel taustal. Kuigi doktoritöös analüüsitakse teisigi verbe, millel võib teatud kontekstis algne tähendus tagaplaanile jääda ning esiplaanile tõusta hoopis tulevikuline tõlgendus, on liivi keeles tuleviku väljendamine seostatav ennekõike siiski verbiga līdõ. Töös näidatakse, et līdõ on kohustuslik (i) koopulalauses, nt se līb sūr ’see on (tulevikus) suur’, ja (ii) täistuleviku tarindis, st ühendis mineviku kesksõnaga, nt līb tī’end ’on (tulevikus) teinud’. Sõltuvalt kontekstist on võimalik ka episteemiline tõlgendus, st kahtluse väljendamine olevikulise olukorra kohta (vastavalt ’see vist on suur’ ja ’vist on teinud’). Episteemilist tähendust võib tuleviku väljendusvahendite puhul keeltes sageli märgata (sh nt inglise will, saksa werden, vene bud- korral). Liivi keeles ega teistes läänemeresoome keeltes ei leidu siiski täieõiguslikku tuleviku abiverbi ehk verbi, mis esineks infinitiivitarindis ning oleks obligatoorne tulevikutõlgenduse korral (nt *ma līb tūlda/tu’lmõ asemel öeldakse ma tulāb ’ma tulen’, vrd inglise I will come). Kuna ennekõike just koopulalausete puhul võis märgata (tulevikus) ’olemise’ ning ’olema saamise’ põimumist, leiavad töös eraldi käsitlust ka muutust märkivad verbid. Liivi keeles eristuvad põhiliste muutust märkivate verbidena īedõ ’jääda’ ja sǭdõ ’saada’. Erinevalt ülejäänud läänemeresoome keelealast osutub üldiseks ning rahvakeelseimaks īedõ, mis väljendab nii ’jäämist’ kui ka ’saamist’., This dissertation studies the expression of future time reference in Livonian (a Finnic language closely related to Estonian). As Finnic languages in general are known to express future using a verb in the present tense (e.g. Livonian ma tī’eb ‘I do’ also conveys future), the focus of this thesis is on verbs that have become specialised as future time reference devices at least to some extent. One such verb is the Livonian līdõ ‘will be’, associated with the expression of future and conveying modal meanings (e.g. doubt and obligation) already earlier. As līdõ has cognates in all the Finnic languages (e.g. Karelian lie(nöy), Votic leevvä, Finnish lienee and lie), the use of līdõ is discussed in a broader Finnic context. A few other verbs are also analysed that can leave the source meaning in the background and primarily express the future. However, it is shown that regarding Livonian the expression of future can mainly be associated with līdõ in (i) copular clauses, e.g. se līb sūr ‘this will be big’, and (ii) the future perfect construction, e.g. līb tī’end ‘will have done’. Depending on the context, the epistemic reading (i.e. expressing doubt about a present situation) is also possible (‘maybe is big’ and ‘maybe has done’ respectively); this is regarded as a secondary function. The epistemic interpretation of future time reference devices is also cross-linguistically common, including in the case of English will, German werden and Russian bud-. However, neither Livonian nor other Finnic languages contain a “real” future auxiliary in an infinitival construction used obligatorily for conveying future (e.g. ma tī’eb is used instead of *ma līb tī’edõ/tī’emõ; cf. English I will do). As līdõ in copular clauses tended to display intertwining of ‘being’ and ‘becoming’, the expression of change was also in focus in this thesis. With respect to Livonian, īedõ ‘remain; stay’ and sǭdõ ‘get; become’ are shown to commonly convey change. Unlike in other Finnic languages, the most general change-of-state verb appears to be īedõ, used for expressing both ‘remaining’ and ‘becoming’.

While global patterns of human genetic diversity are increasingly well characterized, the diversity of human languages remains less systematically described. Here we outline the Grambank database. With over 400,000 data points and 2,400 languages, Grambank is the largest comparative grammatical database available. The comprehensiveness of Grambank allows us to quantify the relative effects of genealogical inheritance and geographic proximity on the structural diversity of the world's languages, evaluate constraints on linguistic diversity, and identify the world's most unusual languages. An analysis of the consequences of language loss reveals that the reduction in diversity will be strikingly uneven across the major linguistic regions of the world. Without sustained efforts to document and revitalize endangered languages, our linguistic window into human history, cognition and culture will be seriously fragmented. Genealogy versus geography Constraints on grammar Unusual languages Language loss Conclusion

https://www.ester.ee/record=b5239479*est