Search

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, millist tüüpi olid 2011.-2015. aastal ühe Riigikogu ametisoleku perioodil Eestis aset leidnud poliitskandaalid. Lisaks tüüpide määratlusele oli oluline ka see, kuidas antud skandaale asjaosaliste poolt lahendama asuti ehk siis milliseid üleelamis- ja lahendamisstrateegiad kasutati. Samuti oli autori eesmärgiks saada teada, kas ja millised on enamlevinud skandaalitüüp või –tüübid ning lahendamisstrateegia või –strateegiad. Oluline seejuures oli ka see, kas kummagi puhul eksisteeris tüüpe, mida ei esinenud üldse. Viimaks soovis autor vaadelda kas ja kuidas skandaalitüüp ja lahendamisstrateegia omavahel seotud on. Valitud vahemikus toimus kolmteist suuremat poliitskandaali. Uurimise käigus valis autor online-meedia abil valimisse suuremad asetleidnud skandaalid ning kirjeldas seejärel nende põhiolemust: puhkemist, kulgemist ning asjaosaliste käitumist. Selle põhjal sai määratleda skandaalitüübi ning ka lahendamisstrateegia. Läbiviidud analüüsi põhjal võib väita, et selgelt joonistus välja populaarseim skandaalitüüp, milleks oli finantsskandaal. Samuti leidus ka skandaalitüüp, mida ei esinenud ühelgi korral – seksiskandaal. Lahendamisstrateegiatest esines valitud ajavahemikul enim eitamist, sellega pea samaväärselt õigustamist. Selged seosed skandaalitüübi ja lahendamisstrateegia puhul saab välja tuua vaid võimuskandaalide puhul – asjaosalised kasutasid kõikidel kordadel eitamise taktikat. Nii kõne- kui finantsskandaalide puhul ei joonistunud välja kindlat skandaali lahendamise tüüpi. Eesti poliitmaastik, võib öelda, on vaadeldud perioodi põhjal esiteks vägagi finantspoliitiliste skaalide keskne. See omakorda annab märku majanduslike vahendite kaalukast rollist meie poliitikas. Samuti seisab Eesti poliitkultuuris olulisel kohal iseenda maine hoidmine ja hea nime kaitsmine - valdav osa kordadest kasutati skandaalide puhkemisel just eitamis- ning õigustamisstrateegiat. Võib väita, et kinnitust sai ka ajakirjanduse oluline koht poliitiliste skandaalide kajastamisel, veel enam nende kujundamisel. Sellele annab tõestust fakt, et antud töö raames pandi skandaali tüüp ja lahendamisstrateegia paika just ajakirjanduse vahendatud info põhjal. Töö tulemused annavad kindlasti teatud kaardistuse esiteks ühest kindlast perioodist, aga mõnes mõttes ka laiema pildi selle kohta, milline on Eesti poliitkeskkond skandaalide vaatenurgast. Samas annab antud töö ka põhja, et teemat veelgi edasi uurida. Et autori tehtud väidetele meie poliitilise kultuuri kohta kinnitust saada, võiks antud teemat, võttes vaatluse alla ka teised Riigikogu tööperioodid ja sel ajal toimuvad skandaalid, edasi uurida. Saadud tulemuste põhjalt saaks teha veelgi laiapõhjalisemaid kokuvõtteid meie poliitilise kultuuri kohta, samas võrrelda ka erinevatel perioodidel ametis olnud parlamendi koosseise seoses poliitiliste skandaalidega., http://www.ester.ee/record=b4580946*est

http://www.ester.ee/record=b4580902*est

Ajakirjandus kui poliitilise kommunikatsiooni platvorm on koalitsioonile ja opositsioonile oluliseks võitlusareeniks, mis tuli välja ka käesoleva bakalaureusetöö uuringutulemusi analüüsides. Töö sissejuhatuses esitati uurimisküsimus, kuidas erineb meedia kõneaine kujundamine koalitsiooni ja opositsiooni puhul ning märgiti, et erinevust kõneaine kujundamises näitaksid erinevad tulemused erinevates väljaannetes avaldatud poliitiliste väidete analüüsimisel. Erinevad väljaanded, selle töö kontekstis Postimees ja Pealinn on oma kajastuselt küllaltki sarnased. Suurimaks erinevuseks on opositsiooni negatiivse suhtumise alkoholipoliitikasse märgatavalt suurem kajastus Pealinnas. Koalitsioon sai üsna võrdselt leheruumi mõlemas väljaandes, opositsiooni positiivne suhtumine avaldati aga vaid Postimehes. Erinevused ei ole niivõrd väljaannete põhised, vaid pigem on lõhe koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Opositsioon on oma poliitilistes väidetes märgatavalt negatiivsem kui koalitsioon. Ka valitsuserakondade liikmete seas leidub alkoholipoliitika hetkeolukorra koht negatiivsel arvamusel olevaid inimesi, kuid nemad tasakaalustavad ligikaudu sama suurt hulka positiivse suhtumisega inimesi. Uurimistöö hüpotees, et massimeedia toetab rohkem koalitsiooni narratiivi, ei leidnud tõestust. Massimeediat esindavas ajaleht Postimehes kajastati rohkem opositsiooni kui koalitsiooni narratiivi. Seejuures leidis kõige rohkem ruumi opositsiooni negatiivne suhtumine alkoholipoliitikasse. Koalitsiooni poolelt avaldati võrdsel hulgal nii positiivseid kui negatiivseid poliitilisi väiteid. Sama teemat edasi arendades oleks huvitav uurida, kuidas ajakirjanduses avaldatavad poliitilised väited mõjutavad ajakirjanduse enda seisukohti teemade suhtes. Praegu olid uurimise all vaid poliitiliste tegutsejate poolt öeldud laused või kirjutatud lood. Nende põhjal ei saa aga üks-üheselt määrata väljaannete enda suhtumist teemadesse. Väljaannete seisukohad tulevad välja toimetuse juhtkirjadest, ajakirjanike arvamuslugudest jms. materjalist. Võib eeldada, et tugevam ühe poole kajastamine mõjutab ka ajakirjandust ennast teemadesse samamoodi suhtuma, kuid empiirilist tõestust sellele käesoleva uuringu raames leitud ei ole., http://www.ester.ee/record=b4484814*est