Search

Uuring annab ülevaate eesti keele ja teiste keelte seisundist Eestis, selgitati iga valdkonna (eesti keele õpe emakeelena ja teise keelena, võõrkeelte õpe erinevates õppeastmetes, eestikeelne teadus ja eesti keele uurimine, keeletaristu) uurimisobjektide tugevad küljed ja arenguvajadused analüüsides viimase 15 aasta arengutendentse ja probleeme. Uuring annab aluse uuele Eesti keelestrateegiale (2018-2027). Uuringu aluseks on intervjuud, viidi läbi 2016 aasta detsembris kuni 2017 maikuuni. Uuring toob välja, et eesti keele üldine maine on hea, ent annab soovitusi Eesti keeleseisundi edasiseks parendamiseks.

See bakalaureusetöö analüüsib etnilise mobiliseerimise juhtumeid Eesti kahe suurima erakonna valimisplatvormides läbi kolme Riigikogu valimistsükli. Selleks loon esiteks teoreetilise raamistiku etnilise mobiliseerimise hindamiseks ning siis hindan ja võrdlen Reformierakonna ja Keskerakonna 2011, 2015 ja 2019 Riigikogu valimiste platvorme eelmainitud teoreetilise raamistikuga ning kirjeldan lubadusi, mis vastavad etnilise mobiliseerimise tunnustele. Selle tulemustena leidsin, et mõlemad erakonnad kasutavad etnilist mobiliseerimist teatud lubadustes. Peamiselt kasutatakse selleks meetodit, mis keskendub mõne etnilise grupile omasele kultuurilisele taustale ning lubab seda kultuuri kaitsta ja edendada. Vähesemal määral mobiliseeritakse ka reageerimisega olemasolevale ebavõrdusele või erinevate etniliste gruppide vahelise konkurentsi loomisele. Peamiselt on lubadused suunatud eesti rahvusest inimestele, kuid on näiteid ka nii vene rahvusele kui ka laiemalt vähemusrahvustele suunatud lubadustest., https://www.ester.ee/record=b5240848*est

Lääne demokraatiaid on viimastel aastatel üha rohkem iseloomustanud populistlike tegutsejate kasvav populaarsus. Kuigi Ameerika Ühendriikide presidenti Donald Trumpi on peetud äärmuslikuks populistiks, ei nõustu antud väitega mitmed õpetlased. Populistlikke liikumisi on esinenud lähiajaloos mitmetes eri asukohtades, kuid ainuke siduv omadus on neil kõigil antielitaarsus ning rahvakesksus. Kasutades Matthijs Rooduijni ning Teun Pauwelsi populismi uurimise kombineeritud kvantitatiivse sisuanalüüsi ning kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodeid, leiti, et Trumpi puhul on tõepoolest tegu kõikide analüüsitud ajaperioodide vältel võrdlemisi populistliku fenomeniga. Riigimehe populistlikkuse keskmine osakaal avalikes kõnedes püsis aja jooksul võrdväärsel tasemel Euroopa kõige populistlikumate erakondade näitajatega. Ka kvalitatiivne sisuanalüüs kinnitas püsiva eliidivastase ning rahvakeskse temaatikaga Trumpi vankumatut populismi. Kuigi Donald Trumpi tuumikideed avalikes kõnedes kandusid edasi igasse analüüsitud ajaperioodi, tõusis üldvalimiste aegu eliidivastasus, mis avaldus peamiselt Clintonite kriitikana. Kui enne valituks saamist rõhutas Trump, et suur osa kodanikest on traditsiooniliste poliitikute poolt ära unustatud ning jäetud võimuta, siis presidentuuri ajal hakkas riigipea toonitama kiriku, perekonna, kogukonna ning iga inidiviidi olulist rolli eduka riigi jätkusuutlikkuses., http://www.ester.ee/record=b5143572*est

Valimisaktiivsus on enamikes arenenud demokraatlikes riikides langemas, kuid ammendavaid põhjendusi sellele ei ole suudetud leida. Käesolev töö näitab, miks on valimisaktiivsuse languse põhjuseid oluline otsida just langevast poliitilise enesetõhususe tasemest. Töö eesmärgiks on sellest lähtuvalt uurida, millised faktorid enesetõhususe taset mõjutavad ning kas Ida- ja Lääne-Euroopa vahel esineb poliitilise enesetõhususe determinantides märkimisväärseid erinevusi. Varasemates uuringutes leitakse, et poliitilist enesetõhusust mõjutavad enim sotsiaalmajanduslikud aspektid, ent pakutakse välja, et põhjuseid võib edaspidi otsida ka poliitilistest faktoritest. Analüüsi käigus läbi viidud mitmeste regressioonanalüüside käigus selgub esiteks, et poliitilised faktorid nagu usaldus poliitikute vastu, rahulolu demokraatia toimimisega ja huvi poliitika vastu on poliitilise enesetõhususe tasemega tugevas seoses. Teiseks järeldub, et sotsiaalmajanduslikel faktoritel nagu majanduslik heaolu ja haridustase on poliitilise enesetõhususe tasemele teisejärguline mõju. Kolmandaks nähtub, et Ida- ja Lääne-Euroopa vahel märgilisi erinevusi ei ole, kuid seosed sõltumatute muutujate ja poliitilise enesetõhususe vahel on Ida-Euroopas süstemaatiliselt nõrgemad kui läänes. Uuringutulemustest võib järeldada, et poliitilise enesetõhususe taseme tõstmiseks ja seeläbi valimisaktiivsuse suurendamiseks on esmajärgus tarvilik uurida, kuidas suurendada indiviidide huvi, usaldust ja rahulolu poliitikaga seonduva suhtes., http://www.ester.ee/record=b5143544*est

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, millist tüüpi olid 2011.-2015. aastal ühe Riigikogu ametisoleku perioodil Eestis aset leidnud poliitskandaalid. Lisaks tüüpide määratlusele oli oluline ka see, kuidas antud skandaale asjaosaliste poolt lahendama asuti ehk siis milliseid üleelamis- ja lahendamisstrateegiad kasutati. Samuti oli autori eesmärgiks saada teada, kas ja millised on enamlevinud skandaalitüüp või –tüübid ning lahendamisstrateegia või –strateegiad. Oluline seejuures oli ka see, kas kummagi puhul eksisteeris tüüpe, mida ei esinenud üldse. Viimaks soovis autor vaadelda kas ja kuidas skandaalitüüp ja lahendamisstrateegia omavahel seotud on. Valitud vahemikus toimus kolmteist suuremat poliitskandaali. Uurimise käigus valis autor online-meedia abil valimisse suuremad asetleidnud skandaalid ning kirjeldas seejärel nende põhiolemust: puhkemist, kulgemist ning asjaosaliste käitumist. Selle põhjal sai määratleda skandaalitüübi ning ka lahendamisstrateegia. Läbiviidud analüüsi põhjal võib väita, et selgelt joonistus välja populaarseim skandaalitüüp, milleks oli finantsskandaal. Samuti leidus ka skandaalitüüp, mida ei esinenud ühelgi korral – seksiskandaal. Lahendamisstrateegiatest esines valitud ajavahemikul enim eitamist, sellega pea samaväärselt õigustamist. Selged seosed skandaalitüübi ja lahendamisstrateegia puhul saab välja tuua vaid võimuskandaalide puhul – asjaosalised kasutasid kõikidel kordadel eitamise taktikat. Nii kõne- kui finantsskandaalide puhul ei joonistunud välja kindlat skandaali lahendamise tüüpi. Eesti poliitmaastik, võib öelda, on vaadeldud perioodi põhjal esiteks vägagi finantspoliitiliste skaalide keskne. See omakorda annab märku majanduslike vahendite kaalukast rollist meie poliitikas. Samuti seisab Eesti poliitkultuuris olulisel kohal iseenda maine hoidmine ja hea nime kaitsmine - valdav osa kordadest kasutati skandaalide puhkemisel just eitamis- ning õigustamisstrateegiat. Võib väita, et kinnitust sai ka ajakirjanduse oluline koht poliitiliste skandaalide kajastamisel, veel enam nende kujundamisel. Sellele annab tõestust fakt, et antud töö raames pandi skandaali tüüp ja lahendamisstrateegia paika just ajakirjanduse vahendatud info põhjal. Töö tulemused annavad kindlasti teatud kaardistuse esiteks ühest kindlast perioodist, aga mõnes mõttes ka laiema pildi selle kohta, milline on Eesti poliitkeskkond skandaalide vaatenurgast. Samas annab antud töö ka põhja, et teemat veelgi edasi uurida. Et autori tehtud väidetele meie poliitilise kultuuri kohta kinnitust saada, võiks antud teemat, võttes vaatluse alla ka teised Riigikogu tööperioodid ja sel ajal toimuvad skandaalid, edasi uurida. Saadud tulemuste põhjalt saaks teha veelgi laiapõhjalisemaid kokuvõtteid meie poliitilise kultuuri kohta, samas võrrelda ka erinevatel perioodidel ametis olnud parlamendi koosseise seoses poliitiliste skandaalidega., http://www.ester.ee/record=b4580946*est

http://www.ester.ee/record=b4580906*est

http://www.ester.ee/record=b4580902*est

http://www.ester.ee/record=b4641189*est

Ajakirjandus kui poliitilise kommunikatsiooni platvorm on koalitsioonile ja opositsioonile oluliseks võitlusareeniks, mis tuli välja ka käesoleva bakalaureusetöö uuringutulemusi analüüsides. Töö sissejuhatuses esitati uurimisküsimus, kuidas erineb meedia kõneaine kujundamine koalitsiooni ja opositsiooni puhul ning märgiti, et erinevust kõneaine kujundamises näitaksid erinevad tulemused erinevates väljaannetes avaldatud poliitiliste väidete analüüsimisel. Erinevad väljaanded, selle töö kontekstis Postimees ja Pealinn on oma kajastuselt küllaltki sarnased. Suurimaks erinevuseks on opositsiooni negatiivse suhtumise alkoholipoliitikasse märgatavalt suurem kajastus Pealinnas. Koalitsioon sai üsna võrdselt leheruumi mõlemas väljaandes, opositsiooni positiivne suhtumine avaldati aga vaid Postimehes. Erinevused ei ole niivõrd väljaannete põhised, vaid pigem on lõhe koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Opositsioon on oma poliitilistes väidetes märgatavalt negatiivsem kui koalitsioon. Ka valitsuserakondade liikmete seas leidub alkoholipoliitika hetkeolukorra koht negatiivsel arvamusel olevaid inimesi, kuid nemad tasakaalustavad ligikaudu sama suurt hulka positiivse suhtumisega inimesi. Uurimistöö hüpotees, et massimeedia toetab rohkem koalitsiooni narratiivi, ei leidnud tõestust. Massimeediat esindavas ajaleht Postimehes kajastati rohkem opositsiooni kui koalitsiooni narratiivi. Seejuures leidis kõige rohkem ruumi opositsiooni negatiivne suhtumine alkoholipoliitikasse. Koalitsiooni poolelt avaldati võrdsel hulgal nii positiivseid kui negatiivseid poliitilisi väiteid. Sama teemat edasi arendades oleks huvitav uurida, kuidas ajakirjanduses avaldatavad poliitilised väited mõjutavad ajakirjanduse enda seisukohti teemade suhtes. Praegu olid uurimise all vaid poliitiliste tegutsejate poolt öeldud laused või kirjutatud lood. Nende põhjal ei saa aga üks-üheselt määrata väljaannete enda suhtumist teemadesse. Väljaannete seisukohad tulevad välja toimetuse juhtkirjadest, ajakirjanike arvamuslugudest jms. materjalist. Võib eeldada, et tugevam ühe poole kajastamine mõjutab ka ajakirjandust ennast teemadesse samamoodi suhtuma, kuid empiirilist tõestust sellele käesoleva uuringu raames leitud ei ole., http://www.ester.ee/record=b4484814*est

http://www.ester.ee/record=b4415574~S1*est

Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli kahe riigi näitel uurida, kas majanduskriisiga kaasnevad tingimused on abiks paremäärmuslaste edukusele. Itaalia ja Kreeka kui ühed suurimad majanduskriisis kannatajad ja paremäärmuslike erakondadega riigid olid võetud kasutusele selleks ülesandeks. Majanduskriisi ajal tekkivate sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide õhkkonnas on paremäärmuslastel lihtsam võimule tulla. Ideoloogiliselt muutuvad nende seisukohad vastuvõetavamaks, sest globaalse kriisi ajal asutakse oma riigi kaitsele. Ühtlasi tekitavad majanduslikult rasked olud (tööpuudus, majanduskasvu kadumine) vastumeelsust immigrantide vastu, otseselt majanduslikel põhjustel kui ka lihtsalt põhimõtte pärast. Usaldamatus riigi valitsejatesse sunnib valijaid mujale vaatama ja paremäärmuslased suudavad eduka propaganda korral antud hääled endale koondada. Immigratsioonivastaste ideede abil on sarnaselt võimalik hääli koguda. Makro- ja küsitlusandmete abil üritas autor asetada kahe riigi näitajaid teoreetilisse raamistikku. Selle kohaselt on paremäärmuslikele ideedele toetajaskonda lisandunud tänu põhimõttelisele immigrantide vastasusele, majanduslikel kaalutlustel immigrantide vastasusele ja ka usaldamatuse tõttu valitsemise institutsioonide tegevusele. Empiirika osas sai nende kolme mõju andmetega uuritud. Leitud tulemuste põhjal saab järeldada, et majanduskriis on Itaalias ja Kreekas aidanud kaasa paremäärmuslike erakondade edule. Itaalias on kaasaaitavaks faktoriks olnud ka immigratsiooni kasv vahetult enne kriisi algust. Kreeka puhul on majanduskriisiga kaasnenud bailout programm kujunenud rahvuslikku majandusse sekkumiseks, millele kiirelt pigem vastanduti ning ühtlasi tekkis majanduslik hirm immigrantide ees. Kreeka kohta on leidnud tõestuse uurimuse jooksul välja tulnud hüpotees, et majanduskriis tekitab hirmu töökoha pärast ja viha suunatakse immigrantide vastu. Itaalias on töötuseprotsent endiselt kõrge ning ei ole näidanud langustrendi, kuid tänu uue protestierakonna ilmumisele on paremäärmuslaste lühike edulugu arvatavasti selleks majanduskriisiks läbi. Kreekas on paremäärmuslased endiselt samas kasvutrendis nagu majandus kehveneb, kuid Kuldne Koidik on juba varakult näidanud, et ei soovi püsida demokraatlikus raamistikus, seega võib ka sealne paremäärmusluse edulugu leida lõppu erakonna ebaseadustamise korral., Paremäärmuslike erakondade edu viimase