Search

Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi (RP) maakatte andmebaasi koostamist ning ajaloolise maakasutuse analüüsi teostamist on toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 4756). Töö on koostatud Keskkonnaametiga kooskõlastatud lähteülesande alusel. Uurimisala kattis Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide maastiku ja rahvusparkide piiridest väljapoole jääva puhvri 500m ulatuses. Töö koosneb käesolevast tekstilisest aruandest ja MapInfo formaadis andmebaasist koos kaardifailidega. Tekstiline osa sisaldab (a) metoodika kirjeldust, (b) määratletud tsoonide üldkirjeldusi ja soovitusi iga väärtusgrupi kohta, (d) analüüsitud kuue perioodi maakatte kaarte ja tsoneeringu kaarte paberil ja (e) lisasid. MapInfo kihtidena on antud põhikaardi baasil tekitatud muutuste kaardifailid koos andmebaasiga (1) Matsalu_teed.TAB, (2) Matsalu_alad.TAB, (3) Matsalu_hooned.TAB, (4) Matsalu_roostik.TAB, (5) Vilsandi_teed.TAB, (6) Vilsandi_alad.TAB, (7) Vilsandi_hooned.TAB, (8) Vilsandi_roostik.TAB. Lisaks on loodud kõiki kihte ja neist tuletatud teemakaarte hõlmav töökeskkond MapInfo jaoks Matsalu rahvuspargi alal 0_Matsalu.WOR ja Vilsandi rahvuspargi alal 0_Vilsandi.WOR. Põhikaardi baasil tekitatud muutuste andmebaasi andmete analüüsimise tulemusel on loodud maastike tsoneeringu kaardikihid ajaloolise maakatte/maakasutuse alusel (1) Klassid_Matsalu.TAB, (2) 1Klass_Matsalu.TAB, (3) 2Klass_Matsalu.TAB ja (4) Klassid_Vilsandi.TAB, (5) 1Klass_Vilsandi.TAB, (6) 2Klass_Vilsandi.TAB. Vastavalt lähteülesandele oli töö eesmärgiks koostada Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel ning koostada soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks. Maastiku väärtustamise aluseks on ajaloolise maakatte/maakasutuse püsivus ja rahvusparkide kaitse-eesmärkidest tulenev rannikumaastike loodus ja kultuuripärandi kaitse. Maakatte/maakasutuse püsivust hinnatakse võrreldes 1944ndateni eksisteerinud talumaastike maakasutusega, mida loetakse nö traditsioonilisteks maastikeks ehk pärandmaastikeks. Lisaks annab antud perioodi maastikumuster ettekujutuse mõlema kaitsealade moodustamise eelsest olukorrast. Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide territooriumi kohta ei ole seni koostatud detailset metoodiliselt ühtset maakatte muutuste analüüsi. Loodav andmebaas aitab täpsustada kaitseala tsoneeringut, on suureks abiks kaitsekorralduskava täiendamisele kui ka aitab kaasa tõhusamatele kaitseala valitsemise otsustele ja valitseja poolt antavatele kooskõlastustele. Töö tulemusteks on Vilsandi ja Matsalu rahvusparkide maakatte digitaliseeritud andmebaas, mis kajastab perioodi 1900-2009, maastike tsoneering ajaloolise maakatte muutuste/püsivuse alusel ja soovitused iga väärtusklassi kohta ajaloolise maakasutuse/maakatte väärtusest lähtuvalt. Töö koostamise käigus viidi läbi 3 koosolekut (24.04, 28.07 ja 06.11.2014), mille käigus kokkulepitud seisukohad ja ettepanekud võeti arvesse lõpparuandes. Esimene koosolek toimus lähteülesande täpsustamiseks, teine koosolek tsoonide piiritlemise läbikaalumiseks peale esmase tsoonide variandi valmimist ja kolmas koosolek toimus varem kokkulepitud maastikutsoonide edaspidiseks kaitseks pakutavate piirangute läbiarutamiseks. Aruande koostas Maaria Semm (Eesti Maaülikool). Oma panuse aruande valmimisse andsid Are Kaasik, Kristel Kirsimäe, Aivar Leito, Heinrich Lukk, Kaie Metsaots, prof. Kalev Sepp, Pille Tomson, Eva-Liis Tuvi (Eesti Maaülikool) ning Jüri Jagomägi, Anne Kokk ja Eva-Lena Sepp (Regio AS). Aruandele viitamine: Semm, M., Tomson, P., Sepp, E-L., Sepp, K. 2014. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering. Lõpparuanne. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.03.2013−30.11.2014). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasile viitamine: Matsalu/Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaas. 2014. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.03.2013−30.11.2014). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus 2012. a. looduskaitse programmist (projekt nr 4756).

Sookurg (Grus grus L.) on Euraasia parasvöötmes laialdaselt levinud liik, kuid kelle levila ja arvukus ning seisund tervikuna on pidevalt muutunud (Blotzheim et al. 1973, Cramp, Simmons 1980, Prange 1989, 1994, 1999, 2001 jt). Liigi levila oli kõige enam ahenenud ning olukord kõige kriitilisem 20. sajandi keskpaiku. Pärast seda on kunagine areaal hakanud küll taastuma, kuid ei ole veel jõudnud endiste piirideni. Eestis on sookurg põlisasukas, kes esineb kogu maal nii pesitseja kui ka läbirändajana. Nii nagu enamikus teisteski areaali piirkondades oli liigi arvukus ka meil madalseisus kuni möödunud sajandi kaskpaigani (Kumari 1958) ning on hakanud oluliselt kasvama alles viimastel aastakümnetel (Renno 1993, Nowald et al. 1999, Leito 2001, 2002 jt). Kas, kui pikalt ja millise tempoga levila tihenemine ning arvukuse juurdekasv jätkub, on raske täpsemalt prognoosida. Mõnede tunnuste järgi (kohatine väga tihe asustus ja madal pesitsusedukus) võib siiski arvata, et sarnaste keskkonnatingimuste juures praegune kiire kasvutempo lähiaastatel aeglustub ning arvukus ja asustustihedus stabiliseerub. Kui aga pesitsustingimused peaksid järsult halvenema, siis võib see liigi püsimajäämist meil otseselt ohustada. Problemaatiline, kuid kindlasti arvestamist vajav on sookure arvukuse ja seisundi perspektiiv kliima soojenedes. Huntley (et al. 2008) prognoosmudel kliima soojenemise korral näitab sookure pesitsusareaali väga olulist ahenemist ja ligikaudu 1000 km-st nihet põhja poole käesoleva sajandi lõpuks. Kui see stsenaarium peaks teostuma, siis võib sookurg juba selle sajandi lõpuks muutuda nii meil kui ka globaalselt ohualtiks liigiks. Kuna Eestis pesitseb oluline osa (ligi 8%) Euroopa sookurgedest ning sügisrändel peatub siin ligikaudu 10% Euroopa populatsioonist, siis on sookure kaitsmine meil ka üleeuroopalise (EL) tähtsusega. Õigusaktid, rahvusvahelised lepped ja direktiivid on kaitse korraldamise õiguslikuks aluseks, kuid liigi tegelikuks kaitsmiseks on vaja ka konkreetseid tegevuskavu nii regionaalsel (riikide) kui ka Euroopa tasandil. Et Eestil on tähtis osa läbirändavate (mujal pesitsevate) sookurgede kaitsmisel, siis hõlmab kaitsekorralduskava olulisel määral ka rändeasurkonda. Kaitsekorralduskava on toimingute eelisjärjestamise ja planeeringu koostamise alus. Kava koostamine on kindlasti vajalik, kui kaitsealuse liigi kaitseks seni rakendatud abinõud ei taga liigi säilimist. Sookurg on III kaitsekategooria liik, kelle jaoks eraldi kaitsekorralduskava üldjuhul ei koostata. Kuna sookure seisund on meil praegu hea ja lähiprognoos soodne, siis uue kaitsekorralduskava rakendamine ei ole Eesti tasandil hädavajalik, kuid see on vajalik liigi kui terviku kaitse tagamiseks ning kohustuseks EL ees. Sellest lähtuvalt ongi koostatud sookure kaitsekorralduse jätkukava Eestis aastateks 2009–2013.

https://www.ester.ee/record=b5461569*est

A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Applied Biology The objectives of this thesis were to analyse the breeding population trends and distribution of the Common Cranes in Estonia and the availability of potential breeding habitat (I, IV), to describe nesting habitats in Estonia and to explore the relationships between habitat and nesting success and nesting phenology (II), to investigate the relation between the numbers and distribution of autumn staging cranes and agricultural land use (III), to examine the stability of the habitat network used by cranes (IV) and to study the long-distance migration pattern of cranes (V). The population of the Common Crane started to increase in Estonia since 1970s (I). In parallel, the mean density of pairs increased, and distribution widened all over the country (I). First time breeders started to occupy new suitable habitats for nesting (I). The extended distribution of the crane has been favoured by the good availability of potential nesting sites (IV). The Common Crane nesting sites are different wetlands in Estonia have similar water regimes, plant communities and microrelief. The preferred breeding habitats are mires (II). The breeding success is associated with quality of breeding habitat and distance between neighbouring nests. The beginning of egg laying has a significant trend of advancement over time. Human activity had a significantly negative effect on the breeding success of cranes (II). The Common Crane numbers in staging sites are positively correlated with cropping area of cereals and negatively with the extent of potato fields. Changes in the local numbers and distribution of cranes when staging during their migration depend on changes in agricultural land use in staging areas (III). Migration routes used by cranes form a widespread ecological network (IV). Despite the modest contribution of nature conservation to the population increase of cranes (IV), the conservation efforts to protect peatlands play key roles in conservation of the Common Crane in the longer term. The climate change scenario modelling suggests minimal impact on cranes in future (IV). Common Crane’s long-distance autumn migration strategies differed between northern and southern sub-populations by the density and location of stopovers, daily flight distances, and the total migration duration. Cranes used during migration both, time- and energy-minimization strategies (V). Käesolevas tööd uuriti Eestis pesitseva sookure asurkonna suuruse ja leviku muutusi ning võimalike pesitsusalade levikut Eestis (I, IV), Eesti asurkonna elupaiga valikut ja selle seost pesitsusedukuse ning -fenoloogiaga (II), sügisrändel peatuvate lindude arvukuse muutusi seoses põllumajandusliku maakasutusega (III), sookurgede kasutatava ökoloogilise võrgustiku stabiilsust (IV) ja sookurgede kaugrändestrateegiat (V). Sookurepopulatsiooni kasv algas 1970. aastatel ühel ajal nii Eestis (I) kui ka kogu Euroopas. Pesitseva asurkonna suurenemisega Eestis kaasnes leviku laienemine ja keskmise asustustiheduse suurenemine (I). See tõi kaasa uute elupaikade asustamise (I). Sookurepopulatsiooni suurenemisel ja lausalise leviku tekkimisel on olnud tähtis tegur võimalike elupaikade laialdane levik (IV). Sookured pesitsevad erinevatel, kuid sarnase veerežiimi, taimekoosluse ja mikroreljeefiga märgaladel. Nad eelistavad pesitseda rabades ja soodes (II). Sookurgede pesitsusedukus on seotud elupaiga kvaliteediga ja kaugusega naaberpesadest. Inimhäiringul on pesitsustulemustele märkimisväärne negatiivne mõju (II). Munemise algus on Eestis muutunud viimase sajandi jooksul oluliselt varasemaks (II). Sügisrändel peatuvate sookurgede arvukus on positiivselt seotud külvatud teravilja pindalaga ja negatiivselt kartulipõldude pindalaga (III). Sookurgede arvukus ja levik rändepeatuskohtades sõltub nii Eestis kui ka rändeteedel põllumajanduslikus maakasutuses toimuvatest muutustest (III). Kõik rändeteed koos rändepeatus- ja talvitamisaladega moodustavad ühtse ökoloogilise võrgustiku (IV). Sookurepopulatsiooni juurdekasv on olnud sõltumatu kaitstavatest aladest, kuid soode ja rabade kui liigile esmatähtsa elupaiga kaitse on sookure pikaajalises kaitsestrateegias kriitilise tähtsusega (IV). Kliimamuutused näivad mõjutavat sookurepopulatsiooni pigem positiivselt (IV). Sookurgede põhjapoolse asurkonna kaugrändestrateegia erineb märgatavalt lõuna pool pesitseva asurkonna kaugrändestrateegiast rändepeatuskohtade tiheduse ja paiknemise, päevase rändelennu pikkuse ning kogu rändeperioodi pikkuse poolest (V). Sookured kasutavad kaugrändel nii rändeaja minimeerimise kui ka energia minimeerimise strateegiat. Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences. This research was supported by European Social Fund’s Doctoral Studies and Internationalisation Programme DoRa, Archimedes Foundation and by institutional research funding IUT21-1 of the Estonian Ministry of Education and Research.

Magistritöö Vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekaval Sookurg (Grus grus) on laialdaselt levinud linnuliik Euraasia parasvöötmes. Tegemist on rändlinnuga ning tema geograafiline paiknemine levilas sõltub aastaajast. Eestis on sookurg üldlevinud, kuid väikesearvuline ning looduskaitsealune haudelind. 8% sookure Euroopa asurkonnast pesitseb Eestis ning 10% peatub siin rände ajal. Sookurge peetakse ka märgalade sümboliks ning indikaatorliigiks. Rände uurimiseks on sookurgi Eestis alates 1990. aastast värvirõngastatud. Lisaks hakati 1999. aastast sookurgi märgistama raadiosaatjatega ning 2001. aastast ka satelliitsaatjatega. Tänu sellele on võimalik sookurgi identifitseerida ning teha kindlaks nende päritolu. Sookurgede vaatlusi pärast märgistamist nimetatakse taasleidudeks. Antud töö eesmärk oli Eestis märgistatud sookurgede taasleidude põhjal välja selgitada sookurgede rändemustrid. Selleks analüüsiti aastatel 2005-2015 märgistatud sookurgede taasleide ning tehti kindaks, millised rändeteid, rändepeatuspaiku ja talvitumisalasid Eestis pesitsevad sookured kasutavad. Selgus, et Eestis pesitsevad sookured kasutavad kolme peamist rändeteed Euroopas. Nendest kõige populaarsem on Lääne-Euroopa rändetee ning seda kasutavad sookured talvituvad peamiselt Hispaanias. Teiseks on Kesk-Euroopa rändetee, mille põhilised talvitumisalad jäävad Põhja-Aafrikasse. Kõige pikem ja ebapopulaarsem on Ida-Euroopa rändetee, mis kulgeb Eestist Etioopiasse. Distantsiliselt ning maastikuliselt on need rändeteed erinevad, kuid sookurgede üldine rändestrateegia on kõigil kolmel rändeteel samalaadne. The Common Crane (Grus grus) has a large distribution area in Eurasia. It is a migratory bird species and its location depends on the season. In Estonia the Common Crane is quite frequent but has a low numbered population and is under protection. 8% of Common Cranes’ European population breeds in Estonia and another 10% stops here during migration. The Common Crane is considered a flagship and indicator species of wetlands. In order to study migration the Common Cranes have been colour-banded in Estonia since 1990. In addition to colour-banding – in 1999 the first Common Crane was marked with radio transmitter and in 2001 with satellite-transmitter. Thanks to marking it is possible to identify cranes and determine their origin. The observations of cranes after marking are called resightings. The aim of this thesis was to determine migration patterns of the Common Crane based on the resightings of Common Cranes marked in Estonia. Resightings of marked cranes between 2005 and 2015 were analyzed and the migration routes, staging and wintering areas were determined. As a result three main migration routes were identified. The most frequent of them was the Western European flyway used by cranes wintering primarily in Spain. The second in popularity was the Central European flyway with wintering sites in North-Africa. The longest and the rarest route was the Eastern European flyway that extends from Estonia to Ethiopia. All these 3 routes differ in distances and landscapes but the Common Cranes’ migration strategy is generally the same.

Ecological networks aim to integrate biodiversity conservation with sustainable spatial development. Their governance in Europe is shaped by the interplays between multiple actors from various levels along spatial and jurisdictional-institutional scales. Despite the calls for greater public and stakeholder involvement, the legitimacy or social robustness of spatial planning and biodiversity policies in Europe has continuously been questioned by various stakeholders. This thesis, drawing on a set of qualitative case studies, provides some reflections on the participatory development of certain ecological network initiatives foremost in Estonia (e.g. the Natura 2000 and the national Green Network), as well as in other EU countries. The following questions are addressed. (1) To what extent are participatory approaches able to effectively build stakeholder awareness? (2) What are instances of and factors contributing towards knowledge integration and social learning within participatory processes? (3) Which conditions affect the legitimacy of ecological network governance? Landowners are one key stakeholder group within the Natura 2000 designations and management. Yet, their awareness on important topics, like socio-economic implications of designations, or on formal rules of consultations in the Estonian cases was rather vague. The way information is exchanged, but its content also affects the success of communication: broad awareness-raising campaigns (e.g. information distributed via mass media) are not likely to satisfy stakeholders’ specific information needs and build their trust towards environmental authorities. More personalised involvement tools are needed to raise landowners’ awareness. In the Estonian Natura 2000 consultations, mostly scientific knowledge stood at the forefront, but the participatory delineations of the Green Network allowed the inclusion of knowledge from a broader set of stakeholders. Trust in each other’s expertise, but also certain attributes of the decision-making context, and of participatory processes (e.g. goal definition, continuity of contacts) facilitated knowledge integration in the latter case. Conflictive situations can also catalyse learning among stakeholders, e.g. support them to become aware of and respectful towards each other’s concerns. The cases have illustrated several challenges that the complex architectures of multi-level governance contexts pose on certain normative criteria for assessing legitimacy, e.g. for inclusion, accountability or transparency. Under different contexts, stakeholders tend to wear “multiple hats”, e.g. represent different kinds of interests, or are carriers of various knowledge claims. Often the concrete situation determines which one of such “hats” will be the most important. Here, the legitimacy of decision-making foremost depends on what kinds of stakeholders’ concerns are considered and/or included in the processes and their outcomes. Stakeholder analyses could help to identify the actors, analyse their roles, claims, and their relevance. The issue(s) at stake also affect stakeholders’ expectations towards participatory decision-making. So, stakeholders’ expectations towards participation, but the overall process boundaries should also be clarified from the outset, in order to avoid raising unjustified expectations. If conflicts within ecological network governance are caused by fundamental differences in frames, i.e. the various ways people make sense of problems, re-framing exercises could be one solution to reconcile such conflicts. Re-framing helps stakeholders to focus on common aspects in their views, which could facilitate mutual understanding and collaboration. Ultimately, participatory practices are influenced by the prevailing participatory culture, e.g. the ways different stakeholders, including public officials, have been used to conceptualise and exercise participation. Ökovõrgustike planeerimine ja rakendamine ühendab maastiku ökoloogilised funktsioonid mitmesuguste sotsiaal-majanduslike aspektidega ning hõlmab geograafilisi ja administratiivtasandeid kohalikest omavalitsustest Euroopa Liiduni (EL). Asjaliste (ingl stakeholders) kaasamist otsustusprotsessidesse peetakse mitmetel pragmaatilistel ning normatiivsetel kaalutlustel oluliseks ökovõrgustike valitsemise osaks. Väitekiri tugineb juhtumiuuringute analüüsil, käsitledes ökovõrgustikega seonduvate kaasamisprotsesside tõhusust ja tulemuslikkust Eestis ning mõnedes teistes EL riikides, ning juhindub järgmistest uurimisküsimustest. (1) Kuidas saab kaasamisega toetada tulemuslikku suhtlust eri osapoolte vahel (sh tõsta maaomanike teadlikkust) Natura 2000 alade määratlemise kontekstis? (2) Millistel juhtudel on / ei ole kaasamine toiminud õpi- ning erinevate asjaliste teadmisi koondava protsessina? Millised faktorid seda mõjutavad? (3) Millised asjaolud määravad otsustusprotsesside ja nende tulemite legitiimsuse (s.t vastuvõetavuse)? Maaomanikud on Natura 2000 võrgustiku moodustamisel üks olulisimaid asjalistegruppe. Analüüsitud juhtumid näitavad, et laialdased avalikustamiskampaaniad ei suuda rahuldada maaomanike spetsiifilist infovajadust, kuid vahetumad ja konkreetsemat sisulist infot pakkuvad suhtlusvormid (nt telefonivestlus looduskaitseametnikuga või osalemine asjaliste koosolekutel) tõstavad tõenäolisemalt maaomanike teadlikkust ning aitavad ennetada arusaamatusi maaomanike ja looduskaitse-ekspertide vahel. Eesti Natura 2000 alade määratlemine põhines eeskätt teaduslikel alustel, kuid maakondade rohevõrgustiku planeerimine võimaldas paljude erinevate teadmistega asjaliste kaasamist. Viimasel juhul olid määravad edutegurid otsustusprotsessi varases etapis loodud usalduslik kontakt ja osapoolte vahelise hea suhte järjepidevus. Kui varasemalt on leitud, et kaasamine on õpiprotsess eeskätt koostööliste suhete tingimustes, siis käesolev uurimus kinnitab, et ka konfliktiolukorrad võivad soodustada üksteise seisukohtade ja huvide teadvustamist ning nendega arvestamist. Valitsustasandite paljusus võib takistada tõhusat teabevahetust neil toimivate asjaliste vahel, samuti asjaliste võrdväärset kaasamist, vastutusvaldkondade selget piiritlemist ja otsustetegijate aruandekohustuse (accountability) täitmist mitme erineva valitsustasandi ees. Laiapõhjaline asjaliste kaasatus (inclusion) otsustusprotsessidesse ei pruugi alati tagada lõplike otsuste legitiimsust. Otsuste vastuvõetavust mõjutavad siinkohal eeskätt asjaliste hinnangud sellele, kuivõrd nende panusega on kaasamisel arvestatud. Asjalised võivad eri olukordades esindada väga mitmesuguseid rolle, millele vastavalt nad otsustesse panustavad, nt oma teadmiste või huvide kajastamisega. Asjalistel on tihti ka erinevad ootused kaasamisprotsesside ülesehituse ja tulemuste osas, seega tuleks ekslike ootuste vältimiseks kaasamise aluspõhimõtted ning täpsemad protsessireeglid varakult kõigi osapooltega läbi rääkida. Asjaliste analüüs (stakeholder analysis) võimaldab otsusetegijail asjalisi ja nende rolle kaardistada ning lõppkokkuvõttes hinnata, milliseid osapooli tuleks antud kontekstis esmajoones kaasata. Väitekirjas tuli esile legitiimsuseuuringutes seni vähest kajastamist leidnud aspekt, et otsuste illegitiimsus võib tuleneda ka asjaolust, et kaasamisel pole piisavalt arvestatud märkimisväärsete erinevustega asjaliste probleemikäsitlustes (frames). Seda tüüpi vastuolude lahendamisel võib abi olla probleemide ümbersõnastamisest (re-framing) nii, et keskendutakse seisukohtades peituvaile ühisjoontele, millele ehitada üles edasine arutelu ning võimalik koostöö. Selgus ka, et mõnesid Eesti keskkonnakorralduspraktikas laialdaselt kasutatavaid kaasamisvorme (nt avalikke koosolekuid) peavad asjalised ebapiisavateks võimalusteks otsuseid mõjutada. Võimalik, et koosolekuid jt sarnaseid kaasamisvorme aitaksid tõhustada nende parem organiseeritus, mida soodustaksid nt professionaalsed hõlbustajad (facilitators) või ametnike koosolekujuhtimisalaste oskuste arendamine. Kaasamise tõhusust ja tulemuslikkust mõjutab suuresti ka osalus- ja kaasamiskultuur: erinevate asjaliste, sh ametnike arusaamad kaasamisest-osalusest. Publication of this dissertation has been supported by the Estonian University of Life Sciences and by the Doctoral School of Earth Sciences and Ecology created under the auspices of European Social Fund.

Tuuleparkide arv suureneb nii mujal maailmas kui ka Eestis ning see on hakanud lindudele negatiivset mõju avaldama. Seda kinnitavad teadusartiklid, uurijate poolt kogutud andmed ja muud töös kasutatud eesti ja võõrkeelsed allikad. Hetkel töötab Eestis üle 85 elektrituuliku. Suurimaid tuuleparke kavandatakse aga avamerele. Elektrituuliku puhul mõjutavad/ohustavad linde kõige enam torn, tiivikulabad, tiivikurumm, gondel, õhukaablid ja juurdepääsuteed. Paljude veelindude aastatsükli lahutamatuks osaks on ränne. Eestit läbib Ida-Atlandi rändetee juhtharu. Siit lendab regulaarselt läbi miljoneid veelinde. Paljud kasutavad siinseid rannikualasid rändepeatus- või pesitsuspaikadena. Veelindude päevane ränne toimub madalal, seda eriti vee kohal ning ebasoodsad ilmastikuolud võivad sundida neid veelgi madalamalt lendama. Rände ajal kasutavad veelinnud rannikut sageli ka juhtjoonena ja koonduvad sinna. Seetõttu on just nemad tuuleparkide poolt, mis paiknevad sageli rannikul või avamerel, eriti ohustatud. Mitmete veelindude keskmised lennukõrgused päevase rände ajal jäävad Eestis kõige sagedamini esinevate kõrgusvahemikega elektrituulikute tiivikulabade pöörlemisraadiuse ulatusse. Eriti ohtlik on kui olulistele rändeteedele jääb mitmeid tuuleparke. Tuulepargi mõju linnustikule sõltub selle spetsiifikast, ümbritseva ala topograafiast, mõjutatavatest elupaikadest ja lindude arvust ning liikidest. Peamine tuulaparkide mõju veelindudele seisneb kokkupõrgetes, häirimisega kaasnevas väljatõrjumises, barjääri efektis ja elupaikade hävimises/muutumises. Selle otsesteks tagajärgedeks on lindude kohene surm või surmavad vigastused ning kaudseteks muutused sigimisedukuses ja sellega seoses populatsiooni suuruses. Probleemi ennetada aitavad rahvusvahelised konventsioonid ja lepped. Tuulepargi mõju vähenadab hästi valitud asukoht, õiged ehitus- ja hooldusvõtted ning tuulepargi rajamisele eelnev ja järgnev seire, mille tulemustest saaksid õppida ka teised. The number of wind farms in the world, as well as in Estonia, is growing and it has started to influence birds in a negative way. It has been proven by scientific articles, the data collected by researchers and other Estonian and foreign sources used in this paper. At the moment, there are over 85 operating wind turbines in Estonia. The largest wind farms are being developed offshore. The parts of a wind turbine that endanger birds the most or have the greatest impact on them are tower, rotor blades, hub, nacelle, overhead cables and access roads. Migration is an inseparable part of an annual cycle for numerous waterbirds. A leading branch of East Atlantic Flyway crosses Estonia. It is regularly used by millions of waterbirds. Many of them use Estonian shore areas as a resting, feeding or nesting sites. Waterbirds’ flight altitudes during diurnal migration are low, especially above water and unfavourable weather conditions may force them to fly even lower. Waterbirds often use shores as leading lines and congregate there during migration. Therefore, wind farms which tend to situate onshore or offshore, are dangerous especially for them. The average diurnal migration flight altitudes of many waterbird species remain within the operation area of rotor blades of most wind turbines in Estonia. It is especially dangerous, if there are many wind farms along important migration flyways. A wind farm’s impact on birds depends on the nature of the wind farm, the topography of the surrounding area, the habitats, number of birds and species involved. Wind farms’ impact waterbird mainly through: collision, displacement which is caused by disturbance, barrier effect and habitat loss/change. The direct consequence of that is instant death of birds or their lethal injuries. Indirect consequence is chance in reproduction rate and through that in the population. International conventions and agreements help to prevent these problems. The impact of a wind farm can be reduced by carefully chosen site, suitable construction and maintenance work and pre and post construction monitoring, the results of which can be learnt from.