Search

Kogu maailmas leidub hinnanguliselt kuni kaks miljardit inimest, kes on kunagi nakatunud B-hepatiidi viirusega (HBV) ja kellel on üks või teine HBV marker seerumis määratav. Kõikidel nendel isikutel võib olla krooniline HBV-infektsioon, mis immuunsupressiooni foonil võib reaktiveeruda. Seetõttu on oluline immuunsupressiivse ravi eel sõeluurida kõiki patsiente HBV-infektsiooni suhtes. Analüüside tulemuste, kasutatavate ravimpreparaatide ning immuunsupressiivse ravi kestuse põhjal tuleb vajaduse korral alustada ravimiprofülaktikat või patsienti ravi vältel regulaarselt jälgida HBV reaktivatsiooni suhtes. Oluline on meeles pidada, et HBV-infektsioon on alati ohtlik, eriti immuunsupresseeritud patsiendile, kuid õige ennetustegevusega on võimalik HBV reaktivatsiooni vältida., Eesti Arst, 2019: November

All-oral direct-acting antiviral drugs (DAAs) for hepatitis C virus, which have response rates of 95% or more, represent a major clinical advance. However, the high list price of DAAs has led many governments to restrict their reimbursement. We reviewed the availability of, and national criteria for, interferon-free DAA reimbursement among countries in the European Union and European Economic Area, and Switzerland. Reimbursement documentation was reviewed between Nov 18, 2016, and Aug 1, 2017. Primary outcomes were fibrosis stage, drug or alcohol use, prescriber type, and HIV co-infection restrictions. Among the 35 European countries and jurisdictions included, the most commonly reimbursed DAA was ombitasvir, paritaprevir, and ritonavir, with dasabuvir, and with or without ribavirin (33 [94%] countries and jurisdictions). 16 (46%) countries and jurisdictions required patients to have fibrosis at stage F2 or higher, 29 (83%) had no listed restrictions based on drug or alcohol use, 33 (94%) required a specialist prescriber, and 34 (97%) had no additional restrictions for people co-infected with HIV and hepatitis C virus. These findings have implications for meeting WHO targets, with evidence of some countries not following the 2016 hepatitis C virus treatment guidelines by the European Association for the Study of Liver. 3 2 125 133

Eesti Arst 2017; 96(4):192–193, Eesti Arst, Aprill 2017

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on maailmas 350–400 miljonit B-hepatiidi viiruse pinnaantigeeni suhtes positiivset isikut. Hinnanguliselt 25–50% nendest on nakatunud perinataalselt või varases lapseeas enne 5. eluaastat. Arvestades sisserännet B-hepatiidi suure levimusega riikidest, on vajalikud HBV-puhused tegevusjuhised perinataalse ülekande vähendamiseks. Artikli eesmärk on anda ülevaade kroonilise B-hepatiidi käsitlusest rasedust planeerival ja rasedal naisel, tutvustada soovitusi B-hepatiidi profülaktikaks vastsündinutel ning olla juhendiks arstidele. Artiklis toodud soovitused rajanevad Euroopa Maksauuringute Assotsiatsiooni ja Maailma Terviseorganisatsiooni väljaantud ravijuhenditel. Soovitused vastsündinu profülaktika kohta põhinevad USA ja Suurbritannia immuniseerimisjuhenditel, mille on välja andnud Public Health England ja Advisory Committee on Immunization Practice. Eesti Arst 2016; 95(6):389–392, Eesti Arst, Juuni 2016

Eesti Arst 2016; 95(3):186–187, Eesti Arst, Märts 2016

Rotaviirusenteriit on vaktsiiniga välditav haigus, millesse suremus Euroopa riikides on oluliselt väiksem kui arengumaades. Siiski põhjustab see olulisi vaevusi imikutele ning nende vanematele, kurnab meditsiinisüsteemi ning on potentsiaalselt eluohtlik. Rotaviirusenteriidi ennetamiseks on litsentseeritud kaks vaktsiini: monovalentne Rotarix ja pentavalentne RotaTeq. Mitmed Euroopa riigid on alustanud riiklikku rotaviirusevastast vaktsineerimist ning alates 2014. aasta juulist lisandus pentavalentne rotaviirusvaktsiin Eesti riiklikusse immuniseerimiskavva. Artikli eesmärk on anda ülevaade rotaviirusinfektsiooni patogeneesist, rotaviirusenteriidist ning profülaktika võimalustest ja vajadusest.Eesti Arst 2015; 94(1):33–36, Eesti Arst, Jaanuar 2015

Eesti Arst 2013; 92(10):556, Eesti Arst, November 2013

B-hepatiidi jälgimise ja ravi soovituste eesmärgiks on tutvustada kroonilise B-hepatiidi haige jälgimise ja viirusevastase ravi tänapäevaseid põhimõtteid, et vältida lõppstaadiumis maksatsirroosi ja maksarakk-kasvaja teket. Kroonilise maksahaiguse progresseerumisel suureneb B-hepatiidiviiruse (HBV) DNA kogus veres. Seetõttu on püsiva viirusvastuse saavutamine, mida iseloomustab HBV DNA puudumine veres nii B-hepatiidiviiruse pinnaantigeeni (HBeAg) positiivsel kui ka HBeAg-negatiivsel patsiendil, oluline. Veelgi parem on, kui neil haigeil viirusevastase ravi tulemusel kaob HBsAg ja tekivad B-hepatiidiviiruse pinnaantigeeni vastased antikehad (antiHBs). Viirusevastane ravi on näidustatud nii HBeAg-positiivsele kui ka HBeAg-negatiivsele patsiendile erinevuseta ning sõltub kolmest kriteeriumist: HBV DNA kogus veres enam kui 2000 IU/ml; ALAT üle referentsväärtuse; mõõdukas või raske põletik ja/või vähemalt mõõdukas fibroos maksakoes. Ravi alustamisega ei tohi viivitada, kui ALAT ületab referentsväärtuse kaks korda ja HBV DNA kogus on enam kui 20 000 IU/ml, samuti kui B-tsirroosiga patsiendil on HBV DNA kogus veres määratav. Ravimid ja ravistrateegia on sarnane nii HBeAg-positiivse kui HBeAg-negatiivse patsiendi jaoks. Esmavalikuks on kas alfa-2a-peginterferoon (pegIFNalfa2a) või nukleosiidi/ nukleotiidi analoogidest kas entekaviir või tenofoviirdisoproksiil. PegIFNalfa2a esmavalikuna sobib nii HBeAg-positiivsele kui ka HBeAg-negatiivsele patsiendile. Ainuvõimalikuks ravimiks on entekaviir või tenofoviirdisoproksiil B-tsirroosiga patsiendile, pegIFNalfa2a vastunäidustuste esinemise korral või juhul, kui patsient ei allunud varasemale pegIFNalfa2a-ravile.B-hepatiidiviirusest põhjustatud ägeda B-hepatiidi kulg arvatakse krooniliseks, juhul kui HBsAg-d on määratavad veres kauem kui kuus kuud. Selline haiguskulg tekib vähem kui 5%-l ägedasse B-hepatiiti haigestunud täiskasvanuist. Kroonilist B-hepatiiti esineb Eestis harvemini kui kroonilist C-hepatiiti ja seetõttu on haigus kuni viimase ajani jäänud vajaliku tähelepanuta. Eesti Arst 2013; 92(9):504–508, Eesti Arst, Oktoober 2013

Alates 1983. aastast on üle 65aastastele isikutele ja riskirühma täiskasvanutele soovitatud invasiivse pneumokokkinfektsiooni (IPI) profülaktikat pneumokoki 23valentse polüsahhariidvaktsiiniga (PPSV23). Vaatamata aga vaktsiini pikaajalisele kasutamisele mitmes riigis püsib pneumokokkinfektsiooni esinemissagedus nimetatud rühmades suur (3). Põhinedes lastel saavutatud headel tulemustel pneumokoki konjugeeritud vaktsiinidega alates 2000. aastast, andis Euroopa Ravimiamet 24. oktoobril 2011 litsentsi konjugeeritud 13valentse pneumokokkvaktsiini (PCV13) kasutamiseks üle 50aastastel täiskasvanutel näidustusega PCV13 serotüüpide põhjustatud invasiivse pneumokokkinfektsiooni preventsiooniks (4). 20. juunil 2012. aastal andis USA Haiguste Ennetamise ja Kontrolli Keskuse immuniseerimiskomisjon (CDC ACIP) välja soovituse kasutada PPSV23 ja PCV13 kombineeritud skeemi kõigil riskirühma täiskasvanutel (5). Artiklis on käsitletud pneumokokkinfektsiooni profülaktika võimalusi üle 65aastastel ja riskirühma täiskasvanutel ning tutvustatud viimase aja soovitusi täiskasvanute vaktsinatsiooniskeemide kohta. Eesti Arst 2013; 92(7):387–391, Eesti Arst, August 2013

Puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi (LB) on puukide edasiantav infektsioon, mille tekitajaks on Borrelia burgdorferi. Viimastel aastatel on LB-haigestumus Eestis oluliselt kasvanud. LB sagedasemad esinemisvormid on erythema migrans, Lyme’i artriit ja neuroborrelioos. LB diagnoosimine põhineb puugiründe olemasolul ja tüüpiliselt kliinilisel pildil. Laboratoorsed uuringud on abiks diagnoosi kinnitamisel, kuid LBd ei saa diagnoosida vaid laboratoorsetele testidele toetudes. LB allub hästi ravile antibiootikumidega. Eesti Arst 2012; 91(3):141–147, Eesti Arst, Märts 2012

2009. aasta pandeemiline gripp (AH1N1), alanud aprillis-mais USAs Californias ja Mehhikos, levis plahvatuslikult üle maailma. Eesti Arst 2010; 89(2):81−82, Eesti Arst, Veebruar 2010

Streptococcus pneumoniae (pneumokokk) on üks olulisemaid bakteriaalse respiratoorse ja invasiivse infektsiooni tekitajaid lapseeas. Viimase kahekümne aasta jooksul kujunenud pneumokoki antibiootikumresistentsuse üheks peamiseks riskiteguriks peetakse liigset antibiootikumide tarvitamist. Ülevaateartiklis on käsitletud pneumokoki antibiootikumresistentsuse tekkemehhanisme ja levikut maailmas, samuti selle kliinilist tähendust ning tutvustatud ka antibakteriaalse ravi taktikat ja uusi profülaktikavõimalusi pneumokokkinfektsiooni korral. Eesti Arst 2003; 82 (2): 464–471, Eesti Arst, Juuli 2003

Table S2. Antibiotic groups used in prior 90Â days before resistant CR/MDR-PA isolation. (DOC 36 kb)

Table S1. Characteristics of patients with hospital-acquired infections. (DOC 34 kb)

Table S1. Characteristics of patients with hospital-acquired infections. (DOC 34 kb)

Table S2. Antibiotic groups used in prior 90Â days before resistant CR/MDR-PA isolation. (DOC 36 kb)

Background Hepatitis C virus (HCV) is a leading cause of liver-related morbidity and mortality worldwide. In the European Union (EU), treatment and cure of HCV with direct-acting antiviral therapies began in 2014. WHO targets are to achieve a 65% reduction in liver-related deaths, a 90% reduction of new viral hepatitis infections, and 90% of patients with viral hepatitis infections being diagnosed by 2030. This study assessed the prevalence of HCV in the EU and the level of intervention required to achieve WHO targets for HCV elimination. Methods We populated country Markov models for the 28 EU countries through a literature search of PubMed and Embase between Jan 1, 2000, and March 31, 2016, and a Delphi process to gain expert consensus and validate inputs. We aggregated country models to create a regional EU model. We used the EU model to forecast HCV disease progression (considering the effect of immigration) and developed a strategy to acehive WHO targets. We used weighted average sustained viral response rates and fibrosis restrictions to model the effect of current therapeutic guidelines. We used the EU model to forecast HCV disease progression (considering the effect of immigration) under current screening and therapeutic guidelines. Additionally, we back-calculated the total number of patients needing to be screened and treated to achieve WHO targets. Findings We estimated the number of viraemic HCV infections in 2015 to be 3 238 000 (95% uncertainty interval [UI] 2 106 000–3 795 000) of a total population of 509 868 000 in the EU, equating to a prevalence of viraemic HCV of 0·64% (95% UI 0·41–0·74). We estimated that 1 180 000 (95% UI 1 003 000–1 357 000) people were diagnosed with viraemia (36·4%), 150 000 (12 000–180 000) were treated (4·6% of the total infected population or 12·7% of the diagnosed population), 133 000 (106 000–160 000) were cured (4·1%), and 57 900 (43 900–67 300) were newly infected (1·8%) in 2015. Additionally, 30 400 (26 600–42 500) HCV-positive immigrants entered the EU. To achieve WHO targets, unrestricted treatment needs to increase from 150 000 patients in 2015 to 187 000 patients in 2025 and diagnosis needs to increase from 88 800 new cases annually in 2015 to 180 000 in 2025. Interpretation Given its advanced health-care infrastructure, the EU is uniquely poised to eliminate HCV; however, expansion of screening programmes is essential to increase treatment to achieve the WHO targets. A united effort, grounded in sound epidemiological evidence, will also be necessary. Funding Gilead Sciences.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Haiglatekkese infektsiooni (HI) teke on seotud arstiabi osutamisega, kuid üheks oluliseks riskiteguriks on ka patsiendi enda tervislik seisund. HI avaldub kas haiglas viibides või pärast sealt lahkumist. Euroopas diagnoositakse HI igal aastal 3,2 miljonil patsiendil. Kõige enam on ohustatud intensiivravi osakonna patsiendid. Üheks sagedasemaks HI liigiks on operatsioonipiirkonna infektsioon (OPI) ning kõige raskemaks on vereringeinfektsioon (VRI). HI järelevalve on infektsioonide vältimise nurgakiviks, kuna see võimaldab leida parimat viisi HI ennetamiseks. Oma töös selgitasime haiglatekkese VRI ja keisrilõikejärgse OPI haigestumust, surmavusmäära, riskitegureid ning haigustekitajaid. Samuti hindasime keisrilõikejärgse OPI haiglavälise järelevalve meetodi sobivust kasutades erinevaid võimalusi nagu patsientidele helistamine, küsimustik arstidele ning ambulatoorsete kaartide analüüs. Viisime läbi kolm uuringut: VRI uuringu nii kolmes Eesti haiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) lasteintensiivravi osakonnas (LIRO) ning keisrilõikejärgse OPI uuringu TÜK naistekliinikus. Leidsime, et kolme haigla VRI haigestumus, surmavusmäär ja haigustekitajad ei erine oluliselt mujal maailmas läbi viidud uuringute tulemustest. Samas võeti uuringuperioodil vähe verekülve, mis võis mõjutada tulemust. LIRO VRI haigestumus oli kõrge, mida muuhulgas võisid mõjutada kaks bakteriaalset puhangut uuringuperioodil. Samuti mõjutasid puhangud haigustekitajate spektrit ja antibakteriaalse tundlikkuse andmeid. VRI surmavusmäär oli madal võrreldes teiste uuringutega. Peamiseks riskiteguriks mõlemas töös olid veresoonesisesed kateetrid. Keisrilõikejärgne OPI tekkis 6% patsientidel, mis on madalam võrreldes teiste uuringutega. Pärast haiglast lahkumist saime informatsiooni 95% patsientide kohta. Peaaegu pooled OPI juhud diagnoositi pärast haiglas viibimist, mis rõhutab haiglajärgse järelevalve olulisust. Riskiteguriks osutus lootekestade põletik, invasiivne loote jälgimine ja kirurgiline haavaklass III ja IV. Edaspidi on HI vähendamisel oluline tegeleda nii leitud riskiteguritega kui ka puhangute vältimisega. VRI diagnostikaks tuleb parandada verekülvide võtmise praktikat. Meie valitud meetod osutus sobivaks keisrilõikejärgse OPI haiglaväliseks järelevalveks., Healthcare-associated infection (HAI) is an infection that patients acquire while receiving treatment for medical or surgical conditions. However, one important risk factor is the patient`s comorbidities. HAI may occur in patients during their hospitalization or after discharge. In Europe HAI is diagnosed in 3.2 million patients every year. The risk of acquiring HAI is significantly higher in intensive care units. The most frequent types of HAI are surgical site infections (SSI) and the severest are bloodstream infections (BSI). HAI surveillance is the cornerstone of prevention since it facilitates the development of appropriate intervention measures. The aim of the present study was to identify infection rates, outcome, risk factors and etiology of BSI and post-cesarean SSI in Estonia. We also evaluated a multimethod approach to postdischarge surveillance of SSI using a combination of telephone calls to the patients, healthcare worker’s questionnaire, and outpatient chart review. We conducted three studies: BSI study in three Estonian hospitals as well as the pediatric intensive care unit (PICU) of Tartu University Hospital (TUH), and the study of post-cesarean SSI in the Women’s Clinic of TUH. We found that infection and case-fatality rates and pathogens of BSI in these three hospitals were consistent with previous investigations. However, our findings may be influenced by low blood culture sampling rate. In PICU we observed high incidence of BSI, which could have been affected by two bacterial outbreaks during the study period. The outbreaks also influenced the spectrum of pathogens and antimicrobial susceptibility data. Case-fatality rate of BSI was low compared to other studies. The main risk factors in both studies were intravascular catheters. The incidence of post-cesarean SSI was 6%, being lower compared to other studies. After hospital discharge we received information about 95% of patients. Almost half of the cases of SSI were detected during postdischarge surveillance, which emphasises the importance of this approach. We found three risk factors: chorioamnionitis, internal fetal monitoring and surgical wound classes III and IV. In order to decrease HAI, in the future it is essential to work with the risk factors found as well as to avoid the outbreaks. Implementation of appropriate blood culture sampling practices will increase the quality of diagnostics of BSI. The method we used is suitable for postdischarge surveillance of post-cesarean SSI.

https://www.ester.ee/record=b1294681*est