Search

Presentation at the 11th International Shallow Lakes Conference, Estonia 11.-16.06.2023. This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No 951963, by Estonian Ministry of the Environment through the state monitoring programme, and also from the Estonian Research Council grant PRG1167. This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No 951963, by Estonian Ministry of the Environment through the state monitoring programme, and also from the Estonian Research Council grant PRG1167.

Esitlus "Euroopa Horisondi“ uute taotlusvoorude infopäeval Eesti Maaülikoolis, 11.01.2023 This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No 951963

Lake Peipsi, one of the world's largest lakes, is shared between Estonia and Russia. The water quality in different parts of the lake has so far been assessed independently. Here we explore opportunities for com-bining data of Estonian and Russian monitoring. For that, we 1) analysed the compatibility of data for some water quality variables; 2) estimated the potential effects of the differences in sampling frequency; 3) provided a few regression models to calculate the missing data for months not sampled by the Russian side. Data of the concurrent Estonian and Russian sampling indicated a good compatibility. Estonian data analysis suggested that water quality assessment results are sensitive to sampling frequency. For exam-ple, total phosphorus (TP) in the largest basin showed a long-term decreasing trend in three month data that disappeared when data for other months were added. Disregarding some months may lead to under -or overestimation of certain factors with no consistency in the response of different basins. Hence, data of the whole ice-free period are recommended for an adequate water quality assessment. Furthermore, we demonstrated that monthly values of the water quality variables of the same year are autocorrelated. Based on this, we filled the gaps in the long-term data and compiled a dataset for the whole lake that enables its most comprehensive use in water quality assessment and management. Long-term data revealed no water quality improvement of Lake Peipsi. Further reduction of the external nutrient load is needed. Eutrophication is sustained by high internal phosphorus load.(c) 2022 The Authors. Published by Elsevier B.V. on behalf of International Association for Great Lakes Research. This is an open access article under the CC BY license (http://creativecommons.org/licenses/by/ 4.0/).

EU Horizon 2020 Project „Towards Research Excellence and Innovation Capacity in Studying Lake Ecosystems’ Functional Structures and Climate Change Impact“ – TREICLAKE – aims to increase the scientific expertise of Estonian lake researchers to achieve larger impact not only in science but also in society at large. We tighten co-operation with two European high-level universities – University of Jyväskylä, Finland and Aarhus University, Denmark, to: • learn the newest scientific methodologies • publish high-level scientific articles and enable Open Access to them • better ivolve graduate students and early-stage researchers • increase our contribution to the formation of lake management policies • raise society's awareness of the necessity and possibilities of maintaining and improving the ecological condition of lakes. What is the use of lake science in the management and maintenance of lakes? Lea Tuvikene 16th International Living Lakes Conference, Puno, Peru, December 16-18, 2022 EU Horizon 2020 Project „Towards Research Excellence and Innovation Capacity in Studying Lake Ecosystems’ Functional Structures and Climate Change Impact“ – TREICLAKE – aims to increase the scientific expertise of Estonian lake researchers to achieve larger impact not only in science but also in society at large. This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No 951963. This work was supported by the Estonian Research Council grant PRG709.

Neljas üle-Eestiline avatud kalasadamate päev Limnoloogias, 2022. • Järved katavad 2070 km2 ehk 4,6% Eesti pindalast • 75,8% Eesti järvede pindalast on Peipsi Eesti-osa • Võrtsjärv moodustab 13% Eesti järvede pindalast Projekti toetab Horisont 2020, Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm grandiga nr. 951963. This project has received funding from the European Union’s Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No 951963

Insight into how environmental change determines the production and distribution of cyanobacterial toxins is necessary for risk assessment. Management guidelines currently focus on hepatotoxins (microcystins). Increasing attention is given to other classes, such as neurotoxins (e.g., anatoxin-a) and cytotoxins (e.g., cylindrospermopsin) due to their potency. Most studies examine the relationship between individual toxin variants and environmental factors, such as nutrients, temperature and light. In summer 2015, we collected samples across Europe to investigate the effect of nutrient and temperature gradients on the variability of toxin production at a continental scale. Direct and indirect effects of temperature were the main drivers of the spatial distribution in the toxins produced by the cyanobacterial community, the toxin concentrations and toxin quota. Generalized linear models showed that a Toxin Diversity Index (TDI) increased with latitude, while it decreased with water stability. Increases in TDI were explained through a significant increase in toxin variants such as MC-YR, anatoxin and cylindrospermopsin, accompanied by a decreasing presence of MC-LR. While global warming continues, the direct and indirect effects of increased lake temperatures will drive changes in the distribution of cyanobacterial toxins in Europe, potentially promoting selection of a few highly toxic species or strains., Postprints der Universität Potsdam : Mathematisch-Naturwissenschaftliche Reihe; 1105

situ Insight into how environmental change determines the production and distribution of cyanobacterial toxins is necessary for risk assessment. Management guidelines currently focus on hepatotoxins (microcystins). Increasing attention is given to other classes, such as neurotoxins (e.g., anatoxin-a) and cytotoxins (e.g., cylindrospermopsin) due to their potency. Most studies examine the relationship between individual toxin variants and environmental factors, such as nutrients, temperature and light. In summer 2015, we collected samples across Europe to investigate the effect of nutrient and temperature gradients on the variability of toxin production at a continental scale. Direct and indirect effects of temperature were the main drivers of the spatial distribution in the toxins produced by the cyanobacterial community, the toxin concentrations and toxin quota. Generalized linear models showed that a Toxin Diversity Index (TDI) increased with latitude, while it decreased with water stability. Increases in TDI were explained through a significant increase in toxin variants such as MC-YR, anatoxin and cylindrospermopsin, accompanied by a decreasing presence of MC-LR. While global warming continues, the direct and indirect effects of increased lake temperatures will drive changes in the distribution of cyanobacterial toxins in Europe, potentially promoting selection of a few highly toxic species or strains.

Under ongoing climate change and increasing anthropogenic activity, which continuously challenge ecosystem resilience, an in-depth understanding of ecological processes is urgently needed. Lakes, as providers of numerous ecosystem services, face multiple stressors that threaten their functioning. Harmful cyanobacterial blooms are a persistent problem resulting from nutrient pollution and climate-change induced stressors, like poor transparency, increased water temperature and enhanced stratification. Consistency in data collection and analysis methods is necessary to achieve fully comparable datasets and for statistical validity, avoiding issues linked to disparate data sources. The European Multi Lake Survey (EMLS) in summer 2015 was an initiative among scientists from 27 countries to collect and analyse lake physical, chemical and biological variables in a fully standardized manner. This database includes in-situ lake variables along with nutrient, pigment and cyanotoxin data of 369 lakes in Europe, which were centrally analysed in dedicated laboratories. Publishing the EMLS methods and dataset might inspire similar initiatives to study across large geographic areas that will contribute to better understanding lake responses in a changing environment. The authors acknowledge COST Action ES 1105 “CYANOCOST – Cyanobacterial blooms and toxins in water resources: Occurrence impacts and management” and COST Action ES 1201 “NETLAKE – Networking Lake Observatories in Europe” for contributing to this study through networking and knowledge sharing with European experts in the field. Evanthia Mantzouki was supported by a grant from the Swiss State Secretariat for Education, Research and Innovation (SERI) to Bas Ibelings and by supplementary funding from University of Geneva. We thank Wendy Beekman for the nutrient analysis and the University of Wageningen for covering the costs of this analysis from the personal funding of dr. Miquel Lürling. We thank Pieter Slot for assisting with the pigment analysis and the University of Amsterdam for covering the costs of the analysis through funding from the group of Prof. Jef Huisman and dr. Petra Visser (IBED). We would like to thank the Environmental Data Initiative for covering the cost of archiving the EMLS dataset. We would like to thank the Leibniz Institute of Freshwater Ecology and Inland Fisheries, Dept. of Experimental Limnology and the Aquatic Microbial Ecology Group for logistic and technical support of J. Fonvielle and H.-P. Grossart; and the Leibniz Association for financial support. The collection of data for Lough Erne and Lough Neagh were funded by the Department of Agriculture, Environment and Rural Affairs, Northern Ireland. The authors acknowledge COST Action ES 1105 “CYANOCOST – Cyanobacterial blooms and toxins in water resources: Occurrence impacts and management” and COST Action ES 1201 “NETLAKE – Networking Lake Observatories in Europe” for contributing to this study through networking and knowledge sharing with European experts in the field. Evanthia Mantzouki was supported by a grant from the Swiss State Secretariat for Education, Research and Innovation (SERI) to Bas Ibelings and by supplementary funding from University of Geneva. We thank Wendy Beekman for the nutrient analysis and the University of Wageningen for covering the costs of this analysis from the personal funding of dr. Miquel Lürling. We thank Pieter Slot for assisting with the pigment analysis and the University of Amsterdam for covering the costs of the analysis through funding from the group of Prof. Jef Huisman and dr. Petra Visser (IBED). We would like to thank the Environmental Data Initiative for covering the cost of archiving the EMLS dataset. We would like to thank the Leibniz Institute of Freshwater Ecology and Inland Fisheries, Dept. of Experimental Limnology and the Aquatic Microbial Ecology Group for logistic and technical support of J. Fonvielle and H.-P. Grossart; and the Leibniz Association for financial support. The collection of data for Lough Erne and Lough Neagh were funded by the Department of Agriculture, Environment and Rural Affairs, Northern Ireland.

A thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Applied Biology The dissertation contributes to the improvement of large lake monitoring, demonstrating that besides following the class boundaries of ecological status established by law, reliable status estimates of such lakes require profound expert knowledge on ecosystem functioning, and considering the share of natural and human induced factors influencing the ecosystem. WFD defines the status of water bodies by the extent of anthropogenic deviation from the reference conditions, i.e. conditions that should occur at sites of any particular type in the absence of human impact. Ecological status of Estonian large, shallow lakes Peipsi and Võrtsjärv is greatly influenced by direct human activities as well as climate change. For example, the trend of water brownification influencing the whole matter circulation of lakes, results from natural hydrological processes, but also from decreasing atmospheric sulphur deposition – both determining the mobility of humic substances. It is a complicated task to find simple, well-functioning indicators to assess ecological status of water bodies which are influenced by natural factors, such as large water level fluctuations and strong seasonality, more than by human impact. For example, for Lake Võrtsjärv, all common water quality indicators show worse ecological status in periods of low water level despite unchanged human impact. It should also be considered that the influence of changed environmental conditions may become evident with a time lag – after one or even several years. In Lake Võrtsjärv, changes in water surface temperature and water level explain approximately one half of the total changes in values of ecological status indicators. The reliability of status estimates can be significantly increased by statistically correcting the values of status indicators for factors causing natural variability. Analysis of spatial variability of status indicators in Lake Võrtsjärv showed that the permanent sampling station at the deepest site of the lake is representative for more than 90% of the lake area. To improve cost-effectiveness of the state monitoring programme, this sampling site remains the only open water monitoring site at the lake since 2017. Töö annab panuse suurte madalate järvede seire paremaks korraldamiseks, näidates, et usaldusväärse seisundihinnangu andmiseks on lisaks seadusega paika pandud veekvaliteedi klassipiiride järgimisele vaja ka põhjalikke teadmisi ökosüsteemi kui terviku talitlusest ja seda mõjutavatest teguritest. Vastavalt Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivile tuleb looduslike veekogude seisundit ja selle muutusi hinnata lähtuvalt inimmõju ulatusest. Eesti suurte ja madalate järvede, Peipsi ja Võrtsjärve, seisundit mõjutavad tugevalt nii nende valglal toimuv otsene inimtegevus kui ka kliima ja selle muutused. Näiteks peituvad kogu järvede aineringet mõjutava vee „pruunistumise“ trendi taga nii looduslikud hüdroloogilised põhjused kui ka atmosfäärse väävlireostuse vähenemine, mis mõlemad mõjutavad huumusainete liikuvust. Selliste veeökosüsteemide seisundi hindamiseks, kus inimtegevuse mõjude kõrval on ülekaalus looduslikud tegurid nagu suured veetaseme kõikumised ja tugev sesoonsus, on raske leida lihtsaid, hästitoimivaid indikaatoreid. Näiteks Võrtsjärves näitavad kõik tavapärased veekvaliteedi mõõdikud madalvee perioodidel halvemat olukorda isegi muutumatu inimmõju tingimustes ja tihti on inimtekkeliste ja looduslike muutuste vahel raske vahet teha. Tuleb ka arvestada, et muutunud keskkonnatingimuste mõju võib avalduda hilinemisega – alles järgmisel aastal või isegi aastate pärast. Võrtsjärves selgitavad vee pinnatemperatuuri ja veetaseme muutused ligikaudu poole ökoseisundi näitajate kogumuutlikkusest. Seisundihinnangu usaldusväärsust saab oluliselt tõsta, kui seisundinäitajate väärusi statistiliste meetodite abil korrigeerida looduslikku muutlikkust põhjustavate tegurite suhtes. Võrtsjärve seisundinäitajate ruumilise muutlikkuse analüüs näitas, et järve sügavaimas kohas asuv seirekoht iseloomustab hästi järve kogu avaveelist osa ehk rohkem kui 90% tema pindalast. Kulude kokkuhoiu eesmärgil ongi see alates 2017. aastast riiklikus seireprogrammis ainuke avavee seirekoht. Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences.

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014. Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast –kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis –olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade ja lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mis võimaldab järvede toitelisust vähendada ja kinnikasvamise protsesse pidurdada või neid isegi noorendada või taastada. Mis on järve tervendamine?Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv seadiseesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. Eesmärgi saavutamiseks koostativesikondade veemajanduskavad, mida ajakohastatakse iga kuue aasta järel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki ei olnudvõimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks planeeritakse järgmisse veemajanduskavade perioodi. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2015-2021. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna-ja põhjavee ning kaitset vajavate alade keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld-ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbi vaatamisel ja muutmisel.Meetmeprogrammi raames koostatakse tervendamise meetmekavad veemajanduskavades nimetud kesises või halvas ökoloogilises seisus olevate järvede seisundi parandamiseks. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekti LakeAdmin (lakeadmin.savonia.fija http://pk.emu.ee/struktuur/limnoloogiakeskus/teadustoo/projektid/lakeadmin/) toel valminudHarku järve,Verevi järve, Veisjärve ja Viitna Pikkjärve meetmekavad kuuluvaduue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadejuurde. Igaühel neist järvedest on oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdu koostajad vaid iseendi teadmiste ja tehtud töödega, hädavajalik on arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidegakui ka kohalike huvigruppidega. Harku järve meetmekava koostamisele on kaasa aidanudkas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu:Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaamet(Rein Kalle, Harju-Järva-Rapla regiooni keskkonnakasutuse juhtivspetsialisti ülesannetes; Merilin Kraun, veespetsialist), Harku vallavalitsus(Ergo Eesmaa,veespetsialist; Lembe Reiman, keskkonnaspetsialist), Tallinna Keskkonnaamet (Silver Riige, veekaitse juhtivspetsialist; Märt Holtsmann, keskkonnahoiu osakonna juhataja; Tõnu Laasi, looduskaitse juhtivspetsialist).Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega andisvärskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla.

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014. Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast – kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis – olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade-lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mis võimaldab järvede toitelisust vähendada ja kinnikasvamise protsesse pidurdada või neid isegi noorendada või taastada. Mis on järve tervendamine? Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv seadis eesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. Eesmärgi saavutamiseks on koostatud vesikondade veemajanduskavad, mida ajakohastatakse iga kuue aasta järel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki ei olnud võimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks on planeeritud järgmisse veemajanduskavade perioodi. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2015-2021. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna- ja põhjavee ning kaitset vajavate alade keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld- ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbivaatamisel ja muutmisel. Meetmeprogrammi raames koostatakse tervendamise meetmekavad veemajanduskavades nimetud kesises või halvas ökoloogilises seisus olevate järvede seisundi parandamiseks. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekti LakeAdmin (lakeadmin.savonia.fi ja http://pk.emu.ee/struktuur/limnoloogiakeskus/teadustoo/projektid/lakeadmin/ ) toel valminud Harku järve, Verevi järve, Veisjärve ja Viitna Pikkjärve meetmekavad on osaks uue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadest. Igaühel neist järvedest on oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdu koostajad vaid iseendi teadmiste ja tehtud töödega, hädavajalik oli arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidega kui ka kohalike huvigruppidega. Verevi järve meetmekava koostamisele on kaasa aidanud kas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu: Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regioon (Kaili Viilma, looduskaitse juhtivspetsialist; Aimar Rakko, vee-elustiku spetsialist), Elva Linnavalitsus (Priit Värnomasing, linnamajanduse osakonna juhataja), AS Emajõe Veevärk (Andres Aruhein, juhataja), Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus (Prof. Ingmar Ott; MSc Toomas Kõiv; PhD Helle Mäemets, doktorandid Margot Sepp, Katrin Saar, Ronald Laarma). Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega annab värskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla.

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014. Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast – kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis – olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade-lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mil teadlikult tegutsedes on võimalik mõjutada järvedes toimuvaid protsesse ning juhtida neid endale sobilikus suunas. Nii on võimalik lükata edasi rohketoitelisuse ja kinnikasvamise protsesse ning läbi viia järvede „noorendamine“ ja „tervendamine“. Mis on järve tervendamine? Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekt LakeAdmin (2012-2014) andis suurepärase võimaluse koostada neljale Eesti järvele meetmekava, mille abil on võimalik „kesises“ või „halvas“ seisundis järvede olukorda parandada või paranemisele kaasa aidata. Need neli järve on Harku, Verevi, Viitna Pikkjärv ja Veisjärv. Igaühel neist oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdu koostajad vaid iseendi teadmistest ja tehtud töödega, hädavajalik on arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidega kui ka kohalike huvigruppidega. Veisjärve meetmekava koostamisele on kaasa aidanud kas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu: Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Reeda Kaal projektide büroost; Reet Ulm veeosakonnast; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regioon (Kadri Hänni, looduskaitse juhtivspetsialist; Tuuli Teppo, vee-elustiku spetsialist), Keskkonnaagentuur (Adreas Porman, hüdroloogia spetsialist, veetaseme tõstmise stsenaariumid). Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega annab värskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla. Euroopa Liidu Veepoliitika raamdirektiiv seadis eesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. See oli liikmesriikidele suur väljakutse, mis eeldas piirkondlikku, rahvuslikku ja rahvusvahelist koostööd. Seniste kogemuste ja teadmiste vahetamine ja võimalikult lai levitamine oli LakeAdmin peamine eesmärk – see aitas tõsta veekogude tervendamise kvaliteeti ja majanduslikku efektiivsust ka neis riikides, kus sellele seni vähe tähelepanu on pööratud. Veemajanduskavad ajakohastatakse ja koostatakse iga vesikonna kohta kuueks aastaks. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2015-2021. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna- ja põhjavee ning kaitset vajavate alade kaitse keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld- ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbi vaatamisel ja muutmisel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki polnud võimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks planeeriti järgmisse veemajanduskavade perioodi. Projekti LakeAdmin tulemusena valminud meetmekavad saavad osaks uue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadest. Veemajanduskavade lisana esitatavad meetmekavad panevad loodetavasti aluse sihipärasele Eesti järvede tervendamisele.

Vaata ka EMU DSpace'is „Järvede haldamine vesikondade veemajanduskavade raames : tegevuskava“ Tartu, 2014. Puhas vesi, mitmekesised maastikud, liigiline mitmekesisus nii kalade, veetaimede kui selgrootute tasandil ning inimene osana sellest looduskeskkonnast – kes meist ei sooviks sellist idüllilähedast olukorda Eesti järvemaastikele. Kahjuks on ühel või teisel põhjusel mitmed järved oma järvetüübi siseselt kehvas seisundis – olgu selle tunnuseks siis hooajati kõrgele kerkiv pH, nihkes röövkalade-lepiskalade suhe või sinivetikate õitsengud. Ning kuna pahatihti on eelnev toimunud inimmõju tulemusena, oleks vale jääda käed rüpes ootama, millal loodus ise meie tekitatud kahjustused likvideerida jõuab. Iga järve saatuseks on ühel hetkel saada nii vanaks, et järve eksistentsi lõpetab kinnikasvamine. Kaasaegne järveteadus on arenenud tasemeni, mil teadlikult tegutsedes on võimalik mõjutada järvedes toimuvaid protsesse ning juhtida neid endale sobilikus suunas. Nii on võimalik lükata edasi rohketoitelisuse ja kinnikasvamise protsesse ning läbi viia järvede „noorendamine“ ja „tervendamine“. Mis on järve tervendamine? Järve tervendamine on protsess, kus füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste meetodite abil vähendatakse järve toitelisust ning parandatakse järve ökoloogilist seisundit. Kasvab ka järve virgestuslik ning majanduslik väärtus. Tervendamisel püütakse saavutada järve võimalikult looduslähedane tasakaaluline seisund, kus oleks tagatud ökoloogiline terviklikkus. Tervendamine on reeglina põhjendatud juhul, kui veeökosüsteemi looduslik paranemine on võimatu või liiga aeglane selleks, et tagada väärtusliku elustiku säilimist. Euroopa Liidu territoriaalse koostöö programmi INTERREG IVC projekt LakeAdmin (2012-2014) andis suurepärase võimaluse koostada neljale Eesti järvele meetmekava, mille abil on võimalik „kesises“ või „halvas“ seisundis järvede olukorda parandada või paranemisele kaasa aidata. Need neli järve on Harku, Verevi, Viitna Pikkjärv ja Veisjärv. Igaühel neist oma probleemid ja erisused. Kavade koostamisel ei piirdunud koostajad vaid iseendi teadmiste ja tehtud töödega, hädavajalik oli arvestada võimalikult kõigi asjassepuutuvate huvigruppidega, nii omavalitsustega, keskkonnakaitseorganisatsioonidega kui ka kohalike huvigruppidega. Viitna Pikkjärve meetmekava koostamisele on kaasa aidanud kas aruteludes osalemise kaudu, info jagajana või versioonide kommenteerimise kaudu: Keskkonnaministeerium (Peep Siim, projektide büroo nõunik; Irja Truumaa, veeosakonna peaspetsialist), Keskkonnaameti Viru regioon (Maret Vildak, looduskaitse juhtivspetsialist; Imbi Mets, kaitse planeerimise spetsialist; Katrin Jürgens, looduskaitse bioloog; Riina Kotter, kaitse planeerimise peaspetsialist), Riigimetsa Majandamise Keskus (Jaak Neljandik, Põhja-Eesti piirkonna juhataja; Kerli Karoles-Viia, planeerimise spetsialist), Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus (Prof. Ingmar Ott; Helle Mäemets, teadur). Ka info ja kogemuste vahetamine teiste LakeAdmin projekti partneritega andis värskeid ideid ja tuge, millest võib meie järvede haldamisel palju kasu olla. Euroopa Liidu Veepoliitika raamdirektiiv seadis eesmärgiks saavutada kõigi Euroopa pinnavete hea ökoloogiline ja keemiline seisund aastaks 2015. See oli liikmesriikidele suur väljakutse, mis eeldas piirkondlikku, rahvuslikku ja rahvusvahelist koostööd. Seniste kogemuste ja teadmiste vahetamine ja võimalikult lai levitamine oli LakeAdmin peamine eesmärk – see aitab tõsta veekogude tervendamise kvaliteeti ja majanduslikku efektiivsust ka neis riikides, kus sellele seni vähe tähelepanu on pööratud. Veemajanduskavad ajakohastatakse ja koostatakse iga vesikonna kohta kuueks aastaks. Eesti on jagatud kolmeks vesikonnaks: Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Hetkel kehtivad veemajanduskavad on koostatud perioodiks 2009-2015. Veemajanduskavade rakendamiseks koostatakse pinna- ja põhjavee ning kaitset vajavate alade kaitse keskkonnaeesmärkide saavutamiseks meetmeprogramm, kus esitatakse vee kasutamise ja kaitse meetmed, mida tuleb arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld- ja detailplaneeringute ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamisel, uuesti läbi vaatamisel ja muutmisel. Veekogude puhul, kus 2015. aastaks püstitatud eesmärki ei olnud võimalik täita, kehtib nn pikendatud eesmärk, st meetmed nende seisundi parandamiseks planeeritakse järgmisse veemajanduskavade perioodi. Projekti LakeAdmin tulemusena valminud meetmekavad on osaks uue perioodi (2015-2021) veemajanduskavadest. Veemajanduskavade lisana esitatud meetmekavad panevad loodetavasti aluse sihipärasele Eesti järvede tervendamisele.

Fresh waters make only 3% of the global water resources. Freshwater lakes, including reservoirs and ponds, are important elements for communities and their relevance is increasing. Lake ecosystems and their catchments have provided several societally valuable benefits and ecosystem services like shelter, drinking water, bathing water, food, a means of travel and wealth in a number of ways and allowed whole cultures to develop. Lakes have values associated with well-being and relaxation, their proximity has catalyzed rural development and been important in the regional socio-economic development. Lake districts are often very popular destinations for domestic and foreign tourism and visitors. Eutrophication and its ecological consequences, pollution, over abstraction and invasive species are serious threats and increase the need for restoration and management to prevent the potential adverse economic and social impacts. There is increasing evidence that lakes are affected by climate change. Lake management is for these reasons an important part of sustainable regional development as set by Lisbon and Gothenburg agreements. However, the most significant piece of legislation in response to the increasing threat of pollution and the increasing demand from the public for cleaner lakes, rivers and beaches and freshwater biodiversity, is the EU Water Framework Directive (WFD). This Directive is unique in that it sets out an established framework for the protection of all water bodies (including lakes) and for all EU member states to achieve good water ecological status by December 2015. This objective is likely to be achieved in slightly over half (53 %) of EU waters (A blueprint…, 2013) and, therefore, more effort need to be scheduled for the following 6-year periods of WFD. The economic values of attractive, clean lakes are well established. There is a rising appreciation of good quality lakes across Europe. More intensive lake protection through sharing good practices with European lake managers and the regional influencing bodies is critical if we want to improve the current quality of lakes in Europe and to build long term capacity for sustainable use of lakes.

Vaata ka EMU DSpace'is Viitna Pikkjärve, Veisjärve, Verevi järve ja Harku järve meetmekavasid. Mage vesi moodustab kogu maailma veevarust ainult umbes 3%. Mageveeliste järvede, veehoidlate ja tiikide olulisust looduskeskkonna elementidena tähtsustatakse üha enam. Järvede ökosüsteemid ja nende valglad kätkevad endas ühiskondlikke väärtusi ja varustavad meid ökosüsteemi teenustega nagu varjepaik, joogivesi, suplusvesi, toit, reisimine ja rikkus mitmes mõttes. Järvede väärtusega seondub heaolu ja puhkamine ja nende lähedus soodustab kohalikku arengut ja kiirendab sotsiaalmajanduslikku arengut. Järvepiirkonnad on väga sageli tähtsad sihtkohad nii sise- kui välisturistidele. Eutrofeerumine ja sellega seotud ebasoodsad ökoloogilised tagajärjed nagu reostus, vee suurtes kogustes väljapumpamine ja võõrliigid on suur oht, mis tõstab vajadust järvede tervendamise ja hoolika majandamise järele, et hoiduda negatiivsetest majanduslikest ja sotsiaalsetest mõjudest. Pidevalt kasvab tõendite hulk selle kohta, et kliimamuutused mõjutavad ka järvi. Seetõttu on järvede majandamine tähtis osa säästvast regionaalpoliitikast ja see kajastub nii Lissaboni kui Göteborgi lepingutes. Kõige tähtsam dokument, mis on koostatud vastuseks üha kasvavale reostuskoormusele ja samas pidevalt kasvavale nõudlusele puhtamate järvede, jõgede ja supelrandade järele, aga samuti bioloogilise mitmekesisuse säilitamise järele, on Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv (VRD). See direktiiv on unikaalne, kuna on kehtestanud kõigi veekogude kaitsmise üldised raamid, et saavutada EL liikmesriikides veekogude hea ökoloogiline seisund 2015. aasta detsembriks. See eesmärk tuleb saavutada rohkem kui poolte (53%) EL veekogude korral. Puhaste, heas korras järvede majanduslikud väärtused on hästi teada. Üha rohkem tähtsustatakse üle kogu Euroopa järvede head seisundit. Kogemuste ja hea praktika (HP) näidete vahetamine ja vastastikune õppimine Euroopa järvemajandajate ja kohalike huvigruppide hulgas aitab kaasa järvede seisundi parandamisele ja võimaluste loomisele järvede pikaajaliseks ja jätkusuutlikuks kasutamiseks.

Käsiraamat Eessõna järvede tervendamise käsiraamatule Kui veel 1950 – 60-ndatel aastatel võis enamiku Eesti järvede seisundit pidada looduslikuks, siis 21. sajandi alguseks on paljude järvede seisund peamiselt tugeva inimmõju tagajärjel märkimisväärselt halvenenud. Hinnanguliselt 10 – 12% meie järvedest on halvas seisundiklassis ja vajaks kindlasti tervendamist. Lisaks on veel palju järvi , mille seisund ei ole küll päris halb, aga vajab siiski parandamist. Euroopa Liidus 2000. aastal rakendunud veepoliitika raamdirektiiv seab eesmärgiks saavutada aastaks 2015 liikmesriikide kõigi vete, sh pinnavee, põhjavee, reovee ja joogivee, hea seisund. Pinnaveekogudes tuleb lisaks vee heale keemilisele seisundile saavutada ka hea ökoloogiline seisund. Kui veekogu seisund pole hinnatud heaks või väga heaks, tuleb kasutusele võtta meetmed vähemalt hea seisundi saavutamiseks. Selleks võib olla piisav veekogu majandamise ümberkorraldamine, kuid enamasti tähendab see vajadust astuda konkreetseid samme valgalalt saabuva reostuskoormuse vähendamiseks ja ka veekogu enese tervendamiseks. Järvede kui suure loodusväärtuse hea seisund on oluline ka inimese tervise seisukohast. Terved ja kaunid järved pakuvad puhkamiseks ja töövõime taastamiseks mitmekülgseid võimalusi, mille hulgas on kalastamine kindlasti üks märkimisväärsemaid. Keskkonnaministeeriumi korraldatud küsitlusel harrastuspüüdjate seas selgus, et enim häirivad hobikalureid veekogudele ligipääsu puudumine ja väike vääriskalavaru, kuid ka veekogude halb olukord ja üldine kala vähesus. Tervendamine võimaldab lisaks järvede olukorra parandamisele tervikuna taastada või tõsta ka nende kalamajanduslikku väärtust. Nagu igal elualal, on ka järvede tervendamise alases sõnavaras kasutusel palju sama või osaliselt kattuva tähendusega mõisteid. Levinuim vaste järvede tervendamisele on olnud „restaureerimine” , mis on eesti keelde tulnud ingliskeelsest mõistest restoration , otsetõlkena on palju kasutatud ka „taastamist”. Võõrsõna ja selle sisult ebatäpsete eestikeelsete vastete asemel on järveteadlased üsna edukalt suutnud juurutada hoopis kodusema kõlaga ja pehmema sisuga mõistet „tervendamine”. Käsiraamatu esimeses peatükis soovitatakse tervendamise terminoloogiat vastavalt sellele, kui põhjalikku sekkumist on järve seisundi parandamiseks vaja. Seal leiab käsitlemist tervendamise kitsam tähendus. Nii selle käsiraamatu pealkirjas kui tekstis kasutame enamasti seda mõistet laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki järvede olukorra parandamisega seotud tegevusi ja viise olenemata sellest, kui põhjalikke muutusi läbi viiakse. Eestis jõudsalt hoogu koguv järvede tervendamine on seni põhinenud üsna lünklikel ja juhuslikel teadmistel, kuna meil on puudunud seda teemat tervikuna ja põhjalikult käsitlev eestikeelne kirjandus. Heal juhul on järvede tervendajad leidnud üles järveteadlased ja lasknud enne järve kallale asumist teha uuringud, saamaks teada, mis on järve seisundi halvenemise tegelikud põhjused. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Eesti Maaülikoolis valminud artiklite kogum on „Järvede tervendamise käsiraamatu” käsikiri, mis vajab enne päris raamatuks saamist veel toimetamist. Kuna vajadus sellise juhend- ja õppematerjali järele on suur, siis on käsikirjalised artiklid juba avalikult kättesaadavaks tehtud. Esimene peatükk tutvustab järveteaduse ehk limnoloogia aluseid, mis aitavad mõista järvede tervendamise põhimõtteid. Teises peatükis antakse ülevaade Eesti järvede tervendamisvajadusest. Kolmas peatükk käsitleb kogu tervendamisega kaasnevat protsessi, alates idee tekkimisest ja asja kohasest seadusandlusest ning lõpetades järelseirega. Järgnevad peatükid käsitlevad tervendamise meetodeid: biomanipulatsioon (peatükk 4), vee hapnikuga rikastamine (peatükk 5) , veerežiimi muutmine (peatükk 6) , makrofüüdijärvede tervendamine (peatükk 7), vee ja setete keemilise töötlemise meetodid (peatükk 8) ja setete eemaldamine (peatükk 9). Peatükk 10 tutvustab järve veetaseme tõstmise ja sette eemaldamise ehitusprojektidega seonduvat. Peatükis 11 leiavad käsitlemist keskkonnamõjude hindamine ja järvede hooldus. Kuigi näiteid järvede tervendamisest leidub igas konkreetseid meetodeid käsitlevas peatükis, annab viimane, 12. peatükk veel ülevaate veekogude tervendamise senistest kogemustest Eestis ja mujal Euroopas ning kirjeldab põhjalikumalt mõnd huvitavamat tervendamise näidet nii meilt kui mujalt maa ilmast. Käsikirja autorid loodavad, et kirjapandust on abi järvede tervendamisega seotud inimestele ja lõppkokkuvõttes meie paljude järvede tervisele. Kõik täiendused, parandused ja ettepanekud, mis võiksid kaasa aidata sisuka ja kasuliku käsiraamatu valmimisele, on teretulnud aadressile: Lea Tuvikene, Limnoloogiakeskus, Rannu 61117, Tartumaa , või e - posti aadressile lea.tuvikene@emu.ee Keskkonnainvesteeringute Keskus