Search

Uuringu „Põllumajandusliku maakasutuse muutuse analüüs sõltuvalt tulevikustsenaariumitest“ eesmärk on luua stsenaariumid põllumajandusliku maakasutuse võimalike muutuste kohta ja analüüsida nende muutuste peamisi mõjutegureid. Analüüs toetab põllumajanduspoliitika otsustusprotsessi, aidates kujundada põllumajandusmaa edasist kasutamist, toidujulgeoleku tagamist ning vastavate meetmete väljatöötamist. Analüüsi tulemusena suureneb maakasutusest ja maakasutuse muutusest tulenevate KHG heitkoguste analüüsimise võimekus. Uuringu I etapis vastati küsimusele: „millised on Eestis põllumajandusmaa kasutamise võimalikud tulevikustsenaariumid võttes arvesse globaalseid trende ja mõjusid ning regionaalseid strateegilisi valikuid põllumajanduse arendamisel?“. Selleks kaardistati poliitikadokumentide, teadus-kirjanduse ja fookusgrupi arutelude põhjal põllumajandusliku maakasutuse muutuse mõjutegurid ja analüüsiti põllumajandusliku maakasutuse muutusega seotud võimalikke positiivseid ja negatiivseid arenguid. Nendele tuginedes loodi viis alternatiivset põllumajandusliku maakasutuse stsenaariumit aastani 2050. Uuringu II etapis loodi viie põllumajandusliku maakasutuse tulevikustsenaariumi kohta andmestik, kaardikiht ja illustreerivad kaardid, kus on esitatud erineva väärtusega põllumajandusmaade paiknemine ning alad, mis sobiksid elurikkuse toetamiseks, metsastamiseks või taastuvenergia tootmiseks. Samuti illustreeriti kaartide abil kõigis stsenaariumites toimuvaid maakasutuse muutusi. Põllumajandusmaa põllumajandusliku kasutuse potentsiaali hindamiseks koostati koondnäitaja, mis võtab arvesse põllumassiivi mullaviljakust, pindala, põllukontuuri kuju (kompaktsust), kaugust lähimast teest, kaugust suurimast asulast, kaugust lähimast põllust ja reljeefi iseloomustavat konarlikkuse koefitsienti. Koondnäitaja väärtus määrati kõigile andmestikus olevatele massiividele. Uuringu III etapis täpsustati stsenaariumeid ja kaardikihte vastavalt eelnevates etappides saadud tagasisidele ning analüüsiti põllumajandusmaa kasutamist ja säilitamist, sotsiaalmajanduslikku ja looduskeskkonna arengut ning KHG heitkoguseid erinevates stsenaariumites. Samuti koondati soovitatavad sekkumismeetmed positiivsete maakasutuse muutuste soodustamiseks ning negatiivsete maakasutuste muutuste ära hoidmiseks. Uuringu lõpparuande esimene peatükk annab ülevaate uuringu temaatikast. Teine peatükk annab ülevaate kasutatud metoodikast. Kolmandas peatükis esitatakse ülevaade põllumajandusliku maa- kasutuse suurematest muutustest Eestis aastatel 1990‒2018. Neljandas peatükis analüüsitakse põllumajandusliku maakasutuse mõjutegureid ning viiendas peatükis on esitatud viis põllumajandusliku maakasutuse võimalikku tulevikustsenaariumit 2050. aasta perspektiivis koos maakasutust ja selle muutust iseloomustavate illustreerivate kaartidega. Kuuendas peatükis esitatakse põllumajandusmaa põllumajandusliku kasutuse potentsiaali illustreerivad kaardid ning analüüsitakse põllumajandusmaa sobilikkust metsastamiseks ja energia tootmiseks. Seitsmendas peatükis esitatakse viie stsenaariumi KHG heitkoguste ja põllumajandustoodangu prognoosid. Kaheksandas peatükis on esitatud lisainfo järgmistes olulistes põllumajandusliku maakasutuse tulevikku puudutavates küsimuses – sügavatel turvasmuldadel asuva põllumajandusmaa kasutamine, agrometsandus ning kohalikele kogukondadele maakasutust puudutavates küsimustes suurema kaasarääkimise õiguse loomise võimalused. Üheksas peatükk võtab kokku poliitikasoovitused põllumajandusliku maakasutusega seotud positiivsete muutuste soodustamiseks ja negatiivsete muutuste pidurdamiseks. Uuringu töörühm tänab kõiki fookusgrupi aruteludes osalenud, küsitlustele vastanud, kirjalikku ja suulist tagasisidet andnud eksperte ning uuringu juhtkomisjon. Uuring on valminud Keskkonnauuringute Keskus OÜ tellimusel.

Uuring valmis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Maaeluministeeriumi ja Riigikantselei eesmärkide elluviimiseks. Lõpparanne täieneb aja jooksul. Käesolev versioon on seisuga 30.03.2022. Käesolev aruanne võtab kokku uuringu „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis (VARUST)“ olulisemad järeldused. Uuringut rahastati Eesti Teadusagentuuri Euroopa Regionaalarengu Fondi programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ (RITA) tegevusest 1 „Strateegilise TA tegevuse toetamine“ (leping nr 7.2-2/20/24). Uuring valmis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Maaeluministeeriumi ja Riigikantselei eesmärkide elluviimiseks. Uuringu viis läbi kolmest organisatsioonist koosnev konsortsium, kuhu kuulusid Eesti Maaülikool (3 töögruppi), Eesti Konjunktuuriinstituut ja Eesti Taimekasvatuse Instituut. Uuringu lähteülesande kohaselt oli uuringu eesmärgiks luua ettevõtetele toimepidevuse hindamiseks universaalne lähenemine (edaspidi mudel), pakkuda välja varustuskindluse mõõdikud ja sihttasemed ning pakkuda välja soovitused, kuidas korraldada varustuskindluse lahendamine Eesti oludele sobivaimal ja riigieelarvet ning ettevõtjaid vähem koormaval viisil. Uuringu tellis ja uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ (RITA) tegevuse 1 „Strateegilise TA tegevuse toetamine“ kaudu.

Maaeluministeeriumi (edaspidi MeM) juhtimisel koostatakse Euroopa Liidu (edaspidi EL) ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava aastateks 2023–2027 (edaspidi ÜPP strateegiakava). ÜPP strateegiakava koondab senised esimese samba (otsetoetused ja varasemad programmiti rakendatud turukorraldusmeetmed, nagu mesindusprogramm Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist, edaspidi EAGF) ja teise samba tegevused (nagu maaelu arengu investeeringu- ja arengutoetused Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist, edaspidi EAFRD). Koostatava ÜPP strateegiakava aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus3 (edaspidi ÜPP strateegiakava määrus). Määruses toodud peamised ÜPP eesmärgid on keskkonna- ja kliimameetmete asjus varasemast ambitsioonikamad, suunavad toetusi paremini ning tuginevad kindlamalt uuringute, innovatsiooni ja nõustamise vahelistele seostele. ÜPP tulemuslikkuse parandamiseks on ette nähtud uus ÜPP rakendamise mudel, et nihutada poliitika kese nõuetele vastavuse jälgimisest tulemuslikkuse jälgimisele ning suurema subsidiaarsuse abil tasakaalustada ELi ja liikmesriikide tasandite vahelist vastutust. Uue mudeli abil soovitakse edukamalt saavutada ELi eesmärgid, mis põhinevad strateegilisel kavandamisel, laialdastel poliitilistel sekkumistel ning ühtsetel tulemusnäitajatel, parandades seeläbi poliitikavaldkondade sidusust kogu tulevase ÜPP ulatuses ning ELi teiste eesmärkidega. Uuendatud ÜPP üldeesmärgid perioodil 2023‒2027 on järgmised. ● Tõhustada arukat, vastupidavat ja mitmekesist põllumajandussektorit, mis tagab toiduga kindlustatuse. ● Edendada keskkonnahoidu ja kliimameetmeid ning panustada liidu keskkonna- ja kliimaeesmärkidesse. ● Parandada maapiirkondade sotsiaal-majanduslikku olukorda. Üldeesmärkide saavutamiseks on püstitatud üheksa erieesmärki. ● Erieesmärk 1: toetada põllumajandustootja elujõulisust tagavat sissetulekut ja vastupanuvõimet kogu liidus, et tagada toiduga kindlustatus. ● Erieesmärk 2: suurendada konkurentsivõimet ja turule orienteeritust, pöörates erilist tähelepanu teadusuuringutele, tehnoloogiale ja digiüleminekule. ● Erieesmärk 3: parandada põllumajandustootjate positsiooni väärtusahelas. ● Erieesmärk 4: panustada kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse ning säästvasse energiasse. ● Erieesmärk 5: edendada säästvat arengut ja selliste loodusvarade tõhusat majandamist nagu vesi, muld ja õhk. 18 ● Erieesmärk 6: panustada elurikkuse kaitsesse, edendada ökosüsteemi teenuseid ning säilitada elupaiku ja maastikke. ● Erieesmärk 7: olla atraktiivne noorte põllumajandustootjate jaoks ja soodustada ettevõtluse arengut maapiirkondades. ● Erieesmärk 8: edendada tööhõivet, majanduskasvu, sotsiaalset kaasatust ja maapiirkondade arengut, sh biomajandust ja säästvat metsamajandust. ● Erieesmärk 9: parandada ELi põllumajanduse reageerimist ühiskonna nõudlusele toidu ja tervise vallas (hõlmab nii ohutut, toitvat ja säästvalt toodetud toitu, toidu raiskamise vähendamist kui ka loomade heaolu tagamist). Neile erieesmärkidele lisandub horisontaalse eesmärgina põllumajanduse ja maapiirkondade elu kaasajastamine, edendades ja jagades teadmisi, toetades innovatsiooni ja digiüleminekut ning ergutades nende kasutuselevõttu. Erieesmärke täites peavad liikmesriigid tagama ÜPP toetuste lihtsuse ja tulemuslikkuse. Erieesmärgid saavutab liikmesriik oma valitud sekkumiste kaudu. Peale ÜPP prioriteetide on ÜPP strateegiakava koostamise aluseks MeMi eestvedamisel valminud Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (edaspidi PõKa 2030). PõKa 2030 eesmärk on aidata kaasa Eesti põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse ja toidutööstuse arengule ning konkurentsivõime kasvule, toidujulgeolekule, maa- ja rannapiirkondade tasakaalustatud arengule, samuti taimede ja loomade heale tervisele, muldade seisundi paranemisele, toiduohutusele ning puhta keskkonna ja liigilise mitmekesisuse säilimisele. Metsandust puudutavas osas on ÜPP strateegiakava koostamise aluseks Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel koostatav Eesti metsanduse arengukava aastani 2030 (edaspidi MAK2030) eelnõu. Peale eespool nimetatud strateegiliste dokumentide on ÜPP strateegiakaval seos EL-üleste strateegiatega ning Eesti muude asjakohaste strateegiatega, valdkondlike arengukavade ja programmidega, millega eelhindamisel arvestati. ÜPP strateegiakava koostamisse kaasati riigiasutuste ja valdkondlike huvigruppide esindajad 15 eri töörühma vormis, eesmärgiga luua selline strateegiline dokument, mis aitaks edendada põllumajandus- ja toidutootmise ning maapiirkondade kestlikku arengut. Lisaks töögruppidele moodustati 2019. a juunis Eesti ÜPP strateegiakava 2021–2027 ettevalmistav juhtkomisjon (edaspidi ÜPP juhtkomisjon), kelle ülesanne on kujundada Eesti seisukohad ÜPP maaelu arengu toetuste andmist korraldavate õigusaktide kohta ning koordineerida ÜPP strateegiakava koostamist, teha ettepanekuid ja kujundada seisukoht ÜPP strateegiakava kohta enne kava esitamist Vabariigi Valitsusele. Rööbiti ÜPP strateegiakava koostamisega viidi läbi ÜPP strateegiakava EAFRD vahenditest planeeritava rahastamisvahendi eelhindamine turutõrgete väljaselgitamiseks (uuring valmis aprillis 2020) ning käimas on ÜPP strateegiakava keskkonnamõju strateegiline hindamine (edaspidi KSH, millega alustati oktoobris 2019), mis võimaldavad ÜPP strateegiakava koostades arvesse võtta hindamisel leitut. Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023‒2027 eelhinnati Maaeluministeeriumi tellimusel ja seda rahastatakse Eesti maaelu arengukava 2014‒2020 tehnilise abi vahenditest. Eelhindajaks oli Eesti Maaülikooli hindamis- ja valdkondlike ekspertide töörühm. Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023‒2027 eelhinnati Maaeluministeeriumi tellimusel ja seda rahastatakse Eesti maaelu arengukava 2014‒2020 tehnilise abi vahenditest. Eelhindajaks oli Eesti Maaülikooli hindamis- ja valdkondlike ekspertide töörühm.

As a result of agricultural, land and ownership reforms coupled with liberal agricultural policy during the transition, agricultural land use in Estonia became more fragmented. A significant portion of agricultural land users are now considered passive farmers who maintain their agricultural land (often permanent grasslands) in good agricultural and environmental conditions and are therefore eligible for single area and greening payment. The maintenance of permanent grassland is one of the objectives of the EU Common Agricultural Policy (CAP), which contributes to the overall climate and biodiversity objectives of the EU. Until 2014, in Estonia, the minimum eligible activity for the maintenance of permanent grassland was to cut the grass and leave it on the ground. In 2015 and 2016, the area on which the cut grass could be left on the ground was restricted in order to increase incentives for more active agricultural land use. This paper analyses the likely effects of such restriction on the use and maintenance of permanent grasslands. The results of the study show that in the case of restrictions on the eligible practices of permanent grassland maintenance, passive land users as well as crop and mixed crop-livestock farms are likely to reduce the area of permanent grasslands (shrinking farms). At the same time, grazing livestock farms (expanding farms) would be willing to expand their permanent grassland area. More than 70% of the permanent grasslands of shrinking farms are located within 1 km and more than 90% within 2 km of expanding farms. However, in some regions it is likely that the maintenance of permanent grasslands is stopped as a result of the restrictions. It is argued that if permanent grasslands are to be maintained, it is necessary to introduce supports for grazing livestock farms, targeted supports for passive land users for their maintenance or more comprehensive land use policy that takes the climate change mitigation requirements into account.

Uuringu tulemuste kasutamisel palume viidata järgnevalt: Viira, A.-H., Lehtsaar, J. Nurmet, M., Lemsalu, K., Aro, K., Kreegimäe, K. 2020. „Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2021‒2027“ ja „Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi 2021‒2027 rakenduskava“ rahastamisvahendi eelhindamine. Lõpparuanne. Eesti Maaülikool, Aprill 2020. Eesti maaelu arengukava 2014‒2020 (MAK 2014‒2020) raames pakutakse põllumajandussektorile ja maamajandust mitmekesistavatele ettevõtjatele suunatud rahastamisvahendist mikro- ja väikeettevõtete kasvulaenu ja pikaajalist investeerimislaenu. Kalandussektoris on rahastamisvahendit rakendatud kahel programmperioodil – Euroopa Kalandusfondi (EKF) 2007‒2013 ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) 2014‒2020 raames. Perioodil 2014‒2020 on kalandussektori ettevõtjatel võimalik taotleda kalatöötlemisega alustavate või tegelevate mikro- ja väikeettevõtete kasvulaenu, kalatöötlemisega alustavate või tegelevate ettevõtete pikaajalist investeerimislaenu ja vesiviljelustoodete tootmisega alustavate või tegelevate ettevõtete investeerimislaenu. Teisi rahastamisvahendi finantstooteid (tagatis ja omakapitaliinvesteering) Eestis kasutatud ei ole. Eelhindamise eesmärk on perioodi 2021–2027 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi (EMKVF) rahastamisvahendi rakendamise eelhindamine, et anda hinnang programmperioodi 2014‒2020 rahastamisvahendi eelhindamises6 kindlaks tehtud turutõrgete ja rahastamisprobleemide asjakohasusele perioodil 2021–2027. Eelhindamise tulemusena antakse hinnang turutõrgete, rahastamisvahendile kavandatava summa, finantstoodete ja lõppkasusaajate kohta, samuti rahastamisvahendi võimalikule osale Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava ja EL ühise kalanduspoliitika (ÜKP) eesmärkide saavutamisel. Eelhindamisel arvestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõuga, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide kohta7. Rahastamisvahendi finantstoodete ehk laenude sihtrühmadena käsitletakse põllumajandustootjaid ja ühistuid, toiduainete ja joogitootjaid, kalapüüdjaid, kalanduse tootjaorganisatsioone, vesiviljelusega, kala, vähilaadsete ja limuste töötlemise ja säilitamisega tegelevaid ettevõtteid8, sadamaid ning maalises asustuspiirkonnas tegutsevaid muid ettevõtjad. Uuring viidi läbi perioodil november‒detsember 2019 ning analüüsi täiendati perioodil jaanuar‒märts 2020. Uuringu käigus selgitati välja ja analüüsiti sihtrühmade majanduslikku olukorda, tulevast investeerimisvajadust, tuvastati turutõrked ja rahastamisprobleemid, kaardistati krediidiandjate hinnangud sihtrühmade olukorrale finantsturul, analüüsiti rahastamisvahendi rakendamise senist kogemust, prognoositi rahastamisvahendi potentsiaalset nõudlust, ning hinnati rahastamisvahendi panust ÜPP strateegiakava ja EMKVF perioodi 2021‒2027 eesmärkide saavutamisel. Sihtrühmade majandusliku olukorra analüüsimisel lähtuti Statistikaameti ja Eesti Panga andmetest, samuti kasutati Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) poolt 2019. aastal läbiviidud uuringu tulemusi9. Turutõrgete ja rahastamisprobleemide tuvastamiseks viidi läbi intervjuud sihtrühmade, krediidiasutuste ning rahastamisvahendi korraldus-, rakendus- ja makseasutuse esindajatega. Tulevase investeerimisvajaduse prognoosimiseks kasutati nii Statistikaameti andmeid kui ka uuringu raames läbi viidud intervjuude tulemusi. Rahastamisvahendi potentsiaalse nõudluse prognoosimisel lähtuti senise trendi määramisel Statistikaameti andmetest ettevõtete majandusnäitajate kohta ning Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) andmetest rahastamisvahendi finantstoodete kasutamise kohta perioodil 2014‒2020. Lisaks lähtuti rahastamisvahendi potentsiaalse nõudluse prognoosimisel hulgast eeldustest10. Nii investeeringuvajaduse kui rahastamisvahendi nõudluse prognoosimisel kasutati nelja (kalandussektori puhul viit) erinevat stsenaariumi. Krediidituru olukorra kaardistamisel lähtuti peamiselt krediidiasutuste esindajatega läbiviidud intervjuude tulemustest. Rahastamisvahendi rakendamise senise kogemuse analüüsimisel kasutati MESi andmeid nii EAFRD kui EMKF rahastamisvahendi finantstoodete kasutamise kohta perioodil 2014‒2019. Rahastamisvahendi panuse hindamisel ÜPP strateegiakava eesmärkide saavutamisse ja EMKVF prioriteetidesse lähtuti Maaeluministeeriumi (MeM) kodulehel mõlema poliitika kohta avaldatud informatsioonist ning eelhindamise käigus läbi viidud analüüsi tulemustest. Rahastamisvahendi eelhindamise tulemused on sisendiks perioodi 2021‒2027 rahastamisvahendi rakendamise ettepanekute väljatöötamisel ning EAFRD ja EMKVF rahastamiskavade kavandamisel. „Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2021‒2027“ ja „Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi 2021‒2027 rakenduskava“ rahastamisvahendi eelhindamine viidi läbi Maaeluministeeriumi tellimusel ja seda rahastatakse Eesti maaelu arengukava 2014‒2020 ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi 2014‒2020 vahenditest. Eelhindamise viis läbi Eesti Maaülikool.

Täistekst Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, peavad Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid piirama oma aastaseid vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOX), lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi (NH3) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) inimtekkelisi heitkoguseid vastavalt riiklikele heitkoguste vähendamise kohustustele. Eesti riiklike heitkoguste vähendamise kohustuste täitmiseks koostatakse vastavalt direktiivile 2016/2284/EL teatavate õhusaasteainete heitkoguste vähendamise riiklik programm aastateks 2020–2030 (Õhusaasteainete vähendamise programm), milles kajastatakse direktiivi III lisa 2. osas sätestatud heitkoguste vähendamise kohustuslikud meetmed. Programmi võidakse lisada III lisa 2. osas toodud valikulisi heitkoguste vähendamise meetmeid või võrdväärse leevendava mõjuga meetmeid. Õhusaasteainete vähendamise programmi koostamise aluseks on Eesti ja EL seadusandlus, riigisisesesed arengukavad ja valdkondlikud uuringud. Lisaks moodustati valdkondlikud töörühmad energeetika, tööstusprotsesside, transpordi, põllumajanduse ja lahustite valdkonnas, kuhu kuulusid asjaomaste huvirühmade esindajad. Koosolekute fookuseks oli saada sisendit Õhusaasteainete vähendamise programmi eesmärkide saavutamiseks seatavate konkreetsete meetmete välja töötamiseks, kinnitada valituks osutunud meetmed ning vastavalt meetmete rakendumisele kinnitada õhusaasteainete heitkoguste prognoosid. Põllumajanduse töörühm keskendus peaasjalikult NH3 heitkoguste vähendamismeetmetele 1, kuna ligi 90% NH3 heitkogustest on pärit põllumajandusest. Ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks tuleb arvestada ajakohastatud ÜRO Euroopa Majandus-komisjoni juhenddokumendiga (2014) põllumajandusest pärineva ammoniaagi heitkoguste ennetamise ja vähendamise kohta (ammoniaagijuhend) ning kasutada parimat võimalikku tehnikat (PVT) kooskõlas direktiiviga 2010/75/EL. Eestis peavad PVT-d rakendama ettevõtted, millel on keskkonna kompleksloa omamise kohustus 2 (Rooma ja Valdmaa, 2007). Ammoniaagi heitkoguste kontrollimiseks kehtestatakse hea põllumajandustava (HPT) riiklik soovituslik juhend, mille puhul võetakse arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 2014. aasta HPT raamjuhendit ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks (raamjuhend) ja mis hõlmab vähemalt järgmist (Direktiiv 2016/2284/EL): 1.lämmastiku (N) käitlemine, arvestades kogu lämmastikuringet; 2.kariloomade söötmise strateegiad; 3.vähesaastavad sõnnikulaotustehnikad; 4.vähesaastavad sõnnikuladustamistehnikad; 5.vähesaastavad loomapidamise süsteemid; 6.mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramise võimalused. Esimene Eesti HPT 3 anti välja 2001. aastal Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi koostöös. HPT koostamise kohustus lähtus EL direktiivist 91/676/ MÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. HPT teise väljaande (2007. a) koostamisel lähtuti 2006. aasta algul kehtinud õigusaktidest ja EL liikmesriikide analoogilistest dokumentidest. 2007. aastal välja antud teine HPT koosneb järgnevatest peatükkidest: (Rooma ja Valdmaa, 2007) 1.põllumajanduse ja keskkonnakaitse vahelised seosed; 2.eluslooduse kaitse ja maastike mitmekesisus; 3.veehoid; 4.muldade säästev kasutamine ja kaitse; 5.väetised ja väetamine; 6.sõnniku keskkonnasäästlik kasutamine; 7.nõuded silohoidlatele; 8.taimekaitse; 9.maakasutuse korraldus; 10.maaparandus; 11.reoveekäitlus põllumajanduses; 12.nitraaditundlik ala. Kui võrrelda 2007. aasta HPT-d ja raamjuhendis toodud ammoniaagi heitkoguste vähendamise meetmeid, on näha, et vaatamata sellele, et HPT-s on põhjalikumalt käsitletud veereostuse vältimise ja vähendamise abinõusid, toetavad mitmed soovituslikud ja kohustuslikud HPT-s toodud nõuded ka ammoniaagi heitkoguste vähenemist (lisa1). Lisaks HPT-le aitavad NH3 heitkoguseid vähendada nõuded, mis on toodud Veeseaduses (lisa 2) ning määruses Veekaitsenõuded väetise-ja sõnnikuhoidlatele ning silo ladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded (lisa 3) (RT I, 04.07.2017, 50; RT I, 16.08.2016, 6). Järgnevalt on analüüsitud teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi 2016/2284/EL lisas III toodud meetme rakendamise võimalikkust Eestis.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (PõKa 2030) eelhindamise viis Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel läbi Eesti Maaülikool (EMÜ). Projekti algatas Maaeluministeerium (MeM) koostöös Keskkonnaministeeriumiga (KeM). Eelhindamise eesmärk on uurida süsteemselt püstitatud eesmärkide ja sekkumisloogika vastavust ning analüüsida tegevussuundade sotsiaalseid, demograafilisi, majanduslikke (sh põllumajandus, kalandus, vesiviljelus, toidutööstus), keskkonna-, regionaal- ning maaelu-, julgeoleku-, administratiiv- ja eelarvemõjusid. PõKa 2030 rakendamisega kaasnevate mõjude analüüsi koostamisel lähtuti Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei koostatud mõjude hindamise metoodikast. Mõjude analüüsi kaasati lisaks eelhindamise projektimeeskonnale valdkondade eksperte. Eelhindamine viidi läbi perioodil 13. august 2018 kuni 30. september 2019. Eelhindamine teostati PõKa 2030 eelnõu versioonile seisuga 25. aprill 2019 ning viidi läbi PõKa 2030 eelnõuga samal üldistuse astmel. Eelhindamine ei hõlma kompleksselt arengukava keskkonnamõjude hindamist. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine viidi läbi paralleelselt teise hindaja poolt. Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (PõKa 2030) eelnõu mõjude eelhin-damine viidi läbi Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel ja seda rahastati ühtekuuluvuspoliitika fon-dide 2014‒2020 rakenduskava prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetmest 12.2 „Poliitikakujun-damise kvaliteedi arendamine“. Projekti algataja oli Maaeluministeerium koostöös Keskkonnaministee-riumiga. PõKa 2030 eelhindamise viis läbi Eesti Maaülikool koostöös valdkondlike ekspertidega.

Uuringu eesmärk on analüüsida Eesti riigi eelarvest rahastatava meetme „Turuarendustoetus“ (edaspidi ka turuarendustoetus) abil ellu viidud tegevuste mõju nendes osalenud ettevõtetele. Turuarendustoetuse tegevuste eesmärk on suurendada teadlikkust põllumajandustoodete ja nendest töödeldud toodete omadustest, parandada nende turustusvõimalusi ja suurendada põllumajandustoodete tootmise ja töötlemisega tegelevate ettevõtete konkurentsivõimet. Turuarendustoetuse kasutamise ning selle abil ellu viidud tegevuste mõju analüüs on vajalik, kuna järjest enam on vaja leida Eesti põllumajandustoodetele ja nendest töödeldud toodetele uusi turge, kuhu eksportida ning turuarendustoetus on üks riigi poolt pakutavatest meetmetest, mille abil uutele turgudele siseneda. Uuringu aruandes antakse esmalt ülevaade toetuse kasutamisest ja kasu saanud ettevõtetest. Seejärel kirjeldatakse, milline on ettevõtjate hinnangul turuarendustoetuse mõju müügitulule ning tuuakse välja messidel osalemisel saadud uute ärikontaktide ja kokkulepete arvud. Esitatakse ka soovitused välisturgudele sisenemiseks. Lõpuks selgitatakse, kas ja kuidas võiks muuta turuarendustoetuse raames toetatavaid tegevusi ja toetuse saamise tingimusi, et veelgi paremini jõuda meetme eesmärkideni. Uuringus võeti aluseks 2017. aasta taotlusvoorus toetatud tegevused ja kasusaajad. Andmeallikatena kasutati PRIA toetusega seotud andmeid ja Äriregistrist päritud toetust kasutanud ettevõtete majandusaasta aruandeid. Lisaks teostati toetust kasutanud ettevõtete seas küsitlus, et selgitada välja nende turuarendustoetusega seotud hinnangud ning arvamused turuarenduse ja turuarendustoetuse tegevuste teemal. Selleks kasutatud küsitlusankeet on esitatud lisas 1. Uuring viidi läbi Maaeluministeeriumi tellimusel.

Balanced territorial development is one of the key objectives of the rural development expenditure of the CAP. However, territorial aspects do not appear to be sufficiently considered in the policy design nor in allocation of funds. We used data on per capita EAFRD expenditures to evaluate correlations between and among NUTS2 regions. Global as well as local measures of spatial autocorrelation demonstrated a high spatial association as payments tend to be above average throughout the eastern part of the EU. The expenditure is increasingly positively associated with small farming, agricultural employment and investments, while relationship with organic production has weakened.

Article Saabunud / Received 03.06.2019 ; Aktsepteeritud / Accepted 29.06.2019 ; Avaldatud veebis / Published online 30.06.2019 ; Vastutav autor / Corresponding author: Aleksejs Nipers e-mail: aleksejs.nipers@llu.lv Latvia reduced Value Added Tax (VAT) rate for some fresh fruits and vegetables in 2018. The reduced VAT rate is set at 5%, while the standard VAT rate in the country is 21%. The rate was reduced for a 3-year period, during which it is intended to assess the impacts of the policy and to decide whether to keep the reduced VAT rate after the period ends. This research aims to evaluate whether VAT reduction reduced retail prices of fruits and vegetables. As prices on various fruits and vegetables are quite volatile, we used prices for exactly the same products in neighbouring Estonia and Lithuania as controls. We found that although in the first year after the VAT reduction retail prices decreased considerably, the decrease was smaller than the VAT reduction – the passthrough effect was 88%. However, due to the limited competition in the retail sector, it is important to continue observation in order to draw conclusions about the long-term effect.

Article Agricultural and food sector has an important role to play in ensuring food security. A competitive agricultural sector warrants fo od security through increasing level of self - sufficiency in food, and export of surplus production in the sub - branches where it has a comparative advantage. One of the strategic tasks of the state is to secure food supply for the population. To perform thi s task, the state should estimate if the agricultural producers have the necessary capacity and resources to produce food to meet the needs of population. Mathematical modelling can be used as a tool in solving this analytical problem. The paper demonstrat es possibilities of implementing linear programming model in optimizing the use of arable land for ensuring the food demand of Estonian population. The Estonian arable land use optimization model is essentially a static balancing model that simulates the d emand and supply of basic food products (meat, dairy products, cereal products and potatoes). The basis for the demand side in the model is Estonian population, divided into 10 groups according to gender and age. The energy and protein needs of the respect ive population groups are taken into account. The supply side of the model is a typical agricultural production model that guarantees the consistency of crop and livestock farming. The model consists of 163 variables and 178 constraints (equations). The ob jective of the model is to minimize the use of arable land for field crops to ensure fodder for animal feed, and food for human food consumption. The model is used to analyse various land use strategies. According to the modelling results for ensuring food security of Estonia and to maintain export of dairy products, for which Estonia has a comparative advantage, in the 2016 volume, the total optimal arable land equals to 490,688 ha . There should be 83,600 dairy cows (with average milk yield 9,000 kg cow - 1 ) . It is necessary to grow 755,700 piglets per year in order to secure 40 kg of pork per inhabitant. Land use optimization results indicate that Estonian agriculture is able to supply Estonian people with the minimum necessary main food products to guarante e food security, and allows to export essential products (cheese, butter, skimmed milk powder, whole milk powder).