Search

Bakalaureusetöö Keskkonnaplaneerimise ja maastikukujunduse õppekaval Bioloogilise mitmekesisuse kadu on maailmas üha süvenev probleem – lisaks taime- ja loomaliikide väljasuremisele tekitab see ohtu ka inimestele läbi ökosüsteemide ja nende pakutavate teenuste ja ressursside halvenemise. Elurikkuse säilitamiseks on oluline seda hoida linnakeskkonnas. Töö eesmärk on anda hetkel funktsioonivaesele Holmi pargile Tartus uus põhiotstarve bioloogilise elurikkuse säilitajana, pakkudes seejuures ka rekreatsioonivõimalusi inimestele. Selle eesmärgi täitmiseks koostatud kujunduslahendus põhines tehtud vaatluste ja analüüside ning teemakohasele kirjandusülevaatele, mille osas keskenduti elurikkuse edendamise meetoditele linnakontekstis ning elurikkuse ja pargi populaarsuse seosele. Töö tulemus kätkes disainlahendust, millega kasvas jõudsalt pargi põõsarinde maht, tagades seega võimalused elurikkuse suurenemiseks ning samuti veeäärset promenaadi, tekitades seega jätkusuutliku ning kaasaegse välisruumi. Sellist lähenemist, kus esmatähtsustatud on bioloogilise mitmekesisuse säilimine, tuleks tulevaste sarnaste kujundusprojektide juures prioritiseerida, arvestades selle kadumise ülemaailmset probleemsust ning õnnestumist maailmas teostatud projektide puhul, millest mõnda kirjeldati ka antud töö kirjandusülevaates. The loss of biodiversity is an increasingly serious environmental problem – in addition to the plants and animals species, it raises danger to humans through degradation of ecosystem services. To preserve biodiversity, it is essential to maintain it in urban spaces. The aim of this thesis is to give a new main function to the currently functionless Holm park in Tartu, as a site of biodiversity preservation, thereat including improved recreational opportunities for people. To reach this objective, a design concept was created, that was based on the made observations and analyses, as well as on the relevant literature review, in which biodiversity enhancement was in focus. The design saw a great increase in shrub layers, providing possibilities for biodiversity increase, as well as a design for a new promenade, thus creating a sustainable and modern public space. This approach, where biodiversity preservation is prioritized, should be used more often in the future, given the seriousness of this problem.

Bakalaureusetöö Keskkonnaplaneerimise ja maastikukujunduse õppekaval Viimastel aastakümnetel on linnastumine kujunenud peamiseks maastikku muutvaks protsessiks, mis mõjutab ökosüsteeme ja põhjustab liigilise mitmekesisuse vähenemist mitmes elustikurühmas ning soodustab kroonilisele stressi ning pikaajalisi kahjulikke tervisemõjusid. Hästi lahendatud haljasalad on seetõttu üliolulised linnaelanikele tervisliku keskkonna tagamisel ja linna elustiku säilitamisel. Antud töö eesmärk on luua loodulik ja mitmekesine park endise Maarjamõisa puukooli alale, kus praegu on kasutuseta haljasala. Mathieseni parki on planeeritud mitmekesiseid tegevusi eri vanusegruppidele, mis arvestavad ka pargi ümber asuvate tõmbekeskuste kasutajaskonnaga. Lisaks tõstetakse ja toetatakse haljastuse, planeeringu ja hooldusvõtetega ala bioloogilist mitmekesisust. Kujundusidee loomiseks on analüüsitud teaduskirjandust, projektala ja sarnase lahendusega parke maailmas ning läbi ka küsitlus, mille tulemused aitasid kinnitada kujundusidee väärtust ja olulisust. Lõputöö tulemusena on valminud uus funktsionaalne ja looduslikku mitmekesisust toetav Mathieseni pargi kujundusidee, mis koosneb puutumata looduse väljadest, õppeaiast, looduslikust mänguväljakust, kaasavast spordialast, kiiretest puhkealadest ja töö fookuseks olevast pargi tervendava aia osast. In recent decades, urbanization has emerged as a major landscape-changing process, affecting ecosystems and causing loss of species diversity in several biota as well as contributing to chronic stress and long-term adverse health effects. Well-planned green areas are therefore crucial in ensuring a healthy environment for city residents and preserving the city's wildlife. The purpose of this work is to create a natural and diverse park on the site of the former Maarjamõisa nursery, where there is currently a unused green area. New design idea creates various activities for different age groups at Mathiesen Park, which also take into account the user base of the establishments located around the park. In addition, the biodiversity of the area is enhanced and supported by landscaping, planning and maintenance techniques. To create a design idea, scientific literature, the project area and parks with a similar solution in the world have been analyzed, which helped to confirm the value and importance of the design idea. As a result of the final work, a new functional and natural diversity-supporting design idea for Mathiesen Park has been completed, which consists of untouched nature fields, a learning garden, a natural playground, an inclusive sports area, quick rest areas and the healing garden which is the focus of the work.

Bakalaureusetöö Keskkonnakaitse õppekaval Maailma bioloogiline mitmekesisus on vähenenud maakasutuse muutuse ja looduslike ressursside liigse kasutamise tõttu. Eriti on elurikkus vähenenud linnades. Elurikkus on oluliseks kliimamuutuse leevendajaks, mis aitab vähendada selle negatiivsete tagajärgede mõju (näiteks kuumalained). Elurikkuse suurendamiseks loodi Tartus projekt Kureeritud Elurikkus, millega alustati 2021.aastal ja teostatakse koostöös Tartu linnavalitsusega. Kasutusele on võetud uued hooldusmeetmed, mis aitavad rikastada linnapilti ning tõsta teadlikkust teemast. Bakalaureusetöö eesmärgiks on hinnata, milline on olnud Kureeritud Elurikkuse projekti eesmärk ja roll Tartu linna parkide ning rohealade elurikkamaks muutmisel kui ka elanike keskkonnateadlikkuse tõstmisel. Lõputöö raames viidi läbi kaks intervjuud ja ankeetküsitlus. Tulemustes selgus, et Kureeritud Elurikkuse koostöö Tartu linnavalitsusega on olnud aeg-ajalt keeruline, uusi hooldusmeetmeid kasutatakse ka edaspidi. Kuigi üle poole küsitluses osalenud ei olnud projektiga kursis, toetavad paljud neist elurikkuse suurendamist nii kesklinnas kui ka mujal rohealadel. Projekti on võimalik edasi arendada, võttes arvesse elanike arvamust. The worlds biodiversity has declined due to land-use change and overexploitation of natural resources. Biodiversity in particular has declined in cities. Biodiversity is an important mitigator of climate change, helping to reduce its negative effects (such as heat waves). In order to increase biodiversity, the Curated Biodiversity project was created in Tartu, which was started in 2021 and is being implemented in cooperation with the Tartu City Government. New maintenance methods have been introduced to help enrich the cityscape and raise awareness. The aim of the bachelor's thesis is to assess the purpose and role of the Curated Biodiversity project in making the parks and green areas of the city of Tartu richer of biodiversity, as well as in raising the environmental awareness of the residents. As part of the thesis, two interviews and a questionnaire were conducted. The results revealed that the co-operation of Curated Biodiversity with the Tartu City Government has been difficult from time to time, and new maintenance methods will continue to be used. Although more than half of the respondents were not aware of the project, many of them support increasing biodiversity both in the city center and elsewhere in the green areas. The project can be further developed, taking into account the opinion of the residents.

Magistritöö Metsamajanduse ja metsaökoloogia õppekaval Erinevates keskkondades ning raamistikes toimetavate maaomanike tegevuse võrdlemiseks kasutatakse standardiseeritud sertifikaate ja märgiseid. Eestis kasutatakse eelkõige puidu turustamisega seotud sertifikaate – FSC-d ja PEFC-d. Sertifikaadi omamine tagab kolmandatele osapooltele info selle kohta, et puidu päritolu on teada ja et seda metsa on majandatud jätkusuutlikult. Euroopa maaomanikud on loonud eraalgatusliku ja omaniku vabatahtlikkusel põhineva Wildlife Estates märgise, mis näitab, et maaomanik panustab aktiivselt oma tegevusega bioloogilise mitmekesisuse suurendamisse ning ökosüsteemide taastamisse. Magistritöö eesmärk on hinnata Wildlife Estates märgise hindamismetoodika sobivust Eesti kontekstis Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna näitel. Antud töö põhjal saab vastata küsimusele, kas märgis sobib Eesti metsamajandusse. Magistritöös tuuakse välja märgise tugevused ja nõrkused. WE märgist võrreldakse PEFC ja FSC sertifikaatidega, et vastata küsimusele, miks Eesti maaomanikud peaksid WE märgist eelistama puidusertifikaatidele. Ühtlasi kaardistatakse märgise taotlemise motiive ning võimalikke arengusuundasid märgisega kaasnevate hüvede osas. Märgis pakub uudset lahendust eraloodushoiu edendamiseks, põhinedes omaniku vabatahtlikkusel ja vastutusel. Kuna märgise hindamismetoodikas on paljud kriteeriumid sellised, mida omanik on kohustatud täitma seadusandlusest tulenevalt, on omanikul paljudel juhtudel märgist võimalik lisameetmeid rakendamata taotleda. See on ka üks märgise tugevusi, mistõttu võib julgustada omanikke märgist taotlema. Märgise taotlemise motiivid põhinevad usaldusel, otsustamisvabadusel, teadmistel, rahaliste hüvede pakkumisel ja õiglusel. Usaldatavuse suurendamiseks peaks märgis tulevikus saavutama riiklikul või kohaliku omavalitsuse tasemel tunnustuse. Otsustusvabaduse tagab lepingu pikkus ja seotus. Märgist taotletakse viieks aastaks, mis tagab jätkusuutlikkuse ja samas annab uutele omanikele võimaluse näha, kas võrgustik pakub neile piisavalt hüvesid selleks, et loodushoidu panustada. Teadlikkuse suurendamise eelduseks on maaomanike vaheline tihe koostöö ja maaomandite kontrollitud avamine (avatud talude päev, matkarajad jne) ning publikatsioonides osalemine. Rahalisi hüvesid on võimaik siduda juba olemasolevate toetusmeetmetega. Looduskaitseliste piirangute leevendamine märgist omavate omanike kinnistutel suurendab omanike silmis õiglustunnet. Tulevikus peaksid omanikud ise näitama initsiatiivi märgise taotlemiseks. Standardized certificates and labels are used to compare the performance of landowners in different environments and frameworks. In particular, certificates related to the marketing and supply chain of timber are used in Estonia – FSC and PEFC. Having a certificate or label provides information to third parties that the origin of the timber is known and that the forest has been managed sustainably. European landowners have created a private and voluntary label called Wildlife Estates, which shows that landowners are actively contributing to increase biodiversity and to restore ecosystems. The aim of the master’s thesis is to analyze the suitability of the Wildlife Estates label evaluation methodology in the Estonian context on the example of the Järvselja Training and Experimental Forestry District. Based on this work, the question whether the label is suitable for Estonian forestry can be answered. The strengths and weaknesses of the label are also highlighted. The WE label is compared to PEFC and FSC certificates to answer the question of why Estonian landowners should prefer the WE label to timber certificates. The motives for applying for the label and possible developments in the benefits of the label are also mapped. The label offers an innovative solution for promoting private conservation, based on the voluntary and responsible nature of the owner. As many of the criteria in the label evaluation methodology are those that the owner is required to meet Under the legislation, in many cases the owner can apply for the label without taking further actions. This is also one of the strengths of the label, which is why owners can be encouraged to apply for the label. The motives for applying for the label are based on trust, freedom of choice, knowledge, the provision of financial benefits and justice. In order to increase credibility, the label should be recognized at national or local level. Freedom of decision is guaranteed by the length and connection of the contract. The label is applied for five years, which ensures sustainability and at the samet ime gives new owners the opportunity to see if the network offers them enough benefits to contribute to nature conservation. A prerequisite for raising awareness is cooperation between landowners and the controlled opening of land (open farm days, hiking trails etc) and participation in publications. Financial benefits can be linked to existing support measures. Easing nature conservation restrictions on the properties of the owners of the label increases the sense of justice. In the futuure, owners should take the initiative to apply for the label.

Bakalaureusetöö Keskkonnakaitse õppekaval Suurenenud globaalse linnastumise tagajärjel on muutunud rohelise infrastruktuuri tähtsus. Linnapargid ja rohealad suurendavad nii linnakeskkonna kvaliteeti kui tagavad ka inimeste tervise ja heaolu. Tähtvere dendropark on Tartu linna suurim roheala ning on oluline osa linna rohevõrgustikust. Dendropark on oluline vabaõhuspordikeskus, kus peamisteks sporditegevusteks on murdmaasuusatamine, jooksmine ja kettagolf. Viimastel aastatel tehtud inventuurid näitavad pargi kõrget bioloogilist mitmekesisust, mille säilitamine on oluline. Uurimistöö eesmärgiks on analüüsida Tähtvere dendropargi ajaloolist ja tänapäevast hooldust ning välja pakkuda lahendusi, mis toetaksid pargi väärtusi ja funktsioone. Uurimistöö tugineb kvalitatiivsele uurimismeetodile. Empiiriline materjal koguti nii teemaga seotud dokumentidest kui ka intervjuudest. Tulemustest selgus, et hooldustööd on suuresti sõltunud konkreetse ajahetke väärtustest – ajaloos hooldati regulaarsemalt pargi teaduslikku osa ja tänapäeval hooldatakse avatud alasid ja puhkeradasid. Linna rohealade hooldamisel on oluline tagada inimese ja looduse koostoimimise võimalused. Selleks, et rakendada jätkusuutlikke hooldusviise ja pakkuda uudseid lahendusi, tuleb mõista ka ajaloolisi väärtusi ja kunagist hooldust. Uudsete lahenduste pakkumisel lähtuti Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) linnaparkide arendamise põhimõtetest. Uurimistöö tulemused saavad olla sisendiks koostatavale Tähtvere dendropargi hoolduskavale. As a result of increased global urbanization the importance of green infrastructure has changed. Urban parks and green spaces increase the quality of the urban environment as well as ensure human health and well-being. Tähtvere dendropark is the largest green space in the city of Tartu and is an important part of the city’s green network. Dendropark is a major open-air sports centre where the main sports activities are cross-country skiing, running and disc golf. Inventories made in recent years show the high biodiversity of the park which is essential to preserve. The aim of the research is to analyze the historic and modern maintenance of Tähtvere dendropark and to offer solutions that would support the values and functions of the park. The research is based on a qualitative research method. Empirical material was collected from documents related to the topic as well as from interviews. The results showed that the maintenance work has widely depended on the values of a particular point in time – in history scientific part of the park was maintained regularly and today open spaces and recreational trails are maintained. When maintaining the green spaces of the city it is important to ensure the possibilities of interactions between human and nature. In order to implement sustainable maintenance methods and offer innovative solutions it is also necessary to understand historical values and past maintenance. The innovative solutions were based on the principles of the World Health Organisation (WHO) for the development of urban parks. The research work is an input to the Tähtvere dendropark landscape maintenance plan which is being prepared.

Bakalaureusetöö Vee- ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekaval Bioloogilised invasioonid ning võõrliigid on tänapäeval oluliseks probleemiks, kuid teadmised mulla selgrootute võõrliikidest on veel väga piiratud. Teada on, et kaubandus istikutega ja imporditud muldadega võib olla mulla võõrliikide sissetoomise allikaks, samas on selle kohta tehtud väga vähe paljusid taksoneid hõlmavaid uuringuid. Käesolevas uuringus võeti 43 proovi Eestis müüdavatest taimeistikutest, lillepotimuldadest ja kasvusubstraatidest. Looduses ellu jäänud liikide leidmiseks võeti lisaks kuus proovi Tartu ülikooli botaanikaaiast (kuhu on aegade jooksul palju välismaist taimematerjali istutatud) ja võrdluseks ka läheduses asuvalt pool-looduslikult kontrollalalt. Mikrolülijalgsed ja muud mullaselgrootud ekstraheeriti proovidest Tullgreni aparaatide abil. Kõigis proovides leidus elavat faunat, domineerisid lestad (Acari) ja hooghännalised (Collembola).Kuue liigi puhul oli kindlasti tegemist võõrliikidega, need olid lestad Neogamasus insignis ja Neogamasus speculiger (imporditud taimemullast), hulkjalgsed Lamyctes emarginatus, Stenotaenia linearis ja Ophiodesmus albonanus (botaanikaaiast ja kontrollalalt), mardikaline Anommatus duodecimstriatus (imporditud taimeistikult) ja nahktiivalise (Dermaptera) nümf. Puudulikud faunistilised teadmised ei võimaldanud osasid liike klassifitseerida kindlalt kas omamaisteks või võõrliikideks, nendeks olid lestad Chamobates interpositus, Oppiella obsoleta, Tectocepheus alatus, Tectocepheus knullei, Neoribates borealis ja Lasioseius floridensis, tuhatjalgne Craspedosoma rawlinsii ja kakandiline Hyloniscus riparius. Kuus liiki olid Eesti faunale uued: lestad Zetomimus furcatus, Tectocepheus alatus ja Tectocepheus knullei, tuhatjalgne Ophiodesmus albonanus, mardikaline Anommatus duodecimstriatus ja liigini määramata kõrvahark (kes ei kuulu Eestis seni tuntud kahe liigi hulka). Biological invasions and alien species are an important problem in modern ecosystems, but the knowledge of soil invertebrate invasions is very limited. It is well known that the dispersal of alien species may be facilitated by horticultural trade, but there are very few studies covering multiple taxa in imported plant material. 43 samples were taken from plant growth substrates and plants sold by horticultural shops and arboreta. In order to detect species that have survived in the wild, six samples were taken from Tartu University Botanical garden (with a long horticultural history) and for comparison, from a similar semi-natural control plot (with no horticultural history) Microarthropods and other soil invertebrates were extracted using Tullgren funnels. All the samples contained living fauna, dominated by mites (Acari) and springtails (Collembola). Six alien species were found from the samples: including mites Neogamasus insignis and Neogamasus speculiger (from imported plants), myriapods Lamyctes emarginatus, Stenotaenia linearis and Ophiodesmus albonanus (Botanical garden and control plot), the beetle Anommatus duodecimstriatus (imported plants) and a juvenile Dermaptera. Some species could not be unambiguously classified as native or alien due to insufficient faunistic knowledge, such as the mites Chamobates interpositus, Oppiella obsoleta, Tectocepheus alatus, Tectocepheus knullei, Neoribates borealis and Lasioseius floridensis, the millipede Craspedosoma rawlinsii and the woodlouse Hyloniscus riparius. Seven species were new to Estonian fauna: the mites Zetomimus furcatus, Tectocepheus alatus and Tectocepheus knullei, the millipede Ophiodesmus albonanus, the beetle Anommatus duodecimstriatus and an earwig juvenile (that was identified as not belonging to either of the local species).

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli kirjeldada erinevaid puiduseente viljakehade teket mõjutavaid aspekte ja selgitada, mida näitavad erinevate seente viljakehad looduskaitse kontekstis. Töös antakse ülevaade erinevatest väliskeskkonna ja kasvusubstraadiga seotud teguritest, mis mõjutavad viljakeha teket. Kirjeldatakse ka kolme elustrateegiat, et mõista millal ja miks seened viljakehi loovad. Töös selgus, et kuigi viljakeha esinemine näitab alati seeneliigi kohalolu, ei viita see kõigi puiduseente puhul elupaiga kauakestvale sobivusele.

Bakalaureusetöö Loodusvarade kasutamine ja kaitse õppekaval Invasiivsed võõrliigid on probleemiks kohalikule elustikule, konkureerides toidu, elupaiga ning varjevõimaluste pärast. Kährikkoer on Eestisse introdutseeritud 1959.aastal ning tänaseks kohastunud siin suurepäraselt, olles üks levinumaid kiskjaid Eestis. Töö eesmärgiks on uurida jahimeestelt, kuidas või kes peaks antud võõrliigiga tegelema. Uurimustöös on kasutatud jahimeeste poolt täidetud küsimustikku, mille andmete analüüsiks on kasutatud statistilist analüüsi. Kokku kogutud andmetega on kasutatud redutseerimist, kategoriseerides ning klassifitseerides saadud vastuseid. Töö tulemustest selgub, et 88% vastanud jahimeestest kütib keskmiselt aastas vähemalt ühe kährikkoera, kuid 91% nendest on kokku puutunud haigestunud isendiga. Kärntõbi on üks peamiseid nakkushaiguseid, mida kährikkoerad levitavad kohalikule faunale ning ka koduloomadele. Marutaudivastane vaktsineerimine vähendab loomade suremust ning kährikkoera populatsiooni peetakse kõrgeks kuni väga kõrgeks. Võimalikeks populatsiooni reguleerimist soodustavateks aspektideks on välja toodud karusnahaturu olemasolu, boonussüsteemid ning kompensatsioonid. Invasive alien species are a threat to a local fauna, competiting for food, habitat and shelter. The raccoon dog was introduced to Estonia in 1959, for today they have adapted well and is one of the most common predator in Estonia. The aim of this research was to gather information about how and by whom this alien species should be managed. A questionary is used in this research, answered by hunters of Estonia. Statistical analyses is used to analyse the collected data, with reducing, classification and categorisation. 88% of answered hunters hunt at least one raccoon dog per year and 91% have been exposed to a infected raccoon dog. Scabies is the most common disease what the raccoon dogs carry and also may be a vector to local fauna and even pets. Anti-rabies vaccination is increasing the population of raccoon dogs, what is considered to be high or very high. Possible population management boosters are considered existence of a fur market, bonussystem and paid compensations.

Bakalaureusetöö Loodusturismi õppekaval Mahetoidu väärtustamine avalikus ühiskonnas kasvab. Vähesed aga teavad, et mahepõllumajandus sai Eestis ja paljudes teistes riikides alguse biodünaamilisest põllumajandusest. Käesoleva töö eesmärk on selgitada, mis on biodünaamiline põllumajandus (biodünaamika). Tuuakse näiteid, kuidas biodünaamilisi võtteid Austria taludes rakendatakse. Samuti käsitletakse Eesti hetkeseisu, arenguvõimalusi biodünaamilise põllumajanduse vallas. Biodünaamika teoreetilise kirjelduse tarvis analüüsiti ja tõlgiti teemaga seotud kirjandust. Viidi läbi kahekuune osalusuuring Austria taludes ning kõrvutati seal nähtut teoreetilises osas kirjeldatuga. Küsiti arvamust Eesti turismikorraldajatelt, mahepoodidelt ja koolidelt. Viimaks tehti lühikülastused Eesti biodünaamikaga seotud taludesse ning intervjueeriti talunikke. Biodünaamilist põllumajandust eristab mahepõllumajandusest filosoofilisem ja spirituaalsem taust ning sellest tulenevad põhimõtted ja töövõtted, nt talu individuaalne terviklikkus, biodünaamiliste preparaatide kasutamine jne. Töös analüüsitud teadusuuringud näitasid, et biodünaamiliselt majandatud muldades on mikroorganismide hulk ja huumuse sisaldus oluliselt suurem ja talumaadel on suurem bioloogiline mitmekesisus. Ülemaailmselt tähistab biodünaamilist toodangut Demeteri kvaliteedimärk. Austria näitel võivad biodünaamilised talud olla erinevad nii mastaabilt kui kasvatatavatelt kultuuridelt. Kõik Austria talud ei vastanud teoorial põhinevale biodünaamilise talu prototüübile, ent kõigil oli Demeter sertifikaat. Eestisse jõudis biodünaamika 1924, kuid ühetegi sertifikaadiaga biodünaamilist talu Eestis siiani ei ole. Samas on vajalike teadmistega inimesi ning turismikorraldajad ja koolid näitasid üles huvi teha Eesti biodünaamiliste taludega tulevikus koostööd. Arengu perspektiivist on väga oluline erinevate osapoolte tihedam koostöö ja ka laiem teadlikkuse tõstmine biodünaamika osas. Biodünaamika võiks olla üks võimalik suund, kuhu osa Eesti talunikke tulevikus edasi areneda saaksid. Organic food is becoming more and more valuable. However, not many know that organic farming grew out of biodynamics. The aim of current paper is to explain what is biodynamic farming (biodynamics). Author gives examples of how it is brought to practice in case of Austria. Also, situation and opportunities in Estonia are analyzed. Literature about the topic has been analyzed and translated to build up the theoretical part of current paper. A two month long participatory study in Austrian biodynamic farms is done to see how biodynamic farms in reality look like and how this matches with the theory of biodynamic farming. Opinions of Estonian tourism managers, organic shops and schools is asked by e-mail. Finally, Estonian organic farmers closely related to biodynamics are personally visited and interviewed. Biodynamic farming differs from organic mainly in its philosophyal and spiritual background which leads to spesific principles and practices like individuality of the farm; use of biodynamic preparations etc. Analyzed studies showed that the concentration of microorganisms, biological diversity and humus is significantly higher in biodynamically cultivated land. Worldwide biodynamic trademark Demeter marks the products that have the highest quality of organic. In Austria, biodynamic farms are very different in size and crops. Not all match with the theory based prototype of biodynamic farm. Still, all have Demeter qualification. In Estonia, biodynamic movement appeared in 1924, but none of Estonian farms has Demeter trademark yet. Still, there are some Estonians, who have the necessary knowledge and Estonian tourism managers and schools were willing to cooperate with the farmers in the future. More cooperation is needed and awareness among current topic needs to be risen. Biodynamic farming would be one possible direction that some Estonian farmers might want to take in the future.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Sümbioos mükoriisa ehk seenjuure vahendusel on üks vanimaid ja enim levinud mutualismivorme maailmas. Mükoriissetes suhetes seenpartner varustab taime vees lahustunud mineraalainetega ning saab taimelt vastu suhkruid. Erikoidne mükoriisa (ErM) on arbuskulaarse mükoriisa ja ektomükoriisa kõrval evolutsiooniliselt noorim mükoriisatüüp. Taimed sugukonnast kanarbikulised (Ericaceae), kuhu kuuluvad ka mustikas, pohl ja kanarbik, moodustavad ErM sümbioosi mitmete rühmade mullas ja juurtes elavate endofüütsete seentega. Seenehüüfid kasvavad taime juurerakkudesse sisse ja moodustavad paunakesi – ajukujulisi struktuure, kus taime rakumembraani ja seeneraku piirpind on oluliselt suurenenud toitaainete vahetuse soodustamiseks. Kanarbikulised esinevad sageli vaestel happelistel muldadel, kus toitained on peamiselt orgaanilisel kujul ja raskesti taimedele omastatavad. Kanarbikuliste peamine ökoloogiline kohastumus ongi mükoriisaseente abil makro- ja mikroelementide kättesaamine. Kanarbikulised on metsanduse ja põllumajanduse aspektist väheolulised, mistõttu ErM ökofüsioloogia ja sellega seotud seente elurikkust on vähe uuritud võrreldes teiste mükoriisatüüpidega. Senised elurikkuse uuringud ja mükoriisa sünteesi katse näitavad, et ErM moodustavad seened kuuluvad mitmesse kottseente (Helotiales, Chaetothyriales) ja kandseente (Sebacinales, Hymenochaetales) seltsidesse. Oma väitekirjas keskendun erinevatele aspektidele ErM seente elurikkuses ja ökoloogias, eelkõige keskkonnaparameetritele, mis mõjutavad seenekooslusi. ErM seente tuvastamiseks isoleerisin kanarbikuliste ja hariliku kuuse juurtes kasvavad seened puhaskultuuri Tsehhimaa ja Norra metsadest ning viisin läbi mükoriisa sünteesi katsed laboris. Välitööde käigus kogusime kanarbikuliste juuri Mount Wilhelmi mäelt Paapua Uus-Guineas ja Drakensbergi mägedest Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kasutasin Roche 454 pürosekveneerimise tehnoloogiat sealt kogutud juurtelt seente määramiseks. Leidsin, et senimääramata kandseente haru moodustab erikoidset mükoriisat, kus taimerakkude pinnal areneb õhuke seeneniidistiku kiht ja seen soodustab mustika kasvu ning lagundab aromaatseid polümeere. Kuusejuurtelt isoleeritud kottseened Pezoloma ericae liigikompleksist on võimelised moodustama erikoidsele mükoriisale iseloomulikke struktuure mustika juurerakkudes. Kottseeneliik Acephala macrosclerotiorum moodustab ektomükoriisat hariliku kuusega ja erikoidset mükoriisat mustikaga laboritingimustes. Kanarbikuliste seenekooslusi mõjutavad paljud keskkonnaparameetrid, eelkõige kõrgus üle merepinna, peremeestaime liik ning mikroelupaik niiskuse gradiendil. Erikoidset mükoriisat moodustavad seened erinevad tugevasti oma leviku poolest., Vast majority of plants live in mutually beneficial partnership with soil fungi. This partnership is called mycorrhizal symbiosis, which plays a crucial role in plant nutrient uptake. Plants feed symbiotic fungi with energy-rich compounds, such as sugars. Mycorrhizal symbiosis is one of the oldest and the most widespread symbioses on the Earth. Several types of mycorrhizal symbiosis have evolved during almost 500 million years. One of the youngest mycorrhizal type is ericoid mycorrhizal (ErM) symbiosis, a mutualistic relationship formed between plants from the Ericaceae family (so-called ericoid mycorrhizal plants; e.g. blueberry, rhododendron, heather) and diverse group of soil fungi (so-called ericoid mycorrhizal fungi). Ericoid mycorrhizal plants often occur in very harsh environments on extremely poor soils, where most of the nutrients are not directly available for plants, because these are locked up in complex forms of soil organic matter. The ErM symbiosis represents a key evolutionary adaptation of ErM plants to take up the nutrients from such substrates and survive in unfavorable conditions. In spite of the importance of ErM for the plants and fungi as well as for functioning of the ecosystems, ErM remains largely overlooked compared to the more common mycorrhizal types, such as arbuscular mycorrhiza and ectomycorrhizal; and a broader general understanding of the ErM symbiosis is therefore lacking. In this thesis, I focus on Ericaceae-associated fungi from various aspects of the partnership. Firstly, this thesis aims to determine the occurrence of ericoid mycorrhizal life-style among fungi. Furthermore, the thesis also focused on determination of environmental factors which significantly affect composition of fungal communities associated with roots of ErM plants. I found a novel lineage of fungi from the Basidiomycota phylum, which formed characteristic sheathed ErM symbiosis and enhanced growth of blueberry in vitro. This mycobiont showed even better ability to degrade a highly recalcitrant substrate compare to previsouly determined ErM fungi. In addition, I found that the communities of Ericaceae root-associated fungi were affected by environmental factors such as elevation and host plant species on a local spatial scale. On the global scale I found that some ErM fungal species have a very broad distribution range, while other species have much narrower distribution range restricted to a single hemisphere or continent.

Hiljutised maakasutuse muutused on looduslikke ökosüsteeme oluliselt muutnud, mille tulemuseks on looduslike ja pool-looduslike elupaikade (nt loopealsed) killustumine. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kas ja kuidas mõjutavad maastikumuutused niidutaimede geneetilist mitmekesisust. Selleks kasutati maastikugeneetika meetodeid. Töös analüüsiti 338 nurmenuku (Primula veris) indiviidi proovi, mis pärinesid 19-st populatsioonist Saare- ja Muhumaal. Geneetiliste markerite (üksiknukleotiidsed polümorfismidest e SNP-d) leidmiseks kasutasin nüüdisaegset sekveneerimismeetodit (restriction site associated DNA sequencing, RADseq). Saadud geneetiliste andmete abil analüüsisin ajalooliste ja tänapäevaste maastikuparameetrite mõju nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Lisaks uurisin nurmenuku populatsioonide geneetilist struktuuri. Kasvukoha pindala kadu mõjutas geneetilist mitmekesisust negatiivselt. Tänapäevane metsa pindala avaldas geneetilisele mitmekesisusele negatiivset mõju. Inimpopulatsiooni tihedus oli samuti negatiivse mõjuga. Leidsin, et Muhu ja Ida-Saaremaa populatsioonid olid teiste populatsioonidega võrreldes üksteisele geneetiliselt sarnasemad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et maastikumuutustel on olnud suur mõju Eesti loopealsetel kasvavatele nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele.

Bakalaureusetöö Loodusturismi õppekaval Eestis pole komplekselt uuritud talvituvaid lülijalgseid sh putukaid. Koobastes talvituvate lülijalgsete kohta leidub märkeid erinevaid organismirühmi käsitlevates töödes: liblikad (Viidalepp & Remm 1996, Õunap & Tartes 2014), ämblikud (Vilbaste 1987), seenesääsklased (Kurina 1996). Seega on teema uudne ja aktuaalne. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli sedastada koobastes talvituvate lülijalgsete liigiline koosseis. Töö autor külastas detsembrist 2017 – jaanuar 2018 16 koobast. Põhja-Eestis külastati 6 koobast ja Lõuna-Eestis 10 koobast. Kirjeldamiseks koguti/vaadeldi 5149 isendit, määrtuid oli 60 liiki/rühma. Kasutati 3 indeksit - Sørenseni sarnasusindeksit, Jackknife 2 ja Chao 1 indeksit. Uuritud koobastest kogutud või vaadeldud isendite arv varieerus 70-st kuni 947, keskmiselt 322 isendit. Sedastatud liikide arv varieerus 7-st kuni 22 liigini, keskmiselt 13,25 liiki. Uurimistöö käigus selgus, et koopa suurus pole liigilise kooseisule määrav, oluline on koopa ümbruses oleva taimestiku mitmekesisus. Kuigi Põhja-Eesti koopad on suuremad kui LõunaEesti koopad, siis liigiline koosseis oli Lõuna-Eestis suurem. Seda saab seletada vähese inimmõjuga ja mitmekesisema taimestikuga. Kõige liigirikkamaks koopaks osutus Kalmistu paljandi koobas Tartus (22 liiki), mis on kooskõlas varasemate publitseeritud andmetega. Seda võib seletada asjaoluga, et Kalmistu paljandi koopa suuava, mis on suunatud Emajõe poole, on ümbritsetud suhteliselt mitmekesise taimestikuga, samuti on paljandi kohal liigirikas ja maastikuliselt mosaiikne kalmistu. Hibernation of arthropods, including insects are not complexly investigated in Estonia. In caves, hibernating arthropods have been mentioned in various publications of different organism groupes: butterflies (e.g. Viidalepp & Remm 1996, Õunap & Tartes 2014), spiders (Vilbaste 1987), fungus gnats (Kurina 1996). Nevertheless, the topic is new and actual. The aim of this Bachelor’s thesis was to identify the species diversity of hibernating arthropods in Estonian caves. From December 2017 to January 2018 author visitied 16 caves. In Northern Estonia 6 caves and in Southern Estonia 10 caves were visited. 5149 specimens were collected/observed and 60 species/groups were identified. To describe the species diversity and similarity in different caves, three indexes were applied: the Sørensen Similarity index, the Jackknife 2 and the Chao 1 index. The number of specimens from the caves that were collected or observed varied from 70 to 947, with average 322 specimens. The number of species varied from 7 to 22 species, with average 13.25 species. The research confirmed that the cave size is not determinative to the species richness that depends obviously on diversity of the vegetation. In North-Estonia, caves are larger than in SouthEstonia but in South-Estonia there were more species that could explain by lower human impact and more diversified vegetation. The higher number of species was collected in the Kalmistu outcrop cave (22 species) that is in accordance with earlier published data. This can be explained by the fact that the Kalmistu outcrop cave is surrounded by more diversified vegetation and there is a species-rich and mosaic cemetery landscap nearby.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Suur osa Euroopa soontaimede liigirikkusest on seotud pool-looduslike niidukooslustega ning väikesel skaalal (nt. 10x10 cm) on nad erakordselt liigirikkad ka kogu maailma mastaabis. Alates 20. sajandi algusest on aga kogu Euroopas inimasustuse tihenemise, põllumajanduse intensiivistumise ning karjatamise ja niitmise lakkamise tõttu nende pindala ja kvaliteet drastiliselt vähenenud. Tänaseks on selge, et niitude elurikkuse säilitamiseks on vaja ökoloogilistel teooriatel põhinevat looduskaitset. Oma doktoritöös tegin kindlaks, millised tegurid on taganud kuivade lubjarikaste niidukoosluste kõrge soontaimede liigirikkuse. Tulemused näitavad, et liigirikaste niitude teke ja püsimine sõltub nii suurekaalalistest teguritest nagu pidev mõõdukas majandamine, piisava hulga niidulaikude olemasolu ja sidusus maastikus kui ka kohalikest keskkonnatingimustest, mida tuleb arvesse võtta elupaikade taastamisel ja säilitamisel. Lisaks hindasin Kesk- ja Põhja-Euroopa kuivade kuni parasniiskete niitude praegust seisundit ning pakkusin välja uusi soovitusi rohkemal või vähemal määral degradeerunud koosluste taastamiseks ja nende elurikkuse säilitamiseks. Kümnest uuritud piirkonnast kuues olid osad niiduspetsialistidest taimeliigid juba kadunud ning koosluses esines suuremal hulgal generaliste. Alles jäänud niiduspetsialistidel oli oluliselt madalam levimisvõime. Neljas uuritud piirkonnas olid kõik liigid veel alles, seega tuleks seal võimalikult kiiresti alustada elupaiga taastamisega, et takistada hea levimisvõimega niiduspetsialistide kadumist ja uute generalistide saabumist. Niidulaikudes, kus liigid juba kadunud ja elupaiga kvaliteet oluliselt vähenenud, on täielik koosluse taastamine keerulisem ja ajaloolise seisundi saavutamine vähem tõenäoline. Samas on sellised degradeerunud ja algsest kooslusest oluliselt teisenenud elupaigalaigud tihtipeale siiski liigirikkad, toetades vähemalt osaliselt ajalooliste niitude elustikku. Seega tuleks kaaluda selliste liigirikaste, samas tugevalt degradeerunud koosluste majandamist ja säilitamist hübriidsete või uudsete kooslustena, mis hoiaks ära nende edasise seisundi halvenemise ja annaks panuse piirkonna elurikkuse säilimisele. Prioriteediks peab aga alati siiski seadma looduslike ja pool-looduslike koosluste taastamise ja säilitamise, Semi-natural grasslands harbour a large part of Europe’s biodiversity and hold the records for highest small-scale (e.g. 10x10 cm) plant species richness in the world. During the past century, ca. 90% of the grassland area has been lost due to the urbanization, intensification of agriculture and cessation of traditional management, rendering many species vulnerable to local extinctions. Habitat restoration and conservation, based on the ecological theories, is needed for successful biodiversity protection. My thesis covered the shortcomings in the knowledge of which factors determine the high plant species richness in semi-natural dry calcareous grasslands. I found that species richness is dependent on historical habitat area and connectivity as well as suitable local environmental conditions, indicating the importance of considering both landscape- and local-scale factors in habitat restoration and conservation. I also assessed the status of dry to mesic grasslands in central and northern Europe, and provided implications for biodiversity restoration and conservation of communities with different level of degradation. I found that in six studied regions, specialist species susceptible to habitat loss have gone already extinct and communities consisted more habitat generalists. Remaining specialists appeared to have considerably lower dispersal ability. In four regions, specialist species still temporally persist despite of the unfavourable habitat conditions. Habitat restoration is urgently needed in those regions, to prevent the loss of good dispersers and infiltration of generalist species. In grassland systems where the habitat quality has considerably decreased and susceptible species have gone already extinct, complete restoration to historical state may not be successful. Therefore, instead of attempting their restoration to historical state or continuing their abandonment, it would be perhaps worthwhile to consider managing and maintaining such habitats as hybrid or novel ecosystems (i.e. habitats out of their historical range) as they are often still species-rich and can contribute to the local biodiversity protection. However, the priority must be set to restoration and preservation of historically developed habitat types

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Õhusaaste ohustab oluliselt looduslikku mitmekesisust, avaldades mõju erinevatel bioloogilistel tasemetel – alates rakulisest tasemest kuni ökosüsteemide tasemeni. Tolmusaaste on Eestis alati olnud märkimisväärne keskkonnaprobleem, kuna paljude aastate vältel moodustasid Eesti tööstusettevõtete poolt õhku paisatud saastest suure osa just tahked aluselised heitmed. Käesolev töö on keskendunud aluselistele jämedatele tolmuosakestele, mis vabanevad keskkonda lubjakivi kaevandamise käigus, tsemenditööstusest ja kruusateedelt. Selleks, et leevendada õhusaastest tekitatud kahju keskkonnale, on vajalik hinnata ja jälgida õhusaaste mõjusid ning otsida uusi võimalikke bioindikaatoreid täiendamaks õhuseirejaamade andmeid. Selle töö eesmärkideks oligi uurida eri päritoluga pikaajalise aluselise tolmusaaste toimet boreaalsetele metsakooslustele, sambliku-, sambla- ja vetikakooslustele mändidel ning ühe samblikku moodustava seeneliigi populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Leidsin, et pikaajaline tolmusaaste on avaldanud neutraliseerivat toimet mulla keemilistele omadustele ning männi ja kuuse koorele; mulla ja puukoore pH on tõusnud tolmusaaste mõju piirkondades ja vähenes tolmusaaste allikate kaugenedes. Selgus, et tolmusaaste hävitas looduslikke kooslusi ning põhjustas uudsete koosluste tekkimist tolmureostuse mõjupiirkondades, näiteks happelembeste/happettaluvate liikide järk-järgulist asendumist neutrofiilsete ja seejärel kaltsifiilsete liikidega. Huvitav on see, et aluseline tolmusaaste mõjub looduslikele kooslustele “parapositiivselt” aidates looduslike koosluste häirimise kõrval ajutiselt kaasa haruldaste ja kaitstavate liikide levikule. Oma töös pakkusin välja mitmed uued tolmusaaste indikaatorliigid mändidel, näiteks härma-kiiriksamblik, piir-kärnsamblik või rohevetikas Trentepohlia umbrina. Näitasime esmakordselt aluselise tolmusaaste negatiivset mõju tavalise ja laialt levinud sambliku, vars-habesambliku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele., Air pollution is a consequential global threat to overall biodiversity, affecting different biological levels – from cellular to ecosystem level. The dust pollution has always been essential environmental issue in Estonia since over the years the large part of industrial pollution was formed by alkaline dust. The current thesis is focused on alkaline coarse dust particles, which are released to the environment through cement industry, limestone quarries and directly from unpaved gravel roads by traffic. In order to monitor and mitigate damages caused by dust pollution, the influence of pollution on different levels of biodiversity should be estimated and the potential sources of pollution and their extension detected. Therefore, the aim of the thesis was to study the response of pine forest ecosystems, epiphytic communities (algae, lichens, bryophytes) on pines, and genetic diversity of populations of a common lichen-forming fungus to changed environmental conditions induced by a long-term alkaline pollution. The results showed that long-term dust pollution had a neutralizing effect on soil properties, pine and spruce barks: the pH value of soil and tree barks decreased along an increasing distance from the sources of pollution. The alkaline pollution has caused destruction of natural communities and formation of novel communities in the vicinity of pollution sources, for example invasion of non-typical and pollution-tolerant species for local communities occurred, including calcicolous species and species characteristic for nutrient-rich habitats. Interestingly, dust pollution revealed a kind of ‘parapositive’ impact on natural communities, suggesting that pollution might, besides disturbing communities, temporarily also contribute to the distribution of rare and protected species. Finally, alkaline pollution had a negative impact on the genetic variation of Usnea subfloridana populations, a common species of lichen-forming fungi.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Elurikkuse hoidmine on looduskaitse olulisemaid eesmärke. Traditsiooniliselt on kasutatud elurikkuse mõõdikuna mingil maa alal esinevate liikide arvu ehk liigirikkust. Kahjuks vaadeldes vaid liikide arvu, ei arvestata liigifondide varieerumist. Liigifondiks nimetatakse liikide kogumit, mis kas juba kuuluvad kooslusesse (vaadeldud liigirikkus), või võiksid sinna potentsiaalselt levida ja sealsetes ökoloogilistes tingimustes elada (tume elurikkus). Tume elurikkus täiendab vaadeldud liigirikkust. Kasutades tumeda elurikkuse käsitlust on võimalik leida ala täielikkuse indeks. Ala täielikkus näitab, kui suur osa liigifondist on tegelikult uurimisalal realiseerunud. Seetõttu tuleks täieliku elurikkuse pildi saamiseks lisaks vaadeldud liigirikkusele arvestada ka puuduolevate, kuid ökoloogiliselt sobivate liikidega ehk tumeda elurikkusega. Antud töö eesmärk oli kasutada tumeda elurikkuse kontseptsiooni, et hinnata taimede elurikkuse jaotust Euroopas. Tumeda elurikkuse leidmiseks rakendasime erinevaid matemaatilisi meetodeid ja pakkusime välja tumeda elurikkuse rakendusi looduskaitses ja invasiooniökoloogias. Antud töös leidsime, et tumeda elurikkuse levikumuster oli üldjoontes sarnane vaadeldud liigirikkusele, siis suured ning väikesed täielikkuse väärtused oli hajali üle kogu Euroopa. Me leidsime, et inimesega seotud tegurid mõjutasid nii vaadeldud liigirikkust kui ka täielikust enam kui keskkonnafaktorid. Kui võtame elurikkuse uuringutes arvesse ka vaatlusalale sobivaid, kuid hetkel puuduolevaid liike, saame paremini põhjustest, miks osad liigid on uurimisalal kohal, aga teised jäävad tumedasse elurikkusesse. Looduskaitsele võib olla eriti informatiivne täielikkuse indeks, kuna see hõlmab üheaegselt nii ala vaadeldud liigirikkuse kui ka tumeda elurikkuse., Preserving biodiversity is one of most important goals of nature conservation. Traditionally a number of species (observed species richness) has been used as measure of biodiversity. Unfortunately species richness as diversity metric could be insufficient due to co-variation of species pools. A species pool is defined as species which are already at the site (observed species richness) and species which could potentially disperse and tolerate local environmental conditions (dark diversity). Dark diversity complements commonly used observed species richness. Using the dark diversity concept, we can calculate the completeness of site diversity. Completeness of site diversity shows how much of the species pool is actually realized at the site. Therefore in order to get more complete picture we should also account also with dark diversity than using observed species richness alone. The purpose of this work was to use the dark diversity concept to quantify plant diversity at the European scale. We use different mathematical methods to estimate dark diversity and how dark diversity can be used in nature conservation and invasion ecology. In this work we found that dark diversity showed similar distribution patterns as observed species richness, although completeness of site diversity showed scattered pattern across Europe. We also found that anthropogenic factors associated more with both observed species richness and completeness of site diversity than natural factors. Accounting for absent but suitable species in biodiversity studies can improve our understanding of processes why we observe species as they are distributed nowadays and why some species remain in dark diversity. Especially completeness of site diversity can be a valuable metric in nature conservation as it accounts for both observed and dark diversity.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Kõdupuit on metsa oluline osa, mis on elupaigaks umbes veerandile kõigist metsaliikidest. Intensiivne metsa majandamine vähendab kõdupuidu mahtu kuni kümme korda ja seega ohustab vähemalt poolte kõdupuitu asustavate liikide püsimist. Poollooduslik metsandus, mis põhineb looduslikul uuendusel ja metsa mitmekülgsel väärtustamisel, võiks kõdupuiduelustikule soodsam olla. Käesolev doktoritöö kirjeldab poollooduslikul majandamisel loodud metsaelupaikade kvaliteeti. Selgus, et põlismetsade struktuur on väga erinev nii erinevate metsatüüpide vahel kui ka nende sees, ning et kõdupuidu kogused on Eesti metsades suuremad kui lõuna- ja põhjapoolsetes riikides. Elustiku-uuringud näitasid, et vanade männi- ja kuuse-segametsade mardikakooslused olid erinevad, linnukoosluste seas eristus aga põline lodumets. Eesti riigimetsa majandamine vastavalt FSC-serdile säilitab tänu looduslikule uuendusele ja mõõdukale harvendamisele osa elustikule olulist puistustruktuuri. Siiski väheneb mitmete struktuurielementide hulk tunduvalt, seda eriti väga suurte elus ja surnud puude, laialehiste puude ja kaua kõdunenud lamapuidu osas. Mardikate ja lindude liigirikkus ja kooslused neis metsades moodustasid ainult osa põlismetsades leitust. Ka Eesti raiesmike lamapuiduvaru ületab tunduvalt Põhjamaade intensiivmetsanduses kirjeldatu. Kuigi tänu loodusliku uuenduse kasutamisele säilis suuri lamapuid, kõdunesid need kiiremini ning enamik tüügaspuid hävines juba raie käigus. Raiesmikele jäetud säilikpuudest saab surres väärtuslik jäme kõdupuit. Väikestelt raiesmike mardikakoosluste liigirikkust umbes poole kõdupuidu eemaldamine biokütteks ei mõjutanud. Üldiselt kõrged kõdupuidumahud võivad seletada ka seda, miks ei leitud üksikute puidumardikaliikide jaoks vähimat liigi säilimiseks vajalikku puidukogust., Dead-wood is an essential part of forests, that provides habitat for a quarter of all forest species. Intensive management for timber production reduces its amount up to ten times and consequently endangers half of dead-wood dependent species. Semi-natural forestry, which is based on natural regeneration and multiple forest values, might provide better opportunities for deadwood inhabiting biodiversity. This thesis describes the habitat value of Estonian forest environments created by semi-natural forestry. Old growth sites had very variable structure across as well as within different forest site types and the volumes of deadwood in the studied hemiboreal forests exceeded published values for south-boreal and north-temperate zones. Beetle assemblages were clearly segregated between dry-boreal pine and spruce-mixedwood forests, and swamps had a distinct bird assemblage. In mature stands of the FSC-certified state forests several structural attributes of biodiversity importance were available similarly to old growth stands, mainly because of natural regeneration and moderate thinning intensity. However, there were large reductions in some important structures: very large trees (both live and dead), all late-successional deciduous trees, and logs in late stages of decay. Beetle and bird assemblages in these forests appeared to be smaller, more homogenous subsets of old-forest assemblages. Deadwood volumes on clear-cuts were much higher than reported for the Nordic intensive forestry. Yet, although natural renewal techniques retained large logs, their subsequent decay was accelerated and final felling greatly reduced snag abundance. The mortality of retained live trees improved the supply of standing and downed deadwood to some extent. Clearly impoverished beetle assemblages on cutovers were not detected, even after harvesting half of logging residues. This may also explain why threshold relationships were not detectable for any beetle species separately.

Käesoleva bakalaureusetööga on koostatud kujundusprojekt alale, mis asub Tartu linnas, Ülejõe piirkonnas. Valitud piirkond hõlmab Emajõe vasakkaldal paiknevat haljasala ning Pärna, Paju ja Papli tänavaid. Antud ideelahenduse eesmärk on luua sidus ja toimivat rohevõrgustikku toetav ühendus Emajõe ja Emajõe ürgoru vahel, et nii inimeste kui ka teiste elusolendite jaoks kujuneks meeldiv ja turvaline keskkond, milles koos viibida. Terviklik roheühendus projektalal on tagatud kontseptsioonis välja pakutud kolmest biotoobist ehk elupaigatüübist, milleks on 1) madala haljastusega avatud ruum, 2) varjetingimusi võimaldav, tihedast puu- ja põõsarindest koosnev ruum ning 3) eriilmelisi ruumistruktuure pakkuv kõrg- ja madalhaljastust hõlmav ruum. Kõik välja toodud biotoobid on käsitletavale alale läbimõeldult paigutatud, tagamaks sel viisil eeskätt lindudele ja loomadele erinevad võimalused pesitsuspaikade loomiseks, kuid teisalt inimestele puhkekohtade rajamiseks. This bachelor’s thesis proposes a design on an area, which is located in Tartu, Ülejõe region. It reaches across the greenery on the left bank of Emajõgi and up the streets of Pärna, Paju and Papli. The goal of the offered solution is to create a connection that supports the unified and efficient green network between the river and the river valley. The result is a pleasant and safe environment where all living beings can coexist. The unified green network is derived from the conception and divides the area’s biotopes into three: 1) open space with low vegetation, 2) space that has dense tree- and bushlayers and offers places to hide and 3) different space types that are realised through different layers of low and tall vegetations. All the biotopes have been placed to ensure varied nesting opportunities for animals and birds, but also to offer recreation areas for people.

Liigilise mitmekesisuse laiuskraadiliseks gradiendiks nimetatakse liigirikkuse kasvu või bioloogilist mitmekesisust, mis esineb poolustelt troopikani. See on üks enim tunnustatud mustreid ökoloogias. Madalamatel laiuskraadidel esinevat suurt mitmekesisust ja kõrgematel laiuskraadidel esinevat väikest mitmekesisust üritatakse seletada just läbi mitmekesisuse laiuskraadilise gradiendi. Seletuseks on pakutud palju erinevaid hüpoteese, mis jaotatakse peamiselt abiootilisteks (geograafilised ja kliima hüpoteesid), biootilisteks (kiskluse ja konkurentsi hüpotees) ja evolutsioonilisteks (evolutsioonilise kiiruse, muuseumi, hälli ja troopikast välja levimise hüpotees) hüpoteesideks. Välja on pakutud väga palju erinevaid hüpoteese, kuid üldisele selgusele, mis täpselt põhjustab liigirikkuse laiuskraadilist gradienti, pole veel jõutud. Igal hüpoteesil on palju eelduseid ja puuduseid ning enamasti leiab igale hüpoteesile näiteid ka vastupidistest olukordadest. Siiski võib näha mõnda seaduspära, näiteks suur, ühtlase kõrge temperatuuriga piirkond, nagu on troopika, sobib hästi uute liikide evolutsioneerumiseks. Seega võib järeldada, et need tingimused aitavad kaasa troopikas esinevale suurele liigirikkusele. Kuna troopikast väljaspool selliseid tingimusi ei esine, võib see olla põhjus, miks nendes kohtades ei ole nii palju liike.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Mets on seentele oluline elupaik – ning seened täidavad metsaökosüsteemis olulisi funktsioone. Valdav osa metsi on tänapäeval inimmõju tõttu vaesunud, näiteks on neis mitmekordselt vähenenud kõdupuidu ja põlispuude hulk. Niisuguseid «jäänukstruktuure» asustavad aga mitmed metsaseened; neid seeni minu doktoritöö käsitleski. Põhifookus oli metsas lagundajatena olulistel torikseentel, kuid uurisin ka puukoorel ja paljandunud puidul elavaid lihheniseerunud seeni. Peale selle, et mitmed neist seentest on ohustatud ja kaitse all, kasutatakse neid looduskaitses ka indikaatoritena teiste metsaväärtuste tuvastamisel. Töö põhieesmärgiks oli hinnata erinevate kasutatavate metsakaitse ja –majandusmeetodite olulisust seeneliikide kaitsel. Torikseente uurimisel olid põhimeetodiks viljakehadel põhinevad liigi-inventuurid. Leidsin, et puistu mastaabis on see adekvaatne meetod, sest ehkki puiduproovidest määratud DNA põhjal võivad konkreetses puutüves mütseelina elavad seened viljakehana tuvastamata jääda, on suur tõenäolisus leida sama liigi viljakeha mõnelt teiselt puutüvelt läheduses. Võrreldes torikseente levikumustreid põlismetsades, küpsetes majandusmetsades ja raiesmikel leidsin, et erinevalt Fennoskandiast, kus majandusmetsad on ulatuslikult vaesunud, ei olene Eestis enamik liike otseselt põlismetsadest. Seega lähtuvad liigi elupaigaseosed ja indikaatorväärtus piirkonna metsamaastiku üldseisundist. Üksikute liikide koondumine põlismetsa oli põhiliselt tingitud spetsiifilisest substraadivajadusest (nt suured lamakuused). Selgus ka, et liigi elupaigaseoste mõistmist võivad segada «krüptilised liigid»: sarnase välimuse taha peituvad erineva ökoloogiaga liigid, mida tuleks seente puhul tuvastada molekulaarselt. Rohkete indikaatorliikide asemel tuleks seetõttu lähtuda pigem vähestest hästi uuritud suunisliikidest. Doktoritöö näitas, et enamik kõdupuitu ja põlispuid asustavaid seeni (sh mitmed põlismetsaseoseliseks peetud liigid) saavad elada ka majandusmetsades, kui need on piisavalt vanad, seal leidub erinevaid puuliike ning piisavalt erinevaid jäänukstruktuure, sh nii erinevate puuliikide tüügas- ja lamapuid kui põlispuid. Seetõttu leidub metsamajanduse ning seente elurikkuse edukaks kombineerimiseks mitmeid võimalusi., Forests provide habitat for a huge variety of fungi that, in turn, play key roles in several forest ecosystem processes. The fungal biota is increasingly affected by human-caused transformation of forests, i.a., significant declines in the amount of coarse dead wood and large old trees. My thesis concentrates on fungi inhabiting such structures. My main focus is on polypores that belong to the dominant dead-wood composers in the forests, but I also explore lichenised fungi. Many polypores and lichens are nowadays found mainly in the remaining old-forest patches, and the occurrence of several species is thought to indicate ecological value of a forest. My general aim was to assess the forest conservation and management practices from the perspective of the fungi inhabiting dead wood and old living trees. The main method in polypore studies was fruit-body based species-inventory. In the stand scale, I found this method efficient: while all polypore species inhabiting a tree-trunk (as revealed by their DNA in the wood samples) may not produce fruit-body on the same tree, conspecific fruit-bodies can be usually found on other trunks in close vicinity. Differently from the intensively managed Fennoscandia, the old-forest associations of polypores were relatively weak in Estonia, as revealed by a comparison of old-growth, mature managed and harvested forests. Thus, fungal habitat associations and indicator value depend on regional landscape context. For the few species that were confined to old -growths, specific substrate requirements (notably large spruce trunks) were the reason. I also show that interpreting species habitat associations may me confused by “cryptic species” that have similar morphology, but differ by genetics and ecology. Thus, conservation practices might benefit from fewer, but better supported, fungal indicators. I demonstrate that fungi inhabiting dead wood and old living trees (including putative old-forest specialists) may form species-rich assemblages also in managed forests. This is possible if these forests are diverse in terms of tree species, dead-wood structures, and successional stages, including old stands. My general conclusion is that there are many possibilities for adjusting forest management to better address the fungal diversity that depends on dead wood and old living trees.

Antud töö annab ülevaate Eestis ja Euroopas asuvate poollooduslike niidukoosuste seisukorrast. Välja on toodud niidukoosluste killustumise ja pindalade vähenemisest põhjustatud tagajärjed ning nende mõju liigirikkusele, taastamisega seotud ökoloogilised tegurid ning niidukooslustega seotud väärtused. Käsitletud on peamiselt kuivade ja parasniiskete niidukoosluste elustiku ja keskkonnatingimuste taastamiseks kasutatavaid põhilisi meetodeid ja praktikaid.

Töö eesmärgiks on uurida geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahelise seose olemust ning analüüsida seda seost mõjutavaid mehhanisme ja tegureid. Vaadeldakse kolme põhilisemat mehhanismi: paralleelsed protsessid, geneetilise mitmekesisuse mõju liigilisele ja vastupidi. Erinevate mehhanismide ja tegurite (nt kasvukohtade vaheline sidusus ja pindala) koostoimel võib esineda nii positiivseid kui ka negatiivseid seoseid. Tulemust võivad mõjutada ka nt uuritud liikide omadused, uurimisala eripärad ja proovide kogumise meetod. Kuna vaadeldud uurimuste põhjal võib järeldada, et geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vaheline seos varieerub sõltuvalt kontekstist, ei tohiks ka looduskaitselises tegevuses konteksti arvesse võtmata eeldada nendevahelist positiivset seost. Selle eeldamine võib kahjustada elurikkuse kaitset.

The article describes the methodology of landscape and biodiversity monitoring in Estonia since 2004 for complying with European Union agricultural and environmental policies. The paper includes an overview of the introduction of the agri-environment programme; specifies how landscape features in agricultural and semi-natural areas are monitored, and to which extent agricultural impacts on environment are buffered by support measures. Designing monitoring networks to be spatially more efficient regarding changes in rural landscapes and assessing agricultural impacts is one of the keys to upgrading monitoring methods and decision-support systems.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Töö koondab senised teadmised metsakuivenduse mõjust elurikkusele, hinnates selle pikaajalist toimet elupaigaomadustele ja liikidele ning juhendab, kuidas kuivendamist elustikku säästvamalt korraldada. Kuivendamist rakendatakse laialdaselt metsa tootlikkuse suurendadmiseks. Selle keskkonnamõjudele on aga, nt raiega võrreldes, vähe tähelepanu pööratud. Pärast kraavide kaevamist, toimuvad ökosüsteemis mitmesugused muutused, mis ökoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike tagasisidemehhanismide tõttu on suuresti pöördumatud. Pikaajalise kuivenduse tagajärjel korralduvad sadade liikide asurkonnad ümber, nii leidsime, et vähemalt viiendikule lodumetsa liikidest on kuivendus kahjulik, kuid nende asemele levib umbes sama palju uusi liike. Kuivenduse mõjud on suuresti viibega ja kaudsed, toimides näiteks puistuga seotud mikroelupaikade aeglase muutumise kaudu. Puistu struktuuri muutumise suhtes olid eriti tundlikud samblad ja samblikud . Kuivenduse mõju neile saaks leevendada suurendades puistu mitmekesisust ja lamapuude hulka. Kuivendatud metsad polnud üheselt vaesunud, vaid neis leidus väärtuslikke elupaigakomponente ja tänu sellele ka ohustatud liike. Näiteks ei paistnud kuivendus väikeste veekogude üldhulka vähendavat, küll aga muutis nende omadusi – looduslikud väikeveekogud asendusid osaliselt kraavidega. Metsaaladel laialt levinud inimtekkelised veekogud, nagu kraavid ja rattarööpad, pakuvad mitmekesiseid elupaiku, sobides täiendama looduskaitsevõtteid. Viimased on aga tulemuslikud kui need suunata võimalikult paljudele sarnase nõudlusega liikidele ning kõige tõhusamatesse paikadesse maastikul. Töös kirjeldatakse süsteemset lähenemist metsakuivenduse ühendamiseks looduskaitse eesmärkidega. Selleks tuleb maastikust lähtuvalt valida elustiku sihtrühm, piiritleda suunisliigid ning jaotada ruumis erinevad majandamisvõtted, et tagada nii puidutootmine kui ka elustiku säilimine, This thesis integrates the present knowledge on the impacts of forest drainage on biodiversity, assess the long-term impact of the drainage on habitat quality and species assemblages, and gives implications, how to harmonize ditching practices with sustainable management. Forest drainage manipulates the key components of the ecosystem – hydrology and dominating organisms (trees, Sphagnum mosses) – and consequently the whole biota and ecosystem functioning. Forest drainage is practised in vast areas to increase timber production. Its environmental impacts, yet, have gained little attention, compared to e.g. effects of harvesting. The harpoon heuristic depicts the post-drainage transformation of the ecosystem. After the initial stick – i.e. the ditching – the harpoon penetrates deeper pressing its barbs ( i.e. irreversible changes) one after another into the ecosystem. The irreversibilities are caused by several ecological and socio-economical feedback mechanisms. During the long-term draining, populations of hundreds of species reorganize. For example, drainage is detrimental for at least one fifth of the species in swamp forests, though about the same number of new species colonizes the area after drainage. A large part of drainage impacts are delayed and indirect, functioning via slowly changing forest structure. Lichens and bryophytes were especially sensitive to the latter. Thus the impact of forest drainage could be mitigated by increasing the diversity of overstory and abundance of logs. Drained forests were not unambiguously impoverished, but contained valuable habitat components and therefore also threatened species. For example drainage did not seem to decrease the overall amount of small water bodies, though it did change their features – natural water bodies were replaced with ditches. Widespread anthropogenic water bodies, such as ditches and wheel rut pools provide varied habitats, thus could complement local restoration and conservation attempts. The latter are effective if targeted to multiple species with similar habitat requirements, and to key sites in the landscape. In the thesis a systematic approach for harmonizing forestry ditching practices with the aims of biodiversity protection is described. According to this, representative ‘focal species’ from sets of sensitive species should be selected, depending on landscape context and the stands allocated into four main groups of management approaches. Hundreds of species should be examined to identify a few representative biodiversity targets for drainage mitigation programmes. Some bryophytes and lichens growing on live and dead trees were provided as representatives of the biota of natural swamp forest. The general implications based on this thesis suggest paying more attention to the impacts of forest drainage on biodiversity and applying appropriate mitigation measures according to landscape context. The further research to support biodiversity conservation practises includes assessing less studied but potentially sensitive species groups, details of the impact mechanisms, searching for and testing of focal-species and habitat management approaches.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Metsade pikaajaline ja intensiivne kasutamine on oluliselt vähendanud elurikkusele tähtsa biotoobi pindala ja halvendanud ökosüsteemi looduslikku seisundit. Isegi Eestis, kus metsamaa osakaal on viimase sajandiga kasvanud ja katab nüüdseks umbes poole maismaast, on metsaelupaikade kvaliteet jätkuvalt halvenenud. Seepärast on oluline toetada metsade elurikkuse kiiret taastumist uudistekkelistes metsades. Maapiirkondade mõisapargid pakuvad ainulaadset mudelsüsteemi uurimaks metsaliikide pikaajalist levikuökoloogiat. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli tuvastada tegurid, mis mõjutavad metsaliikide asustamist uutes kasvukohtades ning hinnata mõisaparkide ökoloogilist väärtust metsaelurikkuse seisukohast. Doktoritöö tulemused viitavad, et vanad mõisapargid suudavad anda olulise panuse metsade elurikkuse säilitamisse. Parkide varjulistes osades leidus palju salumetsadele iseloomulikke taimeliike ja neid toetavaid vanametsadele omaseid struktuure, mida tänapäeva raieküpsetes metsades kohtab harva. Lisaks selgus, et metsataimed suudavad edukalt asustada uusi elupaiku, kui anda neile piisavalt aega, sobivad maastikutingimused ja elupaigakvaliteet. Maastiku tasemel on määravaks piisavas koguses liikide levikuallikateks sobivate metsade olemasolu ja omavaheline ühendatus. Elupaiga tingimustena tuleb eelkõige tagada puistu piisav suurus ja keskmiselt varjulised tingimused. Seejuures on lisaks puuvõrade liitvusele oluline ka mõningane põõsaste ja järelkasvu olemasolu. Metsaspetsiifilised liigid eristusid levikukoridore ja avamaastikke kasutada suutvatest liikidest paindliku paljunemis- ja levimisstrateegia poolest ning olid madalama kasvu ja väiksema mullatoitelisuse nõudlusega. Ühtlasi selgus, et metsataimede omadustest olid limiteerivamateks just asustamisega seotud taimetunnused. Mõisaparkide mitmekülgseks väärtustamiseks peaks nende kaugemaid varjulisi osi kujundama ja hooldama looduslähedaselt, keskendudes laialeheliste metsade tingimuste jäljendamisele. Elurikkuse kujunemise toetamisel uutes metsades on tähtis mitmekesise puistustruktuuri loomine ja selle pikaajaline säilitamine, mistõttu tuleks ka parkides säilitada liigirikas puistu- ja põõsarinne ning pargi kaugemates osades ka üksikud vigastatud puud. Toetamaks metsaomaste liikide edenemist parkides, tuleks hilisemate õitsejate soodustamiseks vältida varjuliste pargialade varajast niitmist., Forests are among the most-threatened ecosystems in Europe. Severe human impact has reduced forest cover and decreased the habitat quality in remaining stands. Even in Estonia—where forests cover about half of the country—habitat quality is often diminished. Throughout history a large number of rural manor parks have been established across Estonia. The landscape setting and history of these parks make for a unique study system to disentangle the colonisation ecology of forest species. Therefore, the aim of this thesis was to identify factors affecting colonisation ecology of forest-dwelling species and the ecological value of old rural manor parks. This thesis shows that old rural manor parks can contribute to forest biodiversity. Especially the closed-canopy parts of parks harbour forest specific species and stand characteristics typical to old-growth nemoral forests. Many of these habitat properties are rare in contemporary mature forests. The results also show that forest species are able to colonise forest-like habitats when given enough time, a suitable landscape setting and favourable habitat conditions. At a landscape level this means ensuring the availability of species source habitats and supporting habitat connectivity. A favourable habitat is sufficiently large in size and has limited light conditions suitable for forest species. In addition to the sufficient closure of the tree canopy layer, it is important to have some shading by shrub and lower tree layers. Plant species that were successful in colonising park habitats were adapted to tolerate shade and flowered early in the growing season, but also had a higher requirement for soil nutrient and higher values for a ruderal life strategy. To support forest specialist species in parks, park management levels needs to be kept moderate or aim at mimicking broad-leaved forest conditions. Therefore it is important to support a diverse stand structure by retaining old or damaged trees and by avoiding early-season mowing.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Pika traditsiooniga Eesti poollooduslikud kooslused – puisniidud ja loopealsed (alvarid) – on looduskaitse seisukohalt olulised kui omapärase ja liigirikka samblikuelustiku, sealhulgas haruldaste ja kaitset väärivate samblike elupaigad. Kahjuks on need poollooduslikud kooslused nii Eesti kui kogu Euroopa kultuurmaastikult kadumas, mis on tingitud eelkõige traditsioonilise majandamisviisi lakkamisest. Puisniidud on võsastunud või haritud üles põllumaaks ning looniidud ja -karjamaad on asendunud tihedate kadastikega, kuna loomade karjatamine madala produktiivsusega alvaritel pole eriti tulus. Puisniitude võsastumise ja kinnikasvamise tulemusel on muutunud sealsed klimaatilised tingimused, eelkõige valgustingimused. See omakorda on muutnud ja vaesustanud puisniitudele omaseid epifüütseid samblikukooslusi. Valgusnõudlikud liigirikkad samblikukooslused on asendunud liigivaeste varju taluvate samblike kooslustega. Et säilitada või taastada epifüütide liigirikkust puisniidul, tuleks luua võimalikult heterogeensed tingimused. Säilitada tuleks puisniitude mosaiikset poolavatud struktuuri jättes kasvama erinevaid puude- ja põõsastegruppe. Puid ja järelkasvu tuleks raiuda valikuliselt, jättes kasvama eri vanuses ja erinevat liiki puid. Traditsiooniline puisniitude majandamine hõlmab ka niitmist või karjatamist, mis tagab puisniidu avatud struktuuri. Ka loopealsete maapinnasamblikud on mõjutatud traditsioonilise majandamise (karjatamise, kadakate harvendamise) lakkamisest. Maapinnasamblike liigirikkus väheneb ja liigiline koosseis muutub rohu- ja põõsarinde katvuse suurendes. Muutub ka samblike kasvuvormide proportsioon, koorikja ja soomusja kasvuvormiga liigid asenduvad põõsasja kasvuvormiga liikidega. Rohu- ja põõsarinde pealetungi suhtes on eriti tundlikud haruldased ja kaitset väärivad liigid. Loopealsete samblikele alternatiivsed kasvukohad, nagu vanad lubjakivikarjäärid, endised sõjaväealad või nurjunud metsastamise katsega jäätmaad, on kujunenud loopealsete samblikele omamoodi ajutisteks asendusaladeks või refuugiumiteks. Seetõttu võiks loopealsete taastamisel ja majandamisel rakendada lisaks traditsioonilistele majandamisvõtetele (karjatamine ja kadakate harvendamine) ka drastilisemaid võtteid nagu mullapinna laiguti eemaldamine aluspõhjani välja., Semi-natural habitats with long management history, wooded meadows and alvars in northern Europe, are of great importance for nature conservation according to their high contribution to biodiversity including rare, red-listed, and protected lichens for the studied region. Unfortunately these habitats are disappearing from our cultural landscape, mainly due to the cessation of traditional management; they are replaced by cultivated fields or abandoned to brushwoods. The study demonstrates that abandonment of wooded meadows causes changes in stand structure and in the openness of wooded meadows, which impoverishes and alters epiphytic lichen community. Light-demanding lichen communities, rich in foliose and fruticose lichens, will be replaced with impoverished shade-tolerant crustose lichen dominated communities due to encroachment of wooded meadows with trees and shrubs. To support diverse epiphytic lichen communities trees and undergrowth should be cut selectively, retaining a mosaic of semi-open structure of wooded meadows with trees of various species and age classes, and some clumps of bushes. Annual mowing or grazing is important for preserving this semi-open structure. Similarly, epigeic lichen communities of semi-natural alvar grasslands are strongly affected by cessation of grazing and cutting of junipers. With the increasing herb and shrub cover, the species richness of epigeic lichens diminishes, species composition alteres and the proportions of species growth forms change (crustose and squamulose species are replaced with fruticose species). Lichens with a conservation value, especially rare species, are particularly sensitive to the abandonment-induced encroachment of herbs and shrubs. Old abandoned limestone quarries, former military areas or wastelands of failed afforestation attempts appeared to be alternative or temporary substitution habitats (refugia) for ground layer lichens including lichens with a high conservation value. Therefore, in addition to conventional recommendations for alvar restoration including moderate grazing and removal of shrubs, it is suggested to promote small-scale ground cover disturbances and patchy peeling off of the soil layer to expose base rock.

Metsatööstus omab suurt rolli Eesti majanduses. Aastas raiutakse ligi 11 miljonit tihumeetrit puitu. Töö eesmärk on saada teada, mis toimub metsas raiete järgselt, kuidas mõjutab see elustikku ning võimalikud metsamajandamisviisid, et raiete negatiivne mõju oleks võimalikult väike. Töö on tehtud kirjalike allikate põhjal. Järeldused põhinevad varasemate uuringute põhjal ning Keskkonnateabe Keskuse Aastaraamat 2010 Eesti Mets andmetest järelduste tegemisel. Kõige keskkonna sõbralikum on teostada valik-, häil- ja veerraieid, need jäljendavad enim looduslikke häiringuid, lageraied sobivad üherindelistesse puhtpuistutesse. Töö põhjal võib järeldada, et raiete mõju ei ole alati negatiivne, raie järgsel perioodil on raiesmik kõige liigirikkam, mitmekesisus väheneb vanusega ja hakkab uuesti tõusma küpses ja vanas metsas. Töö põhjal võiks edasi uurida erinevate raieviiside mõju, kasulikust ja tasuvust. Forest industry plays a big role in Estonian economy. In a year, 11 million cubic metes of wood is harvested. The aim of this thesis is to find out, what happens in forest, after the fellings, how it affects forest animals and plants and possible methods to cut timber with minimal harm done. Thesis is based on literature. Conclusions are based on prior studys and conclusions made from publification of The Estonian Environment Information Centre Yearbook Forest 2010. Most forest friendly cuttings are selection cutting, group selection and shelterwood strip cutting, they are similiar to natural disturbances, clearcut is suitable to pure stands. The conclusion of this thesis is that timber harvesting is not always with negative influences, after cuttings the natural regeneration is on its peek, after that, it continuous to decrease and in mature and old stands it will increase again. In the future, its possible to study different influences from different cutting methods, their usefulness and profitability.

Antud uurimustöö ülesandeks oli selgitada põlluribade olemust ja funktsioone ning uurida, kuidas need mõjutavad bioloogilist mitmekesisust. Põlluribad on osa meie ökosüsteemist ja maastikulisest fondist. Põlluribadel on erinevaid funktsioone, mis mõjutavad bioloogilist mitmekesisust erinevatel tasandtitel. Põlluribade säilitamine ja loomine omab loodusliku liigirikkuse ning vaheldusrikka koosluse seisukohalt suurt tähtsust ja tõstab bioloogilist sidusust. Arable field margins are a part of our ecosystem and the foundation of our landscape. They have different functions that work on different levels of biodiversity. It is of great importance to maintain the natural roles and to promote the creation of arable field margins in order to sustain species richness and biological diversity.

Intensiivne põllu- ja metsamajandus, linnastumine ja looduslike alade liigkasutamine, aga ka kliima soojenemine, on viinud bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni ning sellest on saanud globaalse tähtsusega probleem. Seetõttu on teadlaste huvi biodiversiteeti mõjutavate mehhanismide uurimise vastu suur. Tuleviku liigirikkuse kujunemist muutuva kliima ja maakasutuse tingimustes aitab ennustada mineviku elustiku mitmekesisuse ja selle muutumise uurimine. Teadmisi mineviku bioloogilisest mitmekesisusest on aga raske saada, kuna relevantseid kirjalikke allikaid on vähe ning needki pärinevad kuni mõne sajandi tagusest ajast. Kõige paremaks ja ajas kaugemale ulatuvamaks infoallikaks mineviku taimestiku kohta on setetes talletunud fossiilne õietolm. Oma väliskesta omaduste tõttu säilib õietolm anaeroobsetes setetes tuhandeid aastaid. Teadust, mis sellise fossiilse õietolmu põhjal mineviku taimkatet uurib nimetatakse palünoloogiaks. Fossiilsel õietolmul põhinevad taimkatte rekonstruktsioonid on seni olnud üldiselt tüpoloogilised ja kvalitatiivsed, kirjeldades maastiku avatuse suurenemist või vähenemist ning inimmõju intensiivistumist indikaatorliikide põhjal. Kvantitatiivseid taimkatte rekonstruktsioonid on takerdunud kolme põhilise faktori taha: 1) õietolmu taksonoomia ei vasta alati taimede taksonoomiale (üks õietolmutüüp võib vastata erinevat järku taksonile - liik, perekond või sugukond – või ka liigirühmale, mis ei moodustagi taksonit), 2) erinevad taimeliigid produtseerivad erineval hulgal õietolmu (näiteks produtseerib üks männi isaskäbi 600 000 õietolmutera, samas üks aaslina taim vaid 100 tolmutera), 3) taimeliikide õietolmu levimisstrateegiad on erinevad (tuultolmlemine, putuktolmlemine jne.), mistõttu setetes esinevate ja taimkattes leiduvate õietolmutaksonite osakaalude vahel pole lihtsat seost. Alles alates 1960. aastatest on aga hakatud välja töötama kvantitatiivse taimkatte rekonstrueerimise meetodeid, mis oma arengutes on teinud viimase kümne aasta jooksul tohutu hüppe ning mille tulemusena on ilmunud juba mõned taimkatte kvantitatiivsed rekonstruktsioonid. Samas on taimestiku mitmekesisuse rekonstruktsioonid endiselt harvad, kuna nii teoreetilised kui praktilised teadmised taimestiku liigirikkuse ja järvesetetesse talletuva õietolmu taksonite liigirikkuse vahelistest seostest on kasinad. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks on olnud uurida taimestiku ja setetes leiduva õietolmu liigirikkuse vahelisi seoseid ning välja arvutada taimkatte kvantitatiivse rekonstrueerimise seisukohast olulised parameetrid – õietolmu baasala (ala, mis peegeldab setetes leiduva õietolmu järgi kohalikku taimestikku) suurus Lõuna-Eesti väikejärvedele ning peamiste tuultolmlevate taimetaksonite õietolmu produktsiooni hinnangud Läänemere idarannikul. Töö põhineb tänapäevase õietolmu ja taimestiku andmestikul, kusjuures õietolmu andmed on kogutud Lõuna-Eesti väikejärvede setete kõige ülemisest kihist ning taimestiku ning taimkatte andmed nende järvede ümbrusest. Töö tulemusena leiti, et Lõuna-Eesti väikejärvede jaoks on õietolmu baasala suurus 1400¬-1600 m järvest ning seda, et puud on suuremad õietolmu produtseerijad kui rohttaimed. Kuigi ainult 20% taimeliikide arvust esines uuritud järve setetes, leiti ometi tugev positiivne seos järvesetetes leidunud tolmutüüpide arvu ja taimestiku liigirikkuse vahel, mis tulenes eelkõige putuktolmlevatest taksonitest. Olulisteks faktoriteks, mis määrasid nii floristilise kui palünoloogilise mitmekesisuse, olid maastiku avatus ja mosaiiksus, viidates sellega, et mõõdukas maastiku avatus tõstab liigirikkust nii maastikus kui järvesettes. Nii väljaarvutatud õietolmu baasala kui õietolmu produktsiooni hinnanguid saab nüüd rakendada mineviku taimkatte kvantitatiivsete rekonstruktsioonide tegemisel. Käesoleva töö tulemusi saab kasutada setteprofiilide interpreteerimisel hindamaks fossiilse õietolmu põhjal mineviku taimestiku mitmekesisust. Analoogilisi uurimusi tuleks läbi viia ka teistes regioonides, et saada laiemat pilti maastiku, taimestiku ja õietolmu vahelistest seostest. Publication of the thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences and by the Doctoral School of Earth Sciences and Ecology created munder the auspices of European Social Fund