Põllumajandustootjate valikud ja kogemus ühise põllumajanduspoliitika rohestamise tavade rakendamisel

Magistritöö Keskkonnakorraldus ja -poliitika õppekaval ÜPP keskkonnahoidlikkuse suurendamiseks pidid otsetoetuste saajad hakkama 2015. aastast järgima kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajandustavasid e rohestamise tavasid (põllumajanduskultuuride mitmekesistamine, püsirohumaa säilitamine ja ökoala olemasolu). Magistritöö eesmärgiks on saada ülevaade rohestamise tavade rakendamisest Eestis, saada teavet põllumajandustootjate kogemusest rohestamise tavade elluviimisel ning ökoala valiku põhjustest. Rohestamise tavadest ülevaate saamiseks kasutati 2020. aasta pindalatoetuste andmeid, lisaks kasutati Statistikaameti andmeid. Põllumajandustootjate arvamuse teadasaamiseks viidi läbi veebipõhine ankeetküsitlus. Andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat statistikat. Suurem osa põllumajandusmaast on hõlmatud vähemalt ühe rohestamise tavaga. Kuna Eestis rakendati metsasuse erisust, oli ökoala pind väike, suurem oli see nitraaditundliku ala maakondades (Lääne-Viru, Järva- ja Jõgevamaal) ning Tartu-, Põlva- ja Viljandimaal. Neis maakondades on põllukultuuride pinna osakaal põllumajandusmaast keskmisest suurem ning püsirohumaa osakaal väiksem. Ökoalal kasvatati peamiselt lämmastikku siduvaid kultuure, vähemal määral oli kesa ja maastikuelemente. Ankeetküsitlusele vastajate arvates oli kõige keerulisem täita ökoala nõuet. Vastajate meelest suurendas rohestamise nõuete täitmine eelkõige bürokraatiat ja tootmiskulusid, seevastu saagikust ja sissetulekut pigem vähendas. Veidi üle kolmandiku vastajaid leidis, et keskkonnahoidu rohestamine suurendas. Pooled vastajaist rakendaksid ka ise samu keskkonnameetmeid, mida rohestamise tavadena Eestis valdavalt rakendati. Ökoalaks valiti peamiselt ala, mis oli niigi olemas, enamasti oli selleks maastikuelement. Juurde rajati eelkõige lämmastikku siduvaid kultuure, mida eelistati saagikuse tõstmise, lihtsate reeglite, aga ka keskkonnasõbralikkuse tõttu. Kesa valiti vähem ja eelistati mustkesa. Keskkonnasõbralikkus ei olnud olulisim tegur Eesti põllumajandustootjate ökoala valikul, kuid selle sage märkimine ökoala valiku põhjusena näitab, et keskkonnaaspekti peeti siiski oluliseks. Keskkonnahoidlikumate meetmete suurema aktsepteeritavuse saavutamiseks võiks edaspidi anda rohkem teavet meetmete keskkonnakasust ning täpsemalt analüüsida meetmete majanduslikku mõju. In order to improve the green architecture of CAP, the beneficiaries of direct payments have had to follow the agricultural practices beneficial for the climate and the environment or the greening practices (crop diversification, maintenance of permanent grassland, existence of Ecological Focus Areas (EFA)) since 2015. The aim of this Master’s thesis is to get an overview of the implementation of the greening practices in Estonia and gain information about farmers’ experience in implementing the greening practices and the reasons for choosing the Ecological Focus Areas. In order to get an overview of the greening practices, data on area payments in 2020 were used in addition to data from Statistics Estonia. A web-based questionnaire was conducted to find out the opinion of farmers. Descriptive statistics were used to analyse the data. Most agricultural land is covered by at least one greening practice. As the forest exemption was applied in Estonia, the area of the Ecological Focus Area was small; it was larger in the counties of nitrate-sensitive areas (Lääne-Viru, Järva and Jõgeva counties) and in Tartu, Põlva and Viljandi counties. In these counties, the share of arable land in agricultural land is higher than average and the share of permanent grassland is lower. Nitrogen-fixing crops were mainly grown in the Ecological Focus Areas; to a lesser extent there were fallow land and landscape elements. According to the respondents to the questionnaire, the most difficult thing was meeting the Ecological Focus Area requirement. According to the respondents, compliance with the greening requirements increased bureaucracy and production costs in particular but rather reduced yield and income. Just over a third of respondents found that greening increased environmental protection. Half of the respondents would implement the same environmental measures that were predominantly implemented in Estonia as greening practices. An existing area, mostly a landscape element, was mainly chosen to be the Ecological Focus Area. In particular, nitrogen-fixing crops were established, which were preferred due to increased yields and simple rules as well as environmental friendliness. Fallow was rarely chosen and unplanted fallow land was preferred. Environmental friendliness was not the most important factor in the choice of Ecological Focus Area for Estonian farmers, but its frequent mention as the reason for the choice of Ecological Focus Area shows that the environmental aspect was still considered important. In order to achieve better acceptability of greener measures, from now on, more information could be provided on the environmental benefits of the measures and the economic impact of the measures could be analysed in more detail.