Search

Viimastel aastakümnetel on maastiku-uuringuis ulatuslikult rakendatud eri kaardikihtide võrdlust, et teha kindlaks maakatte muutusi. Tehtud uuringud annavad informatsiooni ka ala kunagise maakasutusviisi kohta. Sellel teadmisel on praktiline väärtus. Näiteks selguvad alad, kus saaks taastada taluõue või põlised rohumaad ning kui püsiv on olnud mingi metsaala või põllumaa. Viimase kümne aasta jooksul on Lahemaa, Matsalu, Vilsandi, Karula ja Soomaa rahvuspargid (Semm jt 2010; Semm jt 2014; Tomson jt 2016) ja Otepää looduspark (Tomson jt 2019) saanud arvandmetel põhinevad usaldusväärsed maakatte muutuste andmebaasid eri ajastute maakatte vektorkaartidega. Andmebaasid on leidnud rakendust kaitseala valitseja igapäevatöös ja aidanud kaasa kooskõlastuste andmisel, kaitsealaste tööde planeerimisel, külastuse korraldamisel ning kaitsekorralduskava täiendamisel ja realiseerimisel. Projekti tulemusi saavad lisaks kaitseala valitsejale kasutada ka kohalikud omavalitsused, teadlased, loodushuvilised, keskkonnaeksperdid ja kohalikud elanikud. Käesoleva töö eesmärgiks oli koostada Haanja looduspargi maakatte muutuste andmebaas, analüüsida maastikega toimunud muutusi, koostada maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel ning soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks. Haanja looduspargi maastiku muutusi on ka varasemalt analüüsitud (2007, 2010), kuid maakatte muutuste andmebaasi, mida igapäevases töös kaitseala valitsemisel kasutada, ei ole varasemad uurimistööd loonud (Keskkonnaamet 2017). Käesolev uuring erineb varasematest uuringutest nii ruumilise ulatuse, tihedama ajalise sammu, pikema ajalise perioodi kui ka analüüsitavate maakattetüüpide rohkuse poolest. Käesoleva uuringu koostamisel tugineti samale metoodikale, mida kasutati varasemate samasisuliste andmebaaside loomisel rahvusparkidele (Semm jt 2010). Uuringut alustati Haanja maakatte muutuste andmebaasi koostamisest. Selleks kasutati maastikuanalüüsis levinud meetodit võrrelda eri ajastute maakatte kaardikihte. Digitaliseerimine toimus kaartide leppemärkide alusel eristatud maakattetüüpidena/nähtustena. Loodud andmebaasi analüüsiti peamiste maakatte muutuste selgitamiseks. Analüüsi tulemusel jagati alad vastavalt toimunud muutuste olemusele tsoonidesse. Maakatte andmebaas hõlmab looduspargi piiridesse jääva ala koos puhvervööndiga. Andmeid analüüsiti ja tsoneeriti ainult looduspargi piirides. Koostatud andmebaas- ja tsoneering põhinevad kaartidel, mis erinevad oma eesmärkide, sisu ja kujunduse poolest, samuti on kaartide mõõtkava ja täpsusaste erinev. Seetõttu sisaldab andmebaas paratamatult mõningaid ebatäpsusi ja tsoneeringu kasutamisel tuleb arvestada ala kaitsekorra, teiste kaitseväärtuste ning kaitsekorralduskavas planeerituga. Andmebaasi kasutamisel tuleb sõltuvalt teemast kasutada ka teisi olemasolevaid andmebaase nagu näiteks Metsaregister, EELIS, mullakaart jne. Uuringu aruanne koosneb kuuest peatükist ja lisadest. Esimene osa kirjeldab töö tausta ja uurimiseesmärke. Teises osas on lühidalt iseloomustatud uuringuala ja varasemaid uuringuid. Kolmandas osas on tutvustatud uuringu raames kasutatud meetodeid. Neljandas osas on analüüsitud uurimisperioodi jooksul toimunud muutusi maakattes. Viiendas osas on esitatud uurimisgrupi poolt väljatöötatud tsoneering ja soovitused tsooni kuuluvate alade edaspidiseks korralduseks, kasutamiseks ja kaitseks. Kuues osa sisaldab nimekirja andmebaasi ja tsoneeringu kihtidest. Kogutud lähtematerjalide, teostatud välitööde ja arutelude baasil koostati käesolev aruanne ning Haanja looduspargi maakatte tsoneeringu kaart (Lisa 3). Uuring teostati lähteülesande (lisa 2) alusel, mis kooskõlastati Keskkonnaametiga ja Keskkonnaagentuuriga. Esialgseid tsoone tutvustati Keskkonnaametile 11.09.2020. Uuringu viis läbi Eesti Maaülikool ajavahemikus september 2018 – detsember 2020. Uuringu töögruppi kuulusid Maaria Semm, Eva-Lena Sepp, Kalev Sepp ja Pille Tomson. Andmebaasi ja tsoneeringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13547). Aruandele viitamine: Tomson, P., Semm, M., Sepp, E-L., Sepp, K. 2020. Haanja looduspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering. Lõpparuanne. Otepää ja Haanja loodusparkide maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.09.2017−20.12.2020). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasile viitamine: Haanja looduspargi maakatte andmebaas. 2020. Otepää ja Haanja loodusparkide maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.09.2017−20.12.2020). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasi ja tsoneeringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13547).

Viimastel aastakümnetel on maastiku-uuringuis ulatuslikult rakendatud eri kaardikihtide võrdlust, et teha kindlaks maakatte muutusi. Tehtud uuringud annavad informatsiooni ka ala kunagise maakasutusviisi kohta. Sellel teadmisel on praktiline väärtus. Näiteks selguvad alad, kus saaks taastada taluõue või põlised rohumaad ning kui püsiv on olnud mingi metsaala või põllumaa. Viimase kümne aasta jooksul on viis Eesti rahvusparki (Lahemaa 2010, Matsalu ja Vilsandi 2014, Karula ja Soomaa 2016) saanud arvandmetel põhinevad usaldusväärsed maakatte muutuste andmebaasid eri ajastute maakatte vektorkaartidega. Andmebaasid on leidnud rakendust kaitseala valitseja igapäevatöös ja aidanud kaasa kooskõlastuste andmisel, kaitsealaste tööde planeerimisel, külastuse korraldamisel ning kaitsekorralduskava täiendamisel ja realiseerimisel. Projekti tulemusi saavad lisaks kaitseala valitsejale kasutada ka kohalikud omavalitsused, teadlased, loodushuvilised, keskkonnaeksperdid ja kohalikud elanikud. Käesoleva töö eesmärgiks oli koostada Otepää looduspargi maakatte muutuste andmebaas, analüüsida maastikega toimunud muutusi, koostada maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel ning soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks. Otepää looduspargi maastiku muutusi on ka varasemalt analüüsitud (2006, 2007, 2009, 2010), kuid maakatte muutuste andmebaasi, mida igapäevases töös kaitseala valitsemisel kasutada, ei ole varasemad uurimistööd loonud. Käesolev uuring erineb varasematest uuringutest nii ruumilise ulatuse, tihedama ajalise sammu, pikema ajalise perioodi kui ka analüüsitavate maakattetüüpide rohkuse poolest. Käesoleva uuringu koostamisel tugineti samale metoodikale, mida kasutati varasemate samasisuliste andmebaaside loomisel rahvusparkidele (Jagomägi jt, 2010). Uuringut alustati Otepää maakatte muutuste andmebaasi koostamisest. Selleks kasutati maastikuanalüüsis levinud meetodit võrrelda eri ajastute maakatte kaardikihte. Digitaliseerimine toimus kaartide leppemärkide alusel eristatud maakattetüüpidena/nähtustena. Loodud andmebaasi analüüsiti peamiste maakatte muutuste selgitamiseks. Analüüsi tulemusel jagati alad vastavalt toimunud muutuste olemusele tsoonidesse. Maakatte andmebaas hõlmab looduspargi piiridesse jääva ala koos puhvervööndiga. Andmeid analüüsiti ja tsoneeriti ainult looduspargi piirides. Koostatud andmebaas- ja tsoneering põhinevad kaartidel, mis on erinevad oma eesmärkide, sisu ja kujunduse poolest, samuti on kaartide mõõtkava ja täpsusaste erinev. Seetõttu sisaldab andmebaas paratamatult mõningaid ebatäpsusi ja tsoneeringu kasutamisel tuleb arvestada ala kaitsekorra, teiste kaitseväärtuste ning kaitsekorralduskavas (KKK) planeerituga. Andmebaasi kasutamisel tuleb sõltuvalt teemast kasutada ka teisi olemasolevaid andmebaase nagu näiteks Metsaregister, EELIS, mullakaart jne. Uuringu aruanne koosneb kuuest peatükist ja lisadest. Esimene osa kirjeldab töö tausta ja uurimiseesmärke. Teises osas on lühidalt iseloomustatud uuringuala ja varasemaid uuringuid. Kolmandas osas on tutvustatud uuringu raames kasutatud meetodeid. Neljandas osas on analüüsitud uurimisperioodi jooksul toimunud muutusi maakattes. Viiendas osas on esitatud uurimisgrupi poolt väljatöötatud tsoneering ja soovitused tsooni kuuluvate alade edaspidiseks korralduseks, kasutamiseks ja kaitseks. Kuues osa sisaldab nimekirja andmebaasi ja tsoneeringu kihtidest. Kogutud lähtematerjalide, teostatud välitööde ja arutelude baasil koostati käesolev aruanne ning Otepää looduspargi maakatte tsoneeringu kaart digitaalkujul (MapInfo formaadis). Uuring teostati lähteülesande (Lisa 1) alusel, mis kooskõlastati Keskkonnaametiga ja Keskkonnaagentuuriga. Projekti metoodikat ja esialgseid tsoone tutvustati Keskkonnaameti ja Riigimetsa Majandamise Keskuse esindajatele 17. juuli 2019. aastal. Koosoleku protokoll on lisatud aruandele (Lisa 2). Koosoleku käigus esile kerkinud küsimusi ja tehtud ettepanekuid võeti arvesse tsoneeringu koostamisel. Tsoonide kaitsekorralduslikke soovitusi arutati Keskkonnaametiga kirja teel. Uuringu viis läbi Eesti Maaülikool ajavahemikus aprill 2017 – november 2019. Uuringu töögruppi kuulusid Anne Kull, Maaria Semm, Eva-Lena Sepp, Kalev Sepp ja Pille Tomson. Andmebaasi ja tsoneeringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13547). Aruandele viitamine: Tomson, P., Semm, M., Sepp, E-L., Sepp, K. 2019. Otepää looduspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering. Lõpparuanne. Otepää ja Haanja loodusparkide maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.09.2017−20.12.2020). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasile viitamine: Otepää looduspargi maakatte andmebaas. 2019. Otepää ja Haanja loodusparkide maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.09.2017−20.12.2020). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasi ja tsoneeringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 13547).

Bakalaureusetöö Loodusturismi õppekaval Käesolevas bakalaureusetöös soovib autor välja selgitada, kas varjeturismiga tegelemine on Eesti mastaabis jätkusuutlik ja tasuv. Teemast tulenevalt on uurimisküsimusteks „Kas varjeturismiga tegelemine on Eesti mastaabis jätkusuutlik ja tasuv?“ ning „Kes on potentsiaalsed kliendid (eestlased või välismaalased) ning milline on nende sihtgrupp (tavakülastajad, loodushuvilised, fotograafid jne)?“ Lähtuvalt uurimisküsimustest on uurimise käigus kontrollitavad hüpoteesid järgnevad:  Varjeturismiga tegelemine on Eestis jätkusuutlik ja tasuv;  On olemas potentsiaalsed kliendid kes varjeturismi elamust või toodet kasutaksid;  Eestile omapärane looduslik mitmekesisus garanteerib positiivse varjeturismi elamuse. Uuringu käigus teostati olemasolevate varjeturismi alaste kirjandusallikate analüüs ning seejärel viidi 2017. aasta märtsi- ja aprillikuus läbi epiiriline uuring, mis koosnes kahest osast: ankeetküsimustikust internetis ning intervjuu vormis küsitlusest varjeturismi teenust pakkuvate isikutega. Kokkuvõtlikult saab väita, et uuring oli edukas. Uuringu käigus saadi vastused uurimisküsimustele ning tööhüpoteesidele. Tulemustest selgus, et varjeturismiga tegelemine Eestis on jätkusuutlik, on olemas potentsiaalsed kliendid ning Eesti looduslik mitmekesisus tagab kõikidele sihtgruppidele positiivse varjeturismi elamuse. In this diploma thesis, the author is trying to find out whether or not photo hide tourism has the potential to be practicable in the conditions of Estonia. The research questions are „Is photo hide tourism in Estonia sustainable and profitable?“ and „Who are the main customers (estonians or foreigners) and what are the main target groups of those customers (general public, nature enthusiasts, photographers etc)?“ Based on the research questions the following hypotheses are:  Photo hide tourism in Estonia is sustainable and profitable;  There are potential customers who are willing to use photo hide services and products;  Estonia's unique natural diversity ensures a positive experience for the photo hide tourism customers. Research was divided into two parts. First, a complete analysis of materials containing information about wildlife watching tourism and ecotourism in general was conducted. And secondly, a empirical research, consisting of online questionnaire and interviews with people from wildlife watching companies was conducted. It can be said that research was a success. The research provided truthful answers for the research questions and the hypotheses. The results show that photo hide tourism in Estonia is sustainable, there are many potential customers and Estonia’s unique natural diversity ensures a positive experience for all the target groups.

Sissejuhatus Karula ja Soomaa rahvusparkide maakatte andmebaasi koostamist ning ajaloolise maakasutuse analüüsi teostamist on toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 9089). Töö on koostatud Keskkonnaametiga kooskõlastatud lähteülesande alusel (Lisa 1). Vastavalt lähteülesandele oli töö eesmärgiks koostada Karula ja Soomaa rahvusparkide maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel ning koostada soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks. Tuleb rõhutada, et antud töös toodud tsoneering ja soovitused lähtuvad üksnes kaardianalüüsi tulemustest. Seetõttu tuleb nende rakendamisel jälgida ka ala kaitsekorda, teisi kaitseväärtusi ning kaitsekorralduskavas planeeritut. Maakatte muutuste andmebaasi koostamiseks kasutati maastikuanalüüsis levinud meetodit võrrelda eri ajastute maakatte kaardikihte, et teha kindlaks maakatte muutused. Uurimisala hõlmas Karula ja Soomaa rahvusparkide ja rahvusparkide piiridesse jäävat ala koos puhveralaga 500 meetri ulatuses. Maakatte püsivust ja muutusi analüüsiti ainult kaitsealade piirides, maastike tsoneering hõlmab aga kaitsealade piiridesse jäävat ala koos puhveralaga. Projekti metoodikat ja tulemusi tutvustati mitmetel üritustel: Karula rahvuspargi koostöökogu koosolekul 23.11.2015 (Lisa 2), Sooülikooli aastaseminaril 30.09.2016 (Lisa 3) ja Karula ajaloolise maakasutuse seminaril 14.10.2016 (Lisa 4). Täiendavaid koosolekuid Keskkonnaametiga ei peetud vajalikuks korraldada, sest koosolekutel ja seminaridel viibinud Keskkonnaameti esindajad said hea ülevaate käimasoleva töö metoodikast, etappidest ja tulemustest ning ühtlasi võimaluse osaleda tööd edasiviivates aruteludes. Seminaride käigus esilekerkinud küsimused ja tehtud ettepanekud võeti arvesse lõpparuandes. Kogutud lähtematerjalide, teostatud välitööde ja arutelude baasil koostati käesolev aruanne ning Karula ja Soomaa maakasutuse tsoneeringu kaart digitaalkujul (MapInfo kihid). Töö koostasid Maaria Semm, prof. Kalev Sepp, Pille Tomson ja Eva-Lena Sepp Eesti Maaülikoolist. Aruandele viitamine: Tomson, P., Semm, M., Sepp, E-L., Sepp, K. 2016. Karula ja Soomaa rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering. Lõpparuanne. Karula ja Soomaa rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.01.2015−25.11.2016). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasile viitamine: Karula/Soomaa rahvuspargi maakatte andmebaas. 2016. Karula ja Soomaa rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.01.2015−25.11.2016). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus 2014. a. looduskaitse programmist (projekt nr 9089).

Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi (RP) maakatte andmebaasi koostamist ning ajaloolise maakasutuse analüüsi teostamist on toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 4756). Töö on koostatud Keskkonnaametiga kooskõlastatud lähteülesande alusel. Uurimisala kattis Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide maastiku ja rahvusparkide piiridest väljapoole jääva puhvri 500m ulatuses. Töö koosneb käesolevast tekstilisest aruandest ja MapInfo formaadis andmebaasist koos kaardifailidega. Tekstiline osa sisaldab (a) metoodika kirjeldust, (b) määratletud tsoonide üldkirjeldusi ja soovitusi iga väärtusgrupi kohta, (d) analüüsitud kuue perioodi maakatte kaarte ja tsoneeringu kaarte paberil ja (e) lisasid. MapInfo kihtidena on antud põhikaardi baasil tekitatud muutuste kaardifailid koos andmebaasiga (1) Matsalu_teed.TAB, (2) Matsalu_alad.TAB, (3) Matsalu_hooned.TAB, (4) Matsalu_roostik.TAB, (5) Vilsandi_teed.TAB, (6) Vilsandi_alad.TAB, (7) Vilsandi_hooned.TAB, (8) Vilsandi_roostik.TAB. Lisaks on loodud kõiki kihte ja neist tuletatud teemakaarte hõlmav töökeskkond MapInfo jaoks Matsalu rahvuspargi alal 0_Matsalu.WOR ja Vilsandi rahvuspargi alal 0_Vilsandi.WOR. Põhikaardi baasil tekitatud muutuste andmebaasi andmete analüüsimise tulemusel on loodud maastike tsoneeringu kaardikihid ajaloolise maakatte/maakasutuse alusel (1) Klassid_Matsalu.TAB, (2) 1Klass_Matsalu.TAB, (3) 2Klass_Matsalu.TAB ja (4) Klassid_Vilsandi.TAB, (5) 1Klass_Vilsandi.TAB, (6) 2Klass_Vilsandi.TAB. Vastavalt lähteülesandele oli töö eesmärgiks koostada Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel ning koostada soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks. Maastiku väärtustamise aluseks on ajaloolise maakatte/maakasutuse püsivus ja rahvusparkide kaitse-eesmärkidest tulenev rannikumaastike loodus ja kultuuripärandi kaitse. Maakatte/maakasutuse püsivust hinnatakse võrreldes 1944ndateni eksisteerinud talumaastike maakasutusega, mida loetakse nö traditsioonilisteks maastikeks ehk pärandmaastikeks. Lisaks annab antud perioodi maastikumuster ettekujutuse mõlema kaitsealade moodustamise eelsest olukorrast. Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide territooriumi kohta ei ole seni koostatud detailset metoodiliselt ühtset maakatte muutuste analüüsi. Loodav andmebaas aitab täpsustada kaitseala tsoneeringut, on suureks abiks kaitsekorralduskava täiendamisele kui ka aitab kaasa tõhusamatele kaitseala valitsemise otsustele ja valitseja poolt antavatele kooskõlastustele. Töö tulemusteks on Vilsandi ja Matsalu rahvusparkide maakatte digitaliseeritud andmebaas, mis kajastab perioodi 1900-2009, maastike tsoneering ajaloolise maakatte muutuste/püsivuse alusel ja soovitused iga väärtusklassi kohta ajaloolise maakasutuse/maakatte väärtusest lähtuvalt. Töö koostamise käigus viidi läbi 3 koosolekut (24.04, 28.07 ja 06.11.2014), mille käigus kokkulepitud seisukohad ja ettepanekud võeti arvesse lõpparuandes. Esimene koosolek toimus lähteülesande täpsustamiseks, teine koosolek tsoonide piiritlemise läbikaalumiseks peale esmase tsoonide variandi valmimist ja kolmas koosolek toimus varem kokkulepitud maastikutsoonide edaspidiseks kaitseks pakutavate piirangute läbiarutamiseks. Aruande koostas Maaria Semm (Eesti Maaülikool). Oma panuse aruande valmimisse andsid Are Kaasik, Kristel Kirsimäe, Aivar Leito, Heinrich Lukk, Kaie Metsaots, prof. Kalev Sepp, Pille Tomson, Eva-Liis Tuvi (Eesti Maaülikool) ning Jüri Jagomägi, Anne Kokk ja Eva-Lena Sepp (Regio AS). Aruandele viitamine: Semm, M., Tomson, P., Sepp, E-L., Sepp, K. 2014. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering. Lõpparuanne. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.03.2013−30.11.2014). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasile viitamine: Matsalu/Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaas. 2014. Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering (1.03.2013−30.11.2014). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus 2012. a. looduskaitse programmist (projekt nr 4756).

Armas väike loodusesõber, sa hoiad oma käes töövihikut, milles sipelgas Siim avastab elurikkust ehk elu metsas, niidul ja põllul. Eesti loodus on rikas, sest siin kasvab palju erinevaid seeni ja taimi ning elab mitmesuguseid putukaid, kalu, linde ja loomi. See ongi elurikkus. Looduses on kõik omavahel tihedalt seotud. Kui ei oleks taimi, ei saaks ka seened, loomad ja inimesed elada, sest neil ei oleks midagi süüa. Mida rohkem on erisuguseid taimi ja loomi ning nende elupaiku, seda parem on kõigil elada. Kui õpime tundma ja armastame Eesti loodust, siis oskame teda ka hoida ja kaitsta. Hoia ka sina Eesti loodust! Huvitavat lugemist, värvimist ja nuputamist! Trükis on valminud Euroopa Liidu programmi INTERREG IVC projekti „Regionaalne poliitika ja infovahetus elurikkuse ja maastikulise mitmekesisuse kaitseks ja väärtustamiseks Euroopas (REVERSE)“ raames 2012. aastal. Projekti toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Tellija: Keskkonnaamet, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus; Alus: Töövõtuleping nr V 17-7.4/172-1, 06. august 2010; Töö teostaja: Eesti Maaülikool. Lahemaa rahvuspargi ajaloolise maakasutuse analüüsi ja pärandmaastike tsoneeringu üldeesmärgiks on koostada Lahemaa rahvuspargi maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel ning koostada soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks. Maakasutuse/katte tsoonide kirjeldused peavad sisaldama soovitusi, missugust maastikumustrit ja maakasutust peab antud tsoonis kaitsma, säilitama või taastama lähima 50 aasta jooksul ning väärtusklassi. Uuring on toeks uue Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõule ja aluseks kaitsekorralduskava väljatöötamisele. Töö koostamisel on lähtutud riigihanke „Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava alusuuringud: Lahemaa rahvuspargi ajaloolise maakasutuse inventuuri ja pärandmaastike tsoneering“ lähteülesandes (lisa 1) sätestatud tingimustele. Eestis on pärandmaastik ja pärand-kultuurmaastik vastena kasutatud ka traditsioonilise maastiku terminit. Traditsioonilise ehk pärandmaastike mõiste sisaldab viiteid pikaajalisele inimmõjule ja traditsioonilisele maakasutusele ning mõistet selgitatakse poollooduslike koosluste kaudu, kuid üldjuhul ei anta kindlat ajalist määrangut, millisest perioodist traditsiooniliseks või pärandmaastikuks peetav maastik peaks pärinema (Tomson, 2007). Pärandmaastike ehk traditsiooniliste maastikena väärtustatakse Eestis tihti just enne 1940. aastat eksisteerinud talumaastikke (Kasepalu, 1991; Korge, 1995; Sinijärv, 2005 jpt). Põhja- ja Lääne-Eesti maastike käsitlemisel on see ka põhjendatud, kuna maastikes toimunud muutused 19. sajandil olid väiksemad kui näiteks Lõuna-Eestis. K. Hellström (2007) liigitab pärandmaastikuks ka maastiku, kus on teineteise kõrval (all, peal) säilinud selgeid jälgi erinevatest ajaperioodidest muinasajast tänapäevani. Vastuse küsimusele, millise perioodi maakasutust ja vastavat maastikupilti tuleks Lahemaal hoida või taastada, peaks andma Lahemaa maastikes viimase 100−150 aasta jooksul toimunud põhiliste muutuste ning maakasutuse mõju väljaselgitamine Lahemaa iseloomulike koosluste ja maastike kujunemisele. Peamised näitajad, mille alusel maastikke iseloomustada ja muutusi hinnata saab, on põllumajandusliku maa (sh künnimaa ja loodusliku rohumaa) ja metsa vahekord (Palang ja Mander, 2000). Seega käsitletakse kultuurmaastikku laiemalt, kuid siiski erilise tähelepanuga pärandmaastikele (enne 1940. aastat väljakujunenud maakasutus, selged jäljed erinevatest ajaperioodidest). Uuringu töögruppi kuulusid prof. Kalev Sepp, Maaria Semm, Anne Kull (Eesti Maaülikool), Jüri Jagomägi, Anne Kokk (Regio AS) ja Tambet Kikas (Põllumajandusuuringute Keskus). Konsultandina osales protsessis Pille Tomson (Eesti Maaülikool). Projekti täitmise perioodil toimus tellijaga kolm töökoosolekut (17.08, 9.11 ja 9.12.2010, lisa 2). Projekti täitjad tutvustasid käimasolevat uuringut kultuuripärandi valdkondlikule töögrupile 5. oktoobril 2010. aastal ja kohalikele elanikele Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi inventuure tutvustaval infopäeval 6. novembril 2010. aastal (lisa 3). Uuringu lõpparuanne sisaldab metoodika kirjeldust digitaliseerimise ja probleemsete kohtade väljatoomise kohta, metoodika kirjeldust maakasutuse/maakatte muutuste analüüsimise kohta ja maastike tsoneeringut koos soovitustega. Lõpparuande osadeks on kaardikihid MapInfo formaadis: • Alad.TAB • Jooned_LM_korret.TAB (teed) • Hooned.TAB • Moisak_alad.TAB • Ajaloolised_oued.TAB • Piirkonnad.TAB Aruandele viitamine: Semm, M., Sepp, K., Tomson. P., Kull, A., Kikas, T., Jagomägi, J., Kokk, A. 2010. Lahemaa rahvuspargi ajaloolise maakasutuse analüüs ja pärandmaastike tsoneering. Lõpparuanne. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava alusuuring: Lahemaa rahvuspargi ajaloolise maakasutuse analüüs ja pärandmaastike tsoneering (6.08.2010−10.12.2010). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Andmebaasile viitamine: Lahemaa rahvuspargi ajaloolise maakasutuse andmebaas. 2010. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava alusuuring: Lahemaa rahvuspargi ajaloolise maakasutuse analüüs ja pärandmaastike tsoneering (6.08.2010−10.12.2010). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Uuringu koostamist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus 2007. a looduskaitse programmi kaitsealade hoolduse alamprogrammist.

Bakalaureustöö Keskkonnakaitse õppekaval Rohealad on olulised linnakeskkonna jaoks, tänu nende võimele pakkuda ökosüsteemiteenuseid, toetada inimese heaolu, vähendada klimamuutuste negatiivset mõju. Kuna võime pakkuda ökosüsteemiteenuseid sõltub klimaatilistest teguritest, siis on oluline mõista millisel määral kliimamuutused mõjutavad rohealade ökosüsteemiteenuseid. Käesoleva töö eesmärk on anda ülevaade linna rohealade ÖST ja kliimamuutuste mõjust nendele, mida hinnatakse eksperthindamise meetodiga maatriksiga. Hinnatakse mõju ökosüsteemiteenuste olulisusele ja pakkumisele. Maatriksi koostatakse rohealade tüpoloogia ja nendele omistatud ökosüsteemiteenuste põhjal, mida omaette koostatakse teadusartiklitest saadud andmete põhjal. Ekspertide hinnangutest selgub, et valdav osa ökosüsteemiteenustest muutud olulisemaks tulevikus. Kliimamuutus avaldab negatiiset mõju enamustele avalike rohelalade ökosüsteemiteenustele, enam haavatavad on kultuuriteenused. Kõrghaljastusega rohealadel mõjutavad kliimamuutused positiivselt. Green spaces are important for the urban environment because of their ability to provide ecosystem services, support human well-being and reduce the negative impacts of climate change. As the ability to provide ecosystem services is dependent on climatic factors, it is important to understand the extent to which climate change will affect the ecosystem services provided by green spaces. The aim of this work is to provide an overview of the ÖST of urban green spaces and the impacts of climate change on them, assessed using a matrix approach to expert assessment. The impacts on the importance and provision of ecosystem services will be assessed. The matrix will be based on a typology of green spaces and the ecosystem services attributed to them, which itself will be compiled from data derived from scientific articles. The experts' estimates suggest that the majority of ecosystem services will become more important in the future. Climate change will have a negative impact on most ecosystem services in public green spaces, with cultural services being the most vulnerable. Climate change has a positive effect on green space with high greenery.

Magistritöö Keskkonnakorralduse ja -poliitika õppekaval Tänapäeval, kui inimkond on muutumas rohkem teadlikumaks planeetide piiridest ja globaalsetest ühiskondlikest väljakutsetest nõutakse kõikidelt organisatsioonidel oma valdkonnas säästva arengu suunas panustamist. Ülemaailmsed ja ka kohalikud poliitilised institutsioonid pööravad üha rohkem tähelepanu kuidas läbi ÜRO säästva arengu eesmärkide panustada jätkusuutlikumasse looduskeskkonda arvestavasse tulevikku. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida säästva arengu eesmärkide praktilisi näiteid Eesti era- ja avaliku sektori organisatsioonides, kirjeldada takistusi ja väljakutseid rakendamise protsesse ning kirjeldada jätkusuutlikku ärimudeli kasutust. Uuringu eesmärgi täitmiseks viidi läbi seitse poolstruktureeritud süvaintervjuud (kokku 26 küsimust), neist kolm erasektori ettevõtete ja nelja avaliku sektori organisatsiooniga. Töö tulemusena selgus, et erasektor on säästvaarengu eesmärkidesse panustamisel oluliselt eespool kui avalik sektor. Säästvaarengu eesmärgid jõudsid erasektorisse peamiselt ülevalt alla(juhtkond) kaskaadimise tulemusena, aga ka valdkonna põhiselt alt üles. Tegevusi tehakse süsteemselt organisatsiooni kõiki tasandeid arvesse võttes. Kesksel kohal on jätkusuutlikkusega seotud mõtteviisi ja uute kestlike teenuste või toodete arendamine, mida toetavad pidev kommunikatsiooni, koolitused ja koostöö teiste sidusrühmadega. Võrreldes erasektoriga on avalik sektor säästva arengu eesmärkide rakendamisega seotud tegevusi alustanud hiljuti või on alles planeerimise ja kaasamise faasis, kus puudub selge juhtimine, kommunikatsioon ja sidusrühmade kaasamine. Piiravaks teguriks on sageli rahaliste vahendite ja inimressursi puudus. Mõlemad sektorid näevad säästva arengu eesmärkide vahel mitmeid koostöö võimalusi nagu õpe, teadustegevused, kommunikatsioon, koolitused ja parimate praktikate jagamine. Suur vajadus on koolitusprogrammide (nt mikrokraadid) järele, mis aitaksid säästva arengu teemasid laiemalt ühiskonda viia. Jätkusuutliku ärimudeli kasutuspraktikast selgus, et pikaajaline strateegiline tase (visioon) oli olemas mõlema sektori plaanides. Samas ei olnud selget vahet keskmise ja lühiajalise tasandi vahel ning nende tegevus pigem kattus. Eestis on sarnast uuringut viidud läbi Rootsi Instituudi projekti IntAG2030 raames, kus võrreldi Eesti, Läti ja Rootsi erinevate organisatsioonide säästva arengu eesmärke kaasavaid praktikaid. Projekti esialgsed tulemused ühtivad käesoleva uuringu tulemustega, kus säästva arengu eesmärkide elluviimise edu saavutati juhtkonna (sh rahalise) mandaadiga, millele lisandus selge suhtlus ja kaasamine nii organisatsiooni erinevate tasandite kui ka teiste huvirühmade vahel. Becoming more aware of our planetary boundaries and global societal challenges, all the organizations are expected to contribute towards sustainable development. Both global as well as local political institutions are paying more attention to the UN sustainable developmental goals, using it as a tool to build more sustainable future and reduce their impact on the environment. The aim of this research was to explore the practical examples of sustainable developmental goals in Estonian private and public sector organizations as well as describe the obstacles and challenges with the implementation process and describe the usage of sustainable business model. Seven in-depth, semi-structured interviews (in total 26 questions) were conducted, three with the private sector companies and four public sector organisations. The interviews revealed that the private sector is using sustainable developmental goals more systematically in their daily activities compared to the public sector. The goals reached to the private sector mainly by the cascading from the management as a top down process, with the few exceptions being bottom up. The work with the goals was systemic, taking into account all the levels of the organization where the sustainability-related mind-set played a crucial role in it. Supported by the continuous communication, training and cooperation with other stakeholders helped to reach out to the new sustainable services and products. Compared to the private sector, public sector either has recently started implementing sustainable development goals or is still in the phase of planning and involvement process with no clear management, communication and involvement of the stakeholders. The limiting factor behind that is often the lack of financial and human resources. The usage practice of the sustainable business model revealed that the long-term strategic level (vision) was represented in both sectors’ plans. At the same time, there was no clear distinction between the medium and short-term levels, and their activities rather overlap. Both sectors see that to reach the aims of the sustainable developmental goals more crosssectorial collaboration is crucial. There is need for educational programs, research activities and in depth communication as well as training and sharing of best practices. Specifically there is a great need for training programs (e.g. micro-degrees) that would help bring the info to the wider society and thereby helps to boost the development of the sustainable mind-sets and future. In Estonia, one similar study has recently conducted within the international project called IntAG2030, funded by the Swedish Institute. The initial results of the project coincide with the result of the current research, where the implementation success of sustainable developmental goals were gained with the mandate from the management (including financial) complementing with the clear communication and engagement of different organisational levels as well as other stakeholders.

Bakalaureusetöö Keskkonnakaitse õppekaval Maailmas ja Eestis koguvad üha enam inimeste seas populaarsust erinevad looduskaunid kohad, mis on tihtipeale kaitsealad või rahvuspargid. Kaitsealadele iseloomuliku maastiku ja looduse säilimiseks on vaja teada, kui paljud inimesed neid külastavad ning milline on sellest tulenev mõju kaitsealadele. Tänase seisuga on kaitsealade külastuskoormust suurendanud maailmas leviv koroonapandeemia, mis mõjutab inimesi kodudest välja tulema ning rohkem looduskauneid kohti külastama. Eestis on tänaseni kasutatud külastusmõju hindamiseks kaitsealadele erinevaid meetodeid, nagu traditsioonilised (nt loendusmatid) ja kaudsed meetodid (mõju taimestikule ja loomastikule) ning mobiilpositsioneerimise meetod, kuid sellist kompleksset metoodikat nagu mujal maailmas kasutusel on, Eestis veel kasutatud ei ole. Sellest tulenevalt on vaja välja töötada Eestile külastusmõju hindamise metoodika ning selleks kohandatakse Lahemaa rahvuspargile maailmas tunnustatud Limits of Acceptable Change (LAC) ehk aktsepteeritavate muutuste piiride metoodikat. Töö eesmärgiks on anda ülevaade külastusmõju hindamise metoodikast ja selle rakendamisest Lahemaa rahvuspargile. Ülevaade külastusseire meetoditest ja aktsepteeritavate muutuste piiride (LAC) metoodikast tugineb teaduslikule kirjandusele, varasemalt tehtud uuringutele ja aruannetele. Aktsepteeritavate muutuste piiride metoodika kohandamisel Lahemaale on aluseks võetud Soome Metsähallituse poolt loodud aktsepteeritavate muutuste piiride (LAC) metoodika lähteprintsiibid ja struktuur. Metoodika koosneb 9 sammust ning käesolevas töös tegeletakse kolmanda, neljanda ja viienda sammuga: 3) valitakse parimad indikaatorid ehk näitajad jätkusuutlikkuse teemadele, 4) kogutakse andmeid loodusressursside, väärtuste ja sotsiaalsete tingimuste kohta, 5) töötatakse välja iga jätkusuutlikkuse teema jaoks vajalikud standardid (näidikute hetkeväärtused, sihtväärtused). Tulemusena saab välja tuua, et külastusseire meetodid saab jagada kolmeks: traditsioonilised, kaudsed ja mobiilpositsioneerimise meetod. Aktsepteeritavate muutuste piiride (LAC) metoodika on välja töötatud USA-s puhke- ja turismikasutuse jätkusuutlikkuse jälgimiseks kaitsealadel ning see on kohandatav vastava piirkonna oludele. Metoodika kohandamisel Lahemaale on valitud indikaatorid, millele on leitud piirväärtused ja jätkusuutlikkuse tasemed. In the world and in Estonia, various beautiful natural places, which are often protected areas or national parks, are gaining popularity among people. To preserve the landscape and nature of protected areas, it is necessary to know how many people visit them and what is their impact on the protected areas. Today, the number of visitors to protected areas has been increased by the global coronavirus, which is affecting people to visit more natural places. So far various methods have been used in Estonia to assess the impact of visits on protected areas, such as traditional (eg census mats) and indirect methods (effects on flora and fauna) and mobile positioning methods, but such a complex methodology as elsewhere in the world has not been used in Estonia. Therefore, it is necessary to develop a methodology for assessing the impact of visits on Estonia, and for this purpose the world-renowned “Limits of Acceptable Change” methodology will be adapted for Lahemaa National Park. The aim of this study is to give an overview of the visitor impact assessment methodology and to adapt this methodology to Lahemaa National Park. An overview of visitor monitoring methods and Limits of Acceptable Change (LAC) methodologies is based on the scientific literature, previous research and reports. The adaptation of the Limits of Acceptable Change methodology to Lahemaa is based on the basic principles and structure of the Limits of Acceptable Change (LAC) methodology developed by the Finnish State Forest Administration. The methodology consists of 9 steps and this paper deals with the third, fourth and fifth steps: 3) selecting the best indicators for sustainability topics, 4) collecting data on natural resources, values and social conditions, 5) developing the necessary standards for each sustainability topic (current and target values of indicators). As a result, it can be pointed out that visitor monitoring methods can be divided into three: traditional, indirect and mobile positioning methods. The Limits of Acceptable Change (LAC) methodology has been developed in the United States to monitor the sustainability of recreational and tourism use in protected areas and is adaptable to the conditions in the area. When adapting the methodology to Lahemaa, indicators have been selected for which limit values and levels of sustainability have been found.

Magistritöö Keskkonnakorraldus ja -poliitika õppekaval ÜPP keskkonnahoidlikkuse suurendamiseks pidid otsetoetuste saajad hakkama 2015. aastast järgima kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajandustavasid e rohestamise tavasid (põllumajanduskultuuride mitmekesistamine, püsirohumaa säilitamine ja ökoala olemasolu). Magistritöö eesmärgiks on saada ülevaade rohestamise tavade rakendamisest Eestis, saada teavet põllumajandustootjate kogemusest rohestamise tavade elluviimisel ning ökoala valiku põhjustest. Rohestamise tavadest ülevaate saamiseks kasutati 2020. aasta pindalatoetuste andmeid, lisaks kasutati Statistikaameti andmeid. Põllumajandustootjate arvamuse teadasaamiseks viidi läbi veebipõhine ankeetküsitlus. Andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat statistikat. Suurem osa põllumajandusmaast on hõlmatud vähemalt ühe rohestamise tavaga. Kuna Eestis rakendati metsasuse erisust, oli ökoala pind väike, suurem oli see nitraaditundliku ala maakondades (Lääne-Viru, Järva- ja Jõgevamaal) ning Tartu-, Põlva- ja Viljandimaal. Neis maakondades on põllukultuuride pinna osakaal põllumajandusmaast keskmisest suurem ning püsirohumaa osakaal väiksem. Ökoalal kasvatati peamiselt lämmastikku siduvaid kultuure, vähemal määral oli kesa ja maastikuelemente. Ankeetküsitlusele vastajate arvates oli kõige keerulisem täita ökoala nõuet. Vastajate meelest suurendas rohestamise nõuete täitmine eelkõige bürokraatiat ja tootmiskulusid, seevastu saagikust ja sissetulekut pigem vähendas. Veidi üle kolmandiku vastajaid leidis, et keskkonnahoidu rohestamine suurendas. Pooled vastajaist rakendaksid ka ise samu keskkonnameetmeid, mida rohestamise tavadena Eestis valdavalt rakendati. Ökoalaks valiti peamiselt ala, mis oli niigi olemas, enamasti oli selleks maastikuelement. Juurde rajati eelkõige lämmastikku siduvaid kultuure, mida eelistati saagikuse tõstmise, lihtsate reeglite, aga ka keskkonnasõbralikkuse tõttu. Kesa valiti vähem ja eelistati mustkesa. Keskkonnasõbralikkus ei olnud olulisim tegur Eesti põllumajandustootjate ökoala valikul, kuid selle sage märkimine ökoala valiku põhjusena näitab, et keskkonnaaspekti peeti siiski oluliseks. Keskkonnahoidlikumate meetmete suurema aktsepteeritavuse saavutamiseks võiks edaspidi anda rohkem teavet meetmete keskkonnakasust ning täpsemalt analüüsida meetmete majanduslikku mõju. In order to improve the green architecture of CAP, the beneficiaries of direct payments have had to follow the agricultural practices beneficial for the climate and the environment or the greening practices (crop diversification, maintenance of permanent grassland, existence of Ecological Focus Areas (EFA)) since 2015. The aim of this Master’s thesis is to get an overview of the implementation of the greening practices in Estonia and gain information about farmers’ experience in implementing the greening practices and the reasons for choosing the Ecological Focus Areas. In order to get an overview of the greening practices, data on area payments in 2020 were used in addition to data from Statistics Estonia. A web-based questionnaire was conducted to find out the opinion of farmers. Descriptive statistics were used to analyse the data. Most agricultural land is covered by at least one greening practice. As the forest exemption was applied in Estonia, the area of the Ecological Focus Area was small; it was larger in the counties of nitrate-sensitive areas (Lääne-Viru, Järva and Jõgeva counties) and in Tartu, Põlva and Viljandi counties. In these counties, the share of arable land in agricultural land is higher than average and the share of permanent grassland is lower. Nitrogen-fixing crops were mainly grown in the Ecological Focus Areas; to a lesser extent there were fallow land and landscape elements. According to the respondents to the questionnaire, the most difficult thing was meeting the Ecological Focus Area requirement. According to the respondents, compliance with the greening requirements increased bureaucracy and production costs in particular but rather reduced yield and income. Just over a third of respondents found that greening increased environmental protection. Half of the respondents would implement the same environmental measures that were predominantly implemented in Estonia as greening practices. An existing area, mostly a landscape element, was mainly chosen to be the Ecological Focus Area. In particular, nitrogen-fixing crops were established, which were preferred due to increased yields and simple rules as well as environmental friendliness. Fallow was rarely chosen and unplanted fallow land was preferred. Environmental friendliness was not the most important factor in the choice of Ecological Focus Area for Estonian farmers, but its frequent mention as the reason for the choice of Ecological Focus Area shows that the environmental aspect was still considered important. In order to achieve better acceptability of greener measures, from now on, more information could be provided on the environmental benefits of the measures and the economic impact of the measures could be analysed in more detail.

Magistritöö Maastikukaitse ja –hoolduse erialal Ruumiline planeerimine on peamine poliitiline vahend, mis ajendab tulevasi muutusi maakasutuses ning sellest tulenevalt muutusi ka ökosüsteemiteenuste kvaliteedis, hulgas ja ruumilises jaotuses. Vaatamata ökosüsteemiteenuseid käsitlevate teadusuuringute kasvavale hulgale ning kontseptsiooni laiemale kasutusele eri valdkondade poliitikates, ei ole sellega kaasnenud märkimisväärset edu ökosüsteemiteenuste integreerimisel ruumilisse planeerimisse. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on määratleda ruumilise planeerimise jaoks kõige olulisemad ökosüsteemiteenused ning analüüsida nende teenuste käsitlust Eesti ruumilise planeerimise dokumentides. Töös analüüsitakse teaduskirjanduses leiduvat materjali ökosüsteemiteenuste käsitluste kohta ruumilise planeerimise dokumentides. Sellele järgnevalt analüüsitakse leitud prioriteetsete ökosüsteemiteenuste käsitlust Eesti maakonnaplaneeringute ja üldplaneeringute seletuskirjades ning nende keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruannetes. Töö meetodina kasutatakse kvantitatiivset ja kvalitatiivset kontentanalüüsi. Analüüsist selgub, et Eesti planeeringudokumentides on ökosüsteemiteenuseid käsitletud väga erinevalt. Seda võib põhjustada nii dokumentide erinev koostamise aeg kui nende koostajate erinevad teadmised. Reeglina on ökosüsteemiteenuseid rohkem käsitletud maakonnaplaneeringute dokumentides. Kuigi kirjanduses soovitatakse ökosüsteemiteenuste edukamaks integreerimiseks kasutada KSHd, on Eesti planeeringudokumentide KSH aruannetes ökosüsteemiteenuste käsitlus pigem kesine. Analüüsitud planeeringudokumentides enim käsitletud ökosüsteemiteenused on rekreatsioon ja (öko)turism, elupaikade pakkumine ja joogi- ning tarbevee pakkumine. Eesti ruumilise planeerimise dokumentides tuleks edaspidi tõhustada ökosüsteemiteenuste käsitlemist nii üldplaneeringutes kui KSHdes. Spatial planning is a key policy tool to drive future changes in land use and, consequently, changes in the quality, quantity and spatial distribution of ecosystem services. Despite the growing amount of research on ecosystem services and the wider use of the concept in various policies, this has not led to significant progress in integrating ecosystem services into spatial planning. The aim of this research is to define which ecosystem services are most important for spatial planning and to analyse the treatment of these services in Estonian spatial planning documents. The study analyses the material found in the scientific literature about ecosystem services in spatial planning documents. Following this the treatment of the most important ecosystem services is analysed in Estonian county-wide plans and comprehensive plans and in their strategic environmental assessments (SEA). Quantitative and qualitative content analysis is used as a working method. The analysis shows that ecosystem services are treated very differently in Estonian planning documents. This can be caused both by the different compilation times of the documents and by the different levels of knowledge of their authors. As a rule, ecosystem services are used more in the county-wide planning documents. Although scientific literature recommends the use of SEA for more successful integration of ecosystem services, the treatment of ecosystem services in the SEA reports of Estonian planning documents is rather weak. The ecosystem services mentioned most often in the planning documents are recreation and (eco)tourism, habitats, and drinking and non-drinking water. In the future, the integration of ecosystem services in Estonian planning documents should be improved in both general plans and in SEA.

A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Environmental Protection. Semi-natural grasslands provide a wide range of goods and services, including plant species diversity, carbon storage and sequestration, biomass production for grazing animals, flood reduction, habitat for migratory and breeding birds, water infiltration, purification and storage, erosion prevention and recreation among others. However, in spite their ecological relevance and ecosystem services supplied, semi-natural grasslands have undergone a substantial decrease in area and connectivity in Estonia. This thesis explores and compares three different methods for assessing and mapping the supply of ecosystems services by semi-natural grasslands in Estonia: Expert-based assessments, proxy indicators and Unmanned Aerial Vehicles-based remote sensing. Each method encompasses an increasing degree of complexity and addresses a different geographical scope, from international (Baltic States) to local (coastal meadows in West Estonia). Beyond assessing the supply of ecosystem services, this thesis also explores the effects of abandonment on grassland species diversity and the effects of different management regimes on sward structure. The results show that in the Baltic States, the nature of grassland ecosystem services trade-offs and synergies is driven mainly by management history and intensity. Within Estonia, wooded meadows and pastures are key providers of high levels of multiple ecosystems services. However, a substantial proportion of these valuable wooded meadows are not eligible for the agri-environmental measures under Pillar 2 of the CAP, as they lay outside of Natura 2000 areas. At the local scale, innovative methods combining Unmanned Aerial Vehicles and multispectral sensors were used to map biomass and sward structure in coastal meadows. The results at this scale show how monospecific grazing leads to homogeneous grass sward structures, whereas mixed grazing increased grassland structural diversity. This work provides the guidance necessary to adapt methods for assessing ecosystem services provided by semi-natural grasslands. Poollooduslikud rohumaad on erakordselt elurikkad. Poollooduslike rohumaade ökosüsteemiteenuste rohkusele ja nende ökoloogilisele tähtsusele vaatamata on Euroopas nende pindala ja ja nende omavaheline sidusus oluliselt vähenenud. Ka Balti riikides pidurdub maapiirkondade sotsiaalse ja majandusliku allakäigu tõttu poollooduslike rohumaade kasutamine. Rohumaade puuduliku majandamise tõttu on ökosüsteemiteenuste ahelas käivitanud pidurdamatu protsess. Rohumaade kasutamisest väljajätmine mõjutab otseselt tolmlemist, linnuliikide levilaid ning need alad kaotavad nii oma esteetilise kui ka kultuurilise väärtuse. Teisalt mõjutab ka rohumaade intensiivsem kasutus ökosüsteemide toimimist ja ökosüsteemiteenuste ahelat. Euroopa Liidus reguleerib põllumajandusmaa kasutust ja majandamist, maastiku muutmist ja maaelu arendamist ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP). Hoolimata ÜPP maaelu arengu programmidest ja rohestamismeetmetest väheneb Euroopas põllumajandusmaastiku elurikkus. Keskkonnaga seotud majandamismeetmete ebapiisavus, põllumajanduse ja keskkonnakaitsega tegelevate ametkondade omavahelise koostöö puudumine ning nende puudulik huvi rohumaade säilitamise vastu on peamised põhjused, miks ÜPP-s sätestatud meetmed pole suutnud elurikkuse vähenemist ära hoida. Mitmed autorid on leidnud, et ühtse ökosüsteemiteenuste hindamise ja kaardistamise raamistiku loomine võib aidata hinnata rohumaade kasutusest väljajätmise ökoloogilisi tagajärgi, määratleda tõhusamad rohumaade majandamise esmatähtsad meetmed ning edendada agroökosüsteemide multifunktsionaalsuse põhimõtteid. ÜPP 2013. aasta aruannetes sedastatakse, et rohumaade kasutamise majanduslikud stiimulid peaksid toetama ökosüsteemiteenuseid. Uuemates keskkonnaanalüüsides ja otsustes arvestatakse ökosüsteemiteenuste raamistikuga järjest rohkem. Samas teeb ökosüsteemiteenuste kaardistamis- ja hindamismeetodite rohkus teenuste hindamise keeruliseks ning sageli ebatõhusaks. Selle uurimistöö raames katsetatakse Eesti poollooduslike rohumaade ökosüsteemiteenuste hindamiseks ja kaardistamiseks astmelist lähenemist. Uurimus on üles ehitatud kolmes astmes, kusjuures igas järgmises astmes kasutatakse eelmisest detailsemat ja täpsemat meetodit ning andmestikku. Igas astmes keskendutakse erinevale geograafilisele piirkonnale, alates rahvusvahelisest fookusest (Balti riigid) kuni kohalikuni. Igas astmes kaardistatakse erinev teenusepakkujate üksus – esimeses ja teises astmes keskendutakse riiklikus integreeritud haldus- ja kontrollsüsteemis defineeritud rohumaade areaalidele, kolmandas astmes aga taimekooslusele. Ökosüsteemi protsesside ja teenuste loomupärane ruumiline levik on uurimuse astmelise lähenemise nurgakivi. Seetõttu kasutatakse igas astmes erinevat kaardistamismeetodit. Lisaks eksperimentaalsele metodoloogiale on töö eesmärk hinnata rohumaade kasutamisest väljajätmisemõju ökosüsteemiteenustele ja erinevaid rohumaade majandamise võimalusi. Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Scieces and by the Doctoral School of Earth Sciences and Ecology created under the auspices of the European Social Fund.

Magistritöö Keskkonnakorralduse ja -poliitika õppekaval Huvigruppide kaardistamine ja analüüs on üks võimalik otsusetugi erinevate tegevuste planeerimisel, näiteks projektijuhtimisel või looduskaitse kavandamisel ja korraldamisel, aidates tuvastada võimalusi ja ohte ning leida kooskõla eesmärkide ja huvigruppide püüdluste vahel ning mõista erinevaid vastuolulisi vaatenurki. Töö eesmärgiks on anda ülevaade huvigruppide kaardistamise seisust Keskkonnaameti Lõuna regiooni maastikukaitsealade kaitse korraldamisel. Antud töös on kasutatud erinevate analüüside puhul kvalitatiivset- või kvantitatiivset kontentanalüüsi. Antud töös on valimis 30 Keskkonnaameti Lõuna regiooni 01.09.2019 seisuga kinnitatud maastikukaitseala kaitsekorralduskava. Andmestiku moodustavad avalikult kättesaadavad dokumendid (kaitsekorralduskavade tekstid, avalikustamise protokollid) ja Keskkonnaameti kaitse korraldus spetsialistidega läbi viidud e-mailiküsitlused. Käesolev töö annab ülevaate, keda üldiselt peetakse huvigruppideks, milliseid meetodeid kasutatakse nende tuvastamiseks ja analüüsimiseks ning millised on peamised huvigrupid ning kui oluliseks peetakse huvigruppide kaasamist. Käesoleva uuringu tulemuste ja arutelu põhjal selgub et, huvigruppide määratlemist ja analüüsi peetakse tähtsaks ja vajalikuks ning igas projektis/kavas esinevad kindlad huvigrupid (tööstus, valitsusasutused, valitsusvälised organisatsioonid, kogukond). Stakeholder mapping and analysis are possible decision support tools in the planning of different activities, such as project management or nature conservation planning and management. These tools help to identify opportunities and threats related to stakeholder participation and aid to reconcile project goals’ with the aspirations of different stakeholders. The aim of the Master thesis is to give an overview of the state of stakeholder analysis management planning of landscape conservation areas in the Southern region of the Estonian Environmental Board. In this work, both qualitative and quantitative content analysis methods have been used. The sample includes 30 landscape management plans of the landscape conservation areas of the Southern region of the Environmental Board as of 01.09.2019. The analysed data consists of publicly available documents (texts of management plans, minutes of public meetings) and a short e-mail survey conducted with management planning specialists of the Environmental Board. This thesis gives an overview of (1) identified stakeholder groups in the studied region; (2) stakeholder analysis principles and methods used in the practical management; (3) stakeholders who actually participated in management planning and their concerns. Based on a qualitative and quantitative content analysis of study materials, the author finds that the identification and analysis of the groupings are considered important and necessary. Every project/plan involves specific groupings (industry, government agencies, NGOs, community).

Magistritöö Keskkonnakorraldus ja -poliitika õppekaval Keskkonnamõju hindamise kvaliteeti saab lõplikult hinnata alles pärast kavandatud tegevuse rakendamist. Seetõttu on oluline läbi viia järelhindamine, mis näitab, kas ennustatud mõju oli ilmne, kas kavandatud meetmed negatiivse keskkonnamõju leevendamiseks olid piisavalt tõhusad ja kas tuvastati ettenägematuid mõjusid. Eestis on seni autoriseerimisjärgsele järelkontrollile minimaalset tähelepanu pööratud, mis ei ole võimaldanud keskkonnamõju hindamise protsessi tõhusalt rakendada. Magistritöö eesmärgiks oli analüüsida KMH järelehindamise süsteemi ja teiste riikide kogemuste rakendamise ja arendamise võimalusi Eestis. Töö üldmetoodikaks valiti kvalitatiivne uurimismeetod, mis sisaldas KMH-ga seotud õigusaktide analüüsi, dokumentide sisuanalüüsi ja küsimustiku-uuringut. Toimimise, sealhulgas mittefunktsioneerivate KMH hindamissüsteemide uurimiseks kasutati protsesside kaardistamise metoodikat. Kvalitatiivsete andmete kogumiseks viidi läbi dokumentide analüüs, mis annab ülevaate keskkonnamõju hindamise järelhindamisest Hollandis ja Ühendkuningriigis. Dokumentide analüüsis vaadeldi teadusartikleid, aruandeid, uuringuid teiste riikide keskkonnamõju hindamise järelhindamise meetodite ja rakendusmeetmete kohta. Põhjalikult uuritud riikide (Holland ja Suurbritannia) põhjal on Hollandi keskkonnamõju järelhindamise süsteem Eesti jaoks sobivam lahendus, kuna praegused keskkonnamõjude hindamisega seotud õigusnormid ei erine üksteisest kuigi palju. Hollandi süsteemi kohaselt on järelhindamine keskkonnamõju hindamise sisuline protsess, et vähendada järelhindamise rahalisi kulusid. Lisaks loob selline lähenemisviis tõhusamad järelhindamismeetmed. KMH järelhindamise protsessi süstemaatiline rakendamine Eestis ei toimi, kui selleks puudub arendaja ja otsustaja huvi. The quality of the environmental impact assessment can only be definitively assessed after the implementation of the proposed activity. It is therefore important to carry out an expost evaluation showing whether the predicted effects were obvious, whether the proposed measures to mitigate the negative environmental effects were sufficiently effective and whether unforeseen effects were identified. In Estonia, minimal attention has been paid to post-authorization follow-up, which has not made it possible to implement the environmental impact assessment process effectively. The aim of the master's thesis was to analyze the possibilities of implementing and developing the EIA ex-post evaluation system and the experience of other countries in Estonia. A qualitative research method was chosen as the general methodology of the work, which included an analysis of the legislation related to the EIA, content analysis of the documents and a questionnaire survey. Process mapping methodology was used to examine performance, including non-functioning EIA assessment systems. In order to collect qualitative data, a desk review was carried out, which provides an overview of the ex-post environmental impact assessment in the Netherlands and the United Kingdom. The analysis of the documents looked at scientific articles, reports, studies on ex-post environmental impact assessment methods and implementation measures in other countries. Based on the thoroughly studied countries (the Netherlands and the United Kingdom), the Dutch ex-post environmental impact assessment system is a more appropriate solution for Estonia, as the current legal regulations related to environmental impact assessment do not differ much from each other. Under the Dutch system, ex-post evaluation is a substantive process of environmental impact assessment in order to reduce the financial costs of ex-post evaluation. In addition, such an approach will create more effective expost evaluation measures. The systematic implementation of the EIA assessment process in Estonia will not work if it is in the interest of the developer and the decision-maker.

Magistritöö Loodusturismi õppekaval Digitaalse fotograafia tulekuga on pildistamine muutunud kättesaadavaks kõigile huvilistele. Kaasajal on fotografeerimine muutunud üheks olulisemaks reisimise motiiviks ja reisielamuse oluliseks osaks, seetõttu käesoleva töö fookuses oli fotograafiahuviliste reisijate motivatsioon. Fotograafiaturismi uurimine on suhteliselt uus nähtus ja sellekohaseid teadusuuringuid on läbi viidud vähe. Eesti turismimajanduse mõistes on fotograafiaturismi kui turismivormi veel vähe käsitletud ja ära kasutatud. Paremad teoreetilised teadmised fotograafiahuviliste välisturistide reisimotiividest aitavad kaasa kvaliteetsemate ja mitmekesisemate turismiteenuste arendamisel ning võimaldavad sihtkohta edukamalt turundada. Töö teooria osas käsitleti reisimotivatsiooni ja fotograafiaturismi teoreetilisi lähtekohti ning fotograafiahuviliste välisturistide reisimotivatsiooni. Uurimistöö teoreetiline raamistik põhines motivatsiooni tõmbe- ja tõukefaktorite teoorial. Antud töö eesmärgiks oli välja selgitada Soome fotograafiahuviliste reisijate motivatsioon ja looduspõhise sihtkoha valikut mõjutavad tegurid. Uurimuse läbiviimiseks kasutati kvantitatiivset struktureeritud ankeetküsitlust veebipõhises keskkonnas. Uuringutulemustest selgus, et Soome fotograafiahuviliste peamised motiivid olid ehedate looduselamuste kogemine, ainulaadsete loodushetkede jäädvustamine ning uue õppimine ja enesearendamine. Soomlasi meelitavad Eestisse vaba ligipääsuga mererannad ja idüllilised väikesaared ning kohaliku elava looduskultuuri ja säilinud looduspärandi pildistamine. Pakettreisi olulise eelisena peetakse uute looduskohtadega tutvumist kõige mugavamal ja lihtsamal viisil. Varasemate uuringute kohaselt lähitulevikus suureneb organiseeritud fotograafiahuvil põhinevate reiside nõudlus. Pildistamise populaarsuse kasvamisega üldhuviga turistide hulgas on fotograafiaturismi ja reisikäitumise uurimise tähtsust turismitegevuses veelgi suurenenud. Vaja on aga esinduslikke ja pikaajalisi uuringuid reisimotivatsiooni ja seda mõjutavate tegurite kohta. The research subject of this thesis is photographic tourism and travel motivations. Photography is popularity today. The revolution of digital photography has made photography accessible to almost everyone. Photographic tourism is expected to grow, therefore knowing the photographic travellers and their travel motivations is important. Despite the interest, avid photographer travellers will remain a small market segment. In Estonia photographic tourism is however, quite a new phenomenon and there have been only few studies on the topic. The Finnish are the biggest foreign group of tourists in Estonia. The aim of the thesis was to examine motivational factors and preferred destination attributes of the Finnish photographic travellers when choosing Estonia as their nature-based tourism destination. This study applies the conceptual framework of push and pull motivations. The thesis quantitative research was conducted as an online survey. A structured questionnaire was used to collect the data (n=262). The research found out that the spontaneous image of Estonia as a nature-based destination is surprisingly positive in the minds of Finns. The results of this study revealed that the most important travelling motives for the Finnish photographer tourists are enjoying the natural environment, having new nature experiences and self-development in photography. The most important destination attributes for Finnish photographer tourists are the sea, local living cultural life and historical heritage. Estonia is tempting and people want to travel there. It is essential to understand travel behaviour and the factors influencing the behaviour of visitors. The lack of specific information poses development and marketing challenges.

Bakalaureusetöö Keskkonnakaitse õppekaval Aastal 2017 kiitis Riigikogu heaks kliimapoliitika visioonidokumendi „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“, mis näeb ette, et aastaks 2050 tuleb Eestis vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80% võrreldes 1990. aasta tasemega. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik ka erasektori panus. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on hinnata vabatahtlike keskkonnameetmete kasutuselevõtmise motivaatorite tähtsust ettevõtluses. Eesti tehnoloogiaettevõtted allkirjastasid 2019. aastal Roheleppe, mille eesmärgiks on muuta ettevõtted kliimaneutraalseks. Motivaatorite mõistmiseks viidi läbi 10 intervjuud leppega liitunud ettevõtete esindajatega. Individuaalintervjuud olid poolstruktureeritud ning koosnesid 15 küsimusest. Tulemuste tõlgendamiseks viidi läbi kvalitatiivne sisuanalüüs. Tulemustest ilmes, et äristrateegia jätkusuutlikumaks muutmisel on vajalikud ettevõtte sisemised motivaatorid, nii ettevõtte juhi kõrge teadlikkus kui ka töötajate huvi. Samuti peetakse oluliseks majanduslikku kokkuhoidu. Välistest teguritest peeti tähtsaks konkurentsieelise saavutamist ning koostööpartnerite ootustele vastamist. On märkimisväärne, et regulatsioone pidasid vastajad ebaefektiivseks nimetades neid liiga leebeteks. Intervjuude tulemustest on võimalik järeldada, et Roheleppega on liitunud uuendusmeelsed ettevõtted, kelle teadlikkus uute tehnoloogiate rollist kliimamuutuste leevendamisel on kõrge. In 2017, the Parliament of Estonia approved the vision document for climate policy “General Principles of Climate Policy until 2050”, which provides that by 2050 Estonia must reduce greenhouse gas emissions by 80% compared to the 1990 level. The contribution of the private sector is also needed to achieve this goal. The aim of this bachelor's thesis is to assess the importance of motivators for the introduction of voluntary environmental instruments in business. In 2019, Estonian technology companies signed a Tech Green Pledge, the aim of which is to make companies climate neutral. To understand the motivators, 10 interviews were conducted with representatives of the companies that joined the agreement. The individual interviews were semi-structured and consisted of 15 questions. A qualitative content analysis was performed to interpret the results. The results showed that making the business strategy more sustainable requires the company's internal motivators, both the high awareness of the company's manager and the interest of employees. Economic savings are also considered important. Among external factors, it was considered important to gain a competitive advantage and meet the expectations of cooperation partners. It is noteworthy that the respondents considered the regulations ineffective, calling them too lenient. From the results of the interviews, it can be concluded that the Tech Green Pledge has been joined by innovative companies with a high awareness of the role of new technologies in mitigating climate change.

A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Landscape Architecture In Ida-Viru County, the oil shale industrial activity and its decrease in recent decades have caused damaged landscapes, deteriorating settlements and infrastructures, environmental problems, high unemployment, emigration and ageing population. So far, the national government has not started to address the problems, so there is no special development programme that considers the industrial heritage, although some steps have been taken to alleviate the socio-economic situation. Experience in other countries has shown that valuing and giving new uses to industrial heritage is an effective measure to alleviate the difficulties of regions with decreasing industrial activity. In order to achieve the best results, the opinions of residents and stakeholders must be taken into account in development processes. Industrial tourism is gaining popularity worldwide, including in Estonia. Research into public understanding of industrial landscapes as well as into attitudes towards the protection and tourism value of industrial heritage has been scarce in Estonia. Awareness of the nature and importance of industrial heritage is low. Knowledge of rehabilitation methods as well as how to engage local people and organise cooperation between stakeholders is inadequate. There is no holistic view toward the regional development of areas with decreasing industrial activity, although in Ida-Viru County the need has been recognized for over 20 years. The purpose of this research is to fill this gap. The dissertation discusses the importance of the valuation and use of the heritage in the regional development of the county, based on fieldwork conducted to explore oil shale landscapes, and analyses of focus groups’ interviews, a public questionnaire survey and one-on-one interviews with stakeholders. It investigates how the public and the stakeholders perceive the oil shale industrial landscapes and their potential for improving the quality of life and the attractiveness of the region, as well as for diversifying tourism and recreational activities. It discusses opportunities and shortcomings in the development of the region, together with solutions and suggestions, and explores relevant international experience, using it to suggest comprehensive and open approaches that could be successful in the Ida-Viru context. Põlevkivitööstus ja selle vähenemine viimastel kümnenditel on Ida-Virumaal kaasa toonud rikutud maastikud, lagunevad asulad ja taristud, keskkonnaprobleemid, suure tööpuuduse, väljarände ja rahvastiku vananemise. Riigivalitsus ei ole seni hakanud Ida-Virumaa probleemide lahendamisega tegelema, seega puudub ka tööstuspärandit arvestav spetsiaalne arenguprogramm, kuigi viimasel ajal on astutud samme sotsiaalmajandusliku olukorra leevendamiseks. Teiste riikide kogemused on näidanud, et tööstuspärandi väärtustamine ja sellele uute kasutusviiside andmine on tõhus meede väheneva tööstusega piirkondade raskuste leevendamiseks. Parimate tulemuste saavutamiseks tuleb arenguprotsessides arvesse võtta kohalike elanike ja sidusrühmade arvamust. Tööstusturism muutub kogu maailmas, sh Eestis üha populaarsemaks. Eestis on üldsuse arusaamist tööstusmaastikest vähe uuritud, nagu ka hoiakuid tööstuspärandi kaitse ja turismiväärtuse suhtes. Teadlikkus tööstuspärandi olemusest ja tähtsusest on väike. Ebapiisavad on nii teadmised taastamismeetoditest kui ka oskused ja teadlikkus, kuidas kaasata kohalikke elanikke ning korraldada koostööd sidusrühmade vahel. Puudub ka terviklik vaade kahaneva tööstusega piirkondade regionaalsele arengule, ehkki Ida-Virumaal on selle vajadust tunnistatud juba üle 20 aasta. Käesoleva uurimistöö eesmärk on aidata seda lünka täita. Väitekiri käsitleb põlevkivitööstuspärandi väärtustamise ja kasutuselevõtu tähtsust ning võimalusi Ida-Virumaa regionaalses arengus, tuginedes põlevkivimaastike uurimise välitöödele ning fookusrühmade arutelude, avalikkuse ankeetküsitluse ja asjaosalistega läbi viidud üks ühele intervjuude analüüsile. Uuritakse, kuidas avalikkus ja asjaosalised tajuvad maastikulist põlevkivitööstuspärandit ja kuidas hindavad selle potentsiaali elukvaliteedi ja piirkonna atraktiivsuse suurendamisel ning turismi- ja vabaajategevuste mitmekesistamisel. Arutatakse piirkonna arendamise võimalusi ja puudujääke, koos lahenduste ning arenguabinõudega. Uuritakse asjakohast rahvusvahelist kogemust, mille põhjal tehakse ettepanekuid laiahaardeliste ja avatud lähenemisviiside kohta, mis võiksid olla Ida-Viru kontekstis edukad.

A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Applied Biology The objectives of this thesis were to analyse the breeding population trends and distribution of the Common Cranes in Estonia and the availability of potential breeding habitat (I, IV), to describe nesting habitats in Estonia and to explore the relationships between habitat and nesting success and nesting phenology (II), to investigate the relation between the numbers and distribution of autumn staging cranes and agricultural land use (III), to examine the stability of the habitat network used by cranes (IV) and to study the long-distance migration pattern of cranes (V). The population of the Common Crane started to increase in Estonia since 1970s (I). In parallel, the mean density of pairs increased, and distribution widened all over the country (I). First time breeders started to occupy new suitable habitats for nesting (I). The extended distribution of the crane has been favoured by the good availability of potential nesting sites (IV). The Common Crane nesting sites are different wetlands in Estonia have similar water regimes, plant communities and microrelief. The preferred breeding habitats are mires (II). The breeding success is associated with quality of breeding habitat and distance between neighbouring nests. The beginning of egg laying has a significant trend of advancement over time. Human activity had a significantly negative effect on the breeding success of cranes (II). The Common Crane numbers in staging sites are positively correlated with cropping area of cereals and negatively with the extent of potato fields. Changes in the local numbers and distribution of cranes when staging during their migration depend on changes in agricultural land use in staging areas (III). Migration routes used by cranes form a widespread ecological network (IV). Despite the modest contribution of nature conservation to the population increase of cranes (IV), the conservation efforts to protect peatlands play key roles in conservation of the Common Crane in the longer term. The climate change scenario modelling suggests minimal impact on cranes in future (IV). Common Crane’s long-distance autumn migration strategies differed between northern and southern sub-populations by the density and location of stopovers, daily flight distances, and the total migration duration. Cranes used during migration both, time- and energy-minimization strategies (V). Käesolevas tööd uuriti Eestis pesitseva sookure asurkonna suuruse ja leviku muutusi ning võimalike pesitsusalade levikut Eestis (I, IV), Eesti asurkonna elupaiga valikut ja selle seost pesitsusedukuse ning -fenoloogiaga (II), sügisrändel peatuvate lindude arvukuse muutusi seoses põllumajandusliku maakasutusega (III), sookurgede kasutatava ökoloogilise võrgustiku stabiilsust (IV) ja sookurgede kaugrändestrateegiat (V). Sookurepopulatsiooni kasv algas 1970. aastatel ühel ajal nii Eestis (I) kui ka kogu Euroopas. Pesitseva asurkonna suurenemisega Eestis kaasnes leviku laienemine ja keskmise asustustiheduse suurenemine (I). See tõi kaasa uute elupaikade asustamise (I). Sookurepopulatsiooni suurenemisel ja lausalise leviku tekkimisel on olnud tähtis tegur võimalike elupaikade laialdane levik (IV). Sookured pesitsevad erinevatel, kuid sarnase veerežiimi, taimekoosluse ja mikroreljeefiga märgaladel. Nad eelistavad pesitseda rabades ja soodes (II). Sookurgede pesitsusedukus on seotud elupaiga kvaliteediga ja kaugusega naaberpesadest. Inimhäiringul on pesitsustulemustele märkimisväärne negatiivne mõju (II). Munemise algus on Eestis muutunud viimase sajandi jooksul oluliselt varasemaks (II). Sügisrändel peatuvate sookurgede arvukus on positiivselt seotud külvatud teravilja pindalaga ja negatiivselt kartulipõldude pindalaga (III). Sookurgede arvukus ja levik rändepeatuskohtades sõltub nii Eestis kui ka rändeteedel põllumajanduslikus maakasutuses toimuvatest muutustest (III). Kõik rändeteed koos rändepeatus- ja talvitamisaladega moodustavad ühtse ökoloogilise võrgustiku (IV). Sookurepopulatsiooni juurdekasv on olnud sõltumatu kaitstavatest aladest, kuid soode ja rabade kui liigile esmatähtsa elupaiga kaitse on sookure pikaajalises kaitsestrateegias kriitilise tähtsusega (IV). Kliimamuutused näivad mõjutavat sookurepopulatsiooni pigem positiivselt (IV). Sookurgede põhjapoolse asurkonna kaugrändestrateegia erineb märgatavalt lõuna pool pesitseva asurkonna kaugrändestrateegiast rändepeatuskohtade tiheduse ja paiknemise, päevase rändelennu pikkuse ning kogu rändeperioodi pikkuse poolest (V). Sookured kasutavad kaugrändel nii rändeaja minimeerimise kui ka energia minimeerimise strateegiat. Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences. This research was supported by European Social Fund’s Doctoral Studies and Internationalisation Programme DoRa, Archimedes Foundation and by institutional research funding IUT21-1 of the Estonian Ministry of Education and Research.

Magistritöö Linna- ja tööstusmaastike korralduse õppekaval Kogu maailmas on probleemiks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Ei osata piisavalt hinnata looduse mitmekesisust kui ressurssi, mis loob aluse parema elukvaliteedi saavutamisele. Bioloogiline mitmekesisus on väga tihedalt seotud maastikega. Maastikud pakuvad erinevatele liikidele elupaiku ja on inimestele eluruumiks, mistõttu tuleks keskkonnakorralduses rohkem tähelepanu pöörata maastikuindikaatoritele. Tulemuslikuks keskkonnakorralduseks on vaja teada, millised muutused on maastikus toimunud, miks on toimunud ja teha vajalikud otsused õigel ajal. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, milliseid maastikuindikaatoreid võiks täiendavalt kasutada Eesti keskkonnakorralduses. Uurimisülesannetena analüüsiti rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse strateegilistest dokumentidest tulenevaid maastikega seotud eesmärke, analüüsiti Eesti keskkonnakaitse strateegilistest dokumentidest tulenevaid maastikega seotud eesmärke ja maastikuindikaatoreid ning analüüsiti Eesti maastikunäitajate nimekirja täiendamise vajadust ja valitud maastikuindikaatorite kättesaadavust andmebaasidest. Töös kasutati selliseid rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse strateegilisi dokumente nagu globaalne elurikkuse strateegia aastani 2020, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia, Euroopa maastikukonventsioon. Sealhulgas võeti aluseks niisugused Eesti keskkonnakaitse strateegilised dokumendid nagu looduskaitse arengukava aastani 2020 ja Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030. Kontentanalüüsi teel selgitati välja, millised on neis dokumentides maastikega seotud eesmärgid ja eesmärkidest tulenevad maastikuindikaatorid. Rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse strateegiliste dokumentide eesmärkides tuuakse välja bioloogilise mitmekesisuse kaitse ning pööratakse tähelepanu ökosüsteemi teenuste säilitamisele ja parandamisele. Selleks ühendada roheline infrastruktuur ruumilise planeerimisega. Maastikukonventsioon rõhutab, et oluline on maastike kaitse, korraldus ja planeerimine. Kõik maastikud on olulised ja pööratakse tähelepanu maastikule kui inimese elukeskkonnale ning inimesele kes tunnetab maastikku enda ümber. Eesti keskkonnakorralduses pööratakse tähelepanu looduse ja maastike mitmekesisusele. Maastikunäidikud annavad teavet Eesti maastike üldisest toimivusest. Jälgima peaks linnade laienemist ja valglinnastumist, mis killustab traditsioonilist maastikku. Oluline on rohevõrgustik ja selle sidusus, et säiliksid rohealad linnas ja maal, mis pakuvad puhke ja vaba aja veetmise võimalusi ning aitavad säilitada ja parandada bioloogilist mitmekesisust. Jälgida maastikku kui kvaliteetset elukeskkonda ja millist kasu inimesed maastikust saavad. Võrdselt maastiku füüsiliste näitajatega, on tarvis jälgida, milliseid maastikuväärtusi hindavad kohalikud elanikud ning kuidas inimesed tajuvad maastikku enda ümber. Kõik need näidikud on olulised rohevõrgustiku kujundamisel ja rohealade planeerimisel. Eesti keskkonnakorralduses võiks lisada olemasolevatele maastikuindikaatoritele linnade laienemise, maastiku killustatuse, rohealade ja puhkealade kättesaadavuse, puhkealade funktsionaalsuse ning maastiku evolutsioonilise ja kultuurilise tajumise indikaatorid. The world has a problem with decreases in biological diversity. The diversity of nature is not valued sufficiently as a resource that creates the basis for achieving a better quality of life. Biological diversity is very closely related to landscapes. Landscapes provide animals and humans a place to live, wherefore more attention should be given to landscape indicators in environmental management. Successful management of the environment requires knowing why and what changes have occurred in the landscape. The aim of the Master’s thesis was to investigate which further landscape indicators could be used in the environmental management of Estonia. The research assignments were: to analyse the aims relative to landscapes in international and European Union strategical documents on environmental protection, to analyse the aims and landscape indicators associated with strategical documents on Estonian environmental protection, to analyse the need for updating the list of Estonian landscape indicators and the accessibility of the selected landscape indicators from databases. International and European Union environmental protection strategic documents were used, among them the global biological diversity strategy until the year 2020, the biological diversity convention, European landscape convention and strategic documents on Estonian environmental protection, such as the Estonian environmental strategy until the year 2030 and the development plan for nature conservation until the year 2020. The research assignments were solved through content analysis. The aims of international and European Union strategic documents on environmental protection highlight the protection of biological diversity and draw attention to the preservation and improvement of ecosystem services and green infrastructures. The landscape convention emphasises that the protection, management and planning of landscapes is important in the entire European Union. The stipulations of the convention cover all landscapes: quality independent country or city, artificial or natural landscapes. Green infrastructure is considered important in the country and city, as are the connections between green areas with country landscapes and the preferences of individuals and the society in landscapes. The Estonian environmental management draws attention to the diversity of landscapes and green infrastructure in the countryside, as well as collects data on the on the condition of landscapes. The sustainable use of landscapes requires examining jointly the city and country landscapes. The expansion of cities and urban sprawl needs to be observed that fragments traditional landscapes. Green infrastructures are important, as they unity the countryside landscape with the city, so that green areas that are important for the preservation of biological diversity are preserved and offer people recreational opportunities. This creates a basis for improving the quality of landscapes. It is important to observe how people sense the changes in landscapes surrounding them and if emotional characteristics change with society or remain the same. The landscape indicators used in Estonian environmental management should be updated to include urban expansion, landscape fragmentation, accessibility of green and recreational areas, functionality of recreational areas, as well as indicators on the evolutional and cultural experiencing of landscapes. The author of the paper compiled a list of the existing and new landscape indicators, which takes into consideration ecosystem services and highlighted the accessibility from databases.

Magistritöö Linna- ja tööstusmaastike korralduse õppekaval Ökosüsteemiteenuseid alustati uurima esimest korda 1990-ndatel aastatel. Tänapäeval kolivad inimesed kogu maailmas aina rohkem linnadesse elama, selle tõttu on ohus ökosüsteemide poolt pakutavad teenused. Kui inimkond soovib ka edaspidi saada ökosüsteemide poolt pakutavaid kvaliteetseid teenuseid, tuleb hinnata olemasolevaid ökosüsteeme ja neid säilitada. Hetkeseisuga on umbes pool ökosüsteemidelt pakutavatest teenustest maakeral kas degradeerunud või neid kasutatakse jätkusuutmatult. Käesolevas töös uuritakse, milliste ökosüsteemide poolt pakutavate teenuste säilitamisega ja parendamisega on arvestatud Ida-Virumaa linnade üldplaneeringute koostamisel ning küsitakse kohalike omavalitsuste ja keskkonnaameti töötajate arvamust ökosüsteemiteenuste tähtsusest linnades. Üldplaneeringuid töötakse läbi, otsides otseseid või kaudseid seoseid ökosüsteemiteenustega. Küsitluse käigus uuritakse kui olulised on ökosüsteemiteenused linnades ning hinnatakse ökosüsteemiteenuste olulisust majanduslikust, elukvaliteedi ja looduskeskkonna aspektist lähtudes. Ökosüsteemiteenused jagunevad kolme rühma: varustavad, reguleerivad ja kultuurilised teenused. Küsitluse käigus selgus, et varustavatest teenustest kõige olulisem on joogivee teenus, reguleerivatest teenustest õhukvaliteedi regulatsiooni teenus ning kultuurilistest teenustest tervise edendamise teenus. Järelduseks võib öelda, et ökosüsteemiteenuseid tuntakse veel vähe, kuid nende seisundi parendamisega juba aktiivselt tegeletakse ja rakendatakse vastavad meetmed ning seatakse piirangud. Ecosystem services were first researched in the 1990s. Nowadays people are moving all around the world from cities to countrysides, this is why ecosystem services are under the bigger danger. If population wants to get good quality of ecosystem services from now on, it is crusial to estimate and maintain existing ecosystems. Current situation shows that about half of the services taht are offered by ecosystems on the planet, are either degraded or they are used unsustainably. Current work is being studied about what kind of ecosystem services are maintained and improved in the making of comprehensive plans of the towns of Ida-Virumaa county. Also people from local government and from environmental agency are asked for opinion about eosystem services importance in the towns. Comprehensive plans are being processed by searching for direct or indirect connecyions with ecosystem services. During this research we look into how important are ecosystem services in towns and grade their importance in economy, life quality and nature environment aspect. Ecosystem services are divided in three groups: supply, regulated and cultural services. It turns out that most important service is drinking water, from regulatory side air and from cultural service side healcare promotion service. We can concure that ecosystem services are less known , but their sstate is being managed and improved upon by implementig appropriate measures and regulations.

Magistritöö Linna- ja tööstusmaastike korralduse erialal Rohelise võrgustiku olemasolul ja selle säilitamisel on oluline roll elurikkuse kaitsel ja säilitamisel ning kliimamuutuste mõjude leevendamisel ja nendega kohanemisel. Uurimistöö eesmärk on analüüsida Tartu maakonna rohelist võrgustikku, selle paiknemist ja määratlemist kolme planeeringu alusel - valla üldplaneering, Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” ja Tartumaa maakonnaplaneering 2030+. Rohelise võrgustiku analüüsis kasutatakse Laeva, Nõo, Rõngu ja Ülenurme valla üldplaneeringuid, Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringut ja Tartumaa maakonnaplaneeringut 2030+. Analüüsis arvestatakse valdade halduspiire 15.10.2017 kuupäeva seisuga. ArcMap programmiga analüüsitakse rohevõrgustiku ruumilist täpsustamist ja määratlemist planeeringutes. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tartu maakonna roheline võrgustik on pärast selle esmakordset määratlemist Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” saanud täiendust üldplaneeringute ja Tartumaa maakonnaplaneeringu 2030+ näol. Üldplaneeringu, teemaplaneeringu ja maakonnaplaneeringu määratud rohevõrgustiku paiknemise vahel on palju sarnasusi ja ka erinevusi. Laeva, Nõo, Rõngu ja Ülenurme valla üldplaneeringud on kõik teemaplaneeringus sätestatud rohevõrgustiku kasutustingimusi täiendanud ja omapoolsed täpsustused kirja pannud ning rohevõrgustiku piirid digitaalsele kaardikihile kandnud. Maakonnaplaneering on rohelist võrgustikku planeerides võtnud arvesse ka üldplaneeringutes määratud rohevõrgustikku, kuid on ka mitmeid alasid, kus maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu planeeritud rohevõrgustikud omavahel ei kattu. The existence and preservation of green network has an important role in the protection and preservation of biodiversity and mitigation and adaptation for climate change. The aim of this thesis is to analyse the green network in Tartu County, it’s localization and determination based on three plannings – the municipality’s general plan, the Tartu County planning’s thematic plan “Environmental conditions guiding settlements and land use"and the Tartu County planning 2030+. In the green network analysis, the general plannings of Laeva, Nõo, Rõngu and Ülenurme municipalities, the Tartu County planning’s thematic plan and the Tartu County planning 2030+ will be used. The administrative borders of the municipalities will be considered as of 15.10.2017. The spatial refinement and determination of the green network in plannings will be analysed with the program ArcMap. In summary, we can say that since its’ first determination in the Tartu County thematic plan “Environmental conditions guiding settlements and land use" the Tartu County green network has been complemented with the general plannings and the Tartu County planning 2030+. The determined localization of the green network ingeneral plannings, thematic plans and county plannings have many similarities and also differences. The general plannings of Laeva, Nõo, Rõngu and Ülenurme municipalities have all complemented, added their own refinements to and added on the digital map layer the green network set place in the thematic plan. The county planning, in planning the green network, has also considered the green network set in place in the general plans, however, there are also many areas, where the green networks in the county planning and general plan do not overlap.

Bakalaureusetöö Keskkonnakaitse õppekaval Ida-Virumaale on iseloomulik põlevkivi tootmisega kujundatud maastik ning maastikul esinevad põlevkivitööstuspärandi objektid, nagu: karjäärid, kaevandused, tehispinnavormid (aherainemäed, poolkoksimäed, tuhamäed), tööstuskompleksid, tööstushooned, kui ka elamupiirkonnad. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida põlevkivitööstuspärandi kasutusvõimalusi Eestis. Töö on koostamisel kasutatud kirjandusanalüüsi. Kaitse all olevaid põlevkivitööstuspärandi objektide leidmisel on tuginetud Kultuurimälestiste riikliku registri nimekirjale. Põlevkivitööstuspärandi objektide valikul on lähtutud objektidest, mida on kohalike omavalitsuste strateegilistes dokumentides käsitletud piirkonda edendavate objektidena. Töös antakse ülevaade Põhja-Prantsusmaa, kui ka Saksamaa kaevanduspiirkonna tööstuspärandi kasutamise edulugudest ning võrreldakse neid Eesti tööstuspärandi kasutusvõimalustega. Eestis on tööstuspärandit hakatud tunnustama ja hindama viimase 50. aasta jooksul. Selle aja jooksul on tööstuspärandi objekte kasutusele võetud eelkõige sportimise ja rekreatsiooni eesmärgil. Tööstuspärandit kasutatakse eelkõige piirkonna turismimagnetina, mis aitaksid meelitada piirkonda külastajaid. Edukaid näiteid põlevkivitööstuspärandi uue kasutusotstarbe saamisel võib Eesti puhul tuua mitmeid, nii Aidu Veespordikeskuse, Kiviõli Seikluskeskuse, Eesti Kaevandusmuuseumi, kui ka Kukruse aherainemäe näol. Siiski leidub ka objekte, mis seisavad tühjana ning millele ei ole uut kasutusotstarvet leitud. Sompa kaevanduse hoone on küll riikliku muinsuskaitse all, kuid siiski ei ole see taganud hoone säilimise. Eesti ja Euroopa kaevanduspiirkonna tööstuspärandi kasutamisvaldkonnad on sarnaseid, kuid siiski on Eestis tööstuspärandit vähem väärtustatud ning puudub rahvusvahelise koostöö edendamine ja riiklik sekkumine. See aitaks piirkondi innovatiivsemalt arendada ning aitaks tagada tööstuspärandi parema kasutamise. East-Estonia has different characteristics from oil shale production heritage - mines, quarrys, industrial buildings and complexes and residental areas, artificial surface shapes such as residue hills, half-coke hills, ash hills. The purpose of this thesis was to research oil shale industrial heritage uses in Estonia. Literature analysis has been used when compiling this work. Cultural monument national registry list was used when finding oil shale industrial heritage objects which are under protection. When chosing oil shale industrial heritage objects, the target was to choose objects which are regarded as region advancing by local municipalities. The thesis gives an overview from Northern-France and Germanys success stories of repurposing industrial heritage, and compares them with possible uses of objects of the same kind in Estonia. In Estonia, industrial heritage have been started to become appreciated in the last 50 years. Within that time, objects of industrial heritage have been put to sporting and recreational use. Objects are used primarily as tourism magnets that attract visitors to the region. Succesful examples where new purpose were given to objects of oil shale industrial heritage in Estonia can be found many – Aidu Watersport Centre, Kiviõli’s Adventure Centre, Estonian Mining Museum, and residue hills of Kukruse. Although, objects which are left abandoned without any new function can still be found. Sompa mine building is under Governmental protection but this has not ensured the preservation of the building. There are similiarities in Estonia’s and Europe’s uses of repurposing industrial heritage, but in Estonia, the mentioned objects are less valued and international cooperation and governmental interference is missing, which would help the areas to be innovatively developed and would help use oil shale industrial heritage better.

A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Environmental protection The objective of this PhD thesis was to estimate the effects of historical rotational slash and burn cultivation on the formation of southern Estonian cultural landscapes and forest vegetation. Slash and burn cultivation was practised in Northern and Central Europe until the 20th century. With regard to Estonia, previous studies have suggested that slash and burn cultivation resulted in soil depletion, podsolization and the formation of species-poor forest habitats. This research was based on land use maps drawn in Livonian governorate in the 19th century. These maps depict the areas that were regularly used for slash and burn cultivation (buschlands in Baltic-German). Study areas were located in six protected areas across south-eastern Estonia. Map analysis demonstrated that in the studied areas buschlands used to cover 35-45% of total farmlands. The hilly landscapes of south-eastern Estonia, comprising Albeluvisols and Haplic Albeluvisols in moraines, were particularly suitable for slash and burn cultivation. Buschlands should be regarded as a specific category of land, which does not correspond to modern land cover or land use units. By the end of the 20th century, 78% of these lands had become afforested. The most common forest site type in former buschlands is Oxalis. The field research observed the forests grown in both former buschlands and areas mapped as forest in the 19th century. Different uni- and multivariate statistical methods were applied. The differences in vegetation occurred due to postponed forest development in buschlands, not due to fire. The analysis could not identify any fire-prone species or vegetation composition, which would reveal the changes in soil properties. The registered chemical properties of soil likewise did not differ across buschlands and former forest sites. Today, buschlands comprise secondary forests with impoverished ground vegetation, rather than semi-natural habitats that would require special management. Macroscopic fragments of soil charcoal were found in 97% of the observed sites. Slash and burn cultivation have therefore been an important factor in forming the soil charcoal deposits in boreal forests. The depth of charcoal can be associated with land use history. The charcoal fragments collected from the humus layer of buschlands dated from 1566 to 1805 calAD. At the footslopes of buschlands, slash and burn cultivation created characteristic field banks which consist of humus with dispersed charcoal. Similar banks were found in 22% of forest sites, which indicates that slash and burn cultivation was practised in larger areas than shown in the 19th century maps. The results demonstrate that the role of slash and burn cultivation in the formation of landscapes has previously been underestimated, while the effects on forest vegetation have been overestimated. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada ajaloolise regulaarse aletamise mõju Lõuna-Eesti maastike ja metsakoosluste kujunemisele. Alepõletamine oli Põhja- ja Kesk-Euroopas kasutusel kuni 20. sajandi keskpaigani. Eestis on seni arvatud, et aletamine soodustas muldade leetumist ja väljakurnamist ning liigivaeste metsakoosluste teket. Töö alusena kasutati 19. sajandil Liivimaa kubermangus koostatud maakasutuse kaarte, kus on märgitud regulaarseks aletamiseks kasutatud alad (Balti-Saksa buschland). Uurimisalad paiknesid Kagu-Eesti kuuel kaitsealal. Kaardianalüüsi abil selgus, et Kagu-Eesti kuppelmaastikel moodustas buschland 35-45% talumaadest. Happeliste muldadega künklik moreenmaastik oli aletamiseks eriti sobilik. Buschlandi tuleb käsitleda iseseisva spetsiifilise kasutusega maakategooriana, mida ei saa paigutada tänapäeval tuntud maakatte- ega maakasutusklasside alla. 20. sajandi lõpuks 78% buschlandist metsastus, moodustades suurima osa tänapäeva sekundaarsetest metsadest. Kõige levinumad on jänesekapsa kasvukohatüüpi metsad. Välitööde käigus uuriti võrdlevalt metsakooslusi, mis olid 19. sajandil kaardistatud kas buschlandina või metsamaana. Andmeid töödeldi ühe- ja mitmemõõtmeliste statistiliste meetodite abil. Taimkatte erinevuste iseloom näitas, et need on tingitud pigem aletatud alade hilisemast metsastumisest, mitte tule kasutamist. Buschlandi ja ajaloolise metsamaa võrdlemisel erinevusi mulla praegustes keemilistes omadustes ei leitud. Buschlandile on kasvanud vaesunud liigikoosseisuga sekundaarsed metsad, mitte spetsiifilist majandamist nõudvad poollooduslikud kooslused. Uuritud aladelt 97% leiti mullast makroskoopilist sütt. Aletamine on seega olnud oluline tegur mulla söesisalduse kujunemisel. Söe sügavus mullas seostus maakasutuse ajalooga. Buschlandi huumuskihist leitud söetükid dateeriti vahemikku 1566–1805 calAD. Nõlvade jalamile moodustus aletamise tulemusel erodeerunud, hajutatud süsi sisaldavast huumusest künniperv. Selliseid pervi leiti ka 22% 19. sajandil metsana kaardistatud kohas, mis näitab, et aletamine on toimunud varem mõnevõrra laialdasemalt, kui on märgitud 19. sajandi kaartidel. Töö tulemused näitavad, et maastike uurimisel on aletamise mõju seni alahinnatud, taimestiku ajaloo kirjeldamisel aga pigem ülehinnatud. Publication of this dissertation is supported by the Estonian University of Life Sciences and by the Doctoral School of Earth Sciences and Ecology created under the auspices of European Social Fund.

Magistritöö Linna- tööstusmaastike korralduse õppekaval Kuumalained on looduslikest ohtudest üks tähelepanuväärsemaid, kuid vaatamata tõsistele tagajärgedele pööratakse neile siiski vähe tähelepanu. Kuumalaine avaldab ühiskonnale märkimisväärset mõju suurendades muuhulgas ka suremuse riski. Uurimistöö eesmärgiks on tuvastada kuumalainete ja kuumapäevade esinemised Tartu linnas ning hinnata kiirabi väljakutsete sagedust, iseloomu ja paiknemist linnaruumis elanikkonna riskirühmade alusel antud perioodidel. Uurimistöös kasutatakse materjali saamisel kahte andmebaasi- Tartu Observatooriumi õhutemperatuuride jaotuvustabelit ning KIIRA andmebaasi. Maakatte tüüpide analüüsimiseks on kasutatud Maa- ameti Eesti topograafia andmekogu põhikaarti (ETAK). Vaadeldaval perioodil esines Tartu linnas Tartu Observatooriumist saadud õhutemperatuuride alusel üks kuumalaine episood, mil temperatuur küündis üle +30 °C. Kuumalaine esines 2010. aasta juuli kuus kuupäevadel 11.07-15.07. Kuumapäevi esines Tartu linnas aastatel 2000-2015 üheksal korral. Kokkuvõtvalt võib öelda, et piirkondades, kus tehispindade osakaal on kõige suurem ei pruugi kiirabivisiitide osatähtsus kuumaperioodidel olla märkimisväärne. Nähtus on tingitud asjaolust, et visiitide kasv on suurem piirkondades, kus rahvastiku tihedus on intensiivsem. Samas on märgata, et kiirabi kutsete sagedus on suurenenud kivilinna piirkondades, kus soojussaare tekkes omab tähtsust hoonete materjalikasutus ning asfalteeritud pinnase osatähtsus. Soojussaare mõju elanikkonnale Tartu linnas saab hinnata ka selle alusel, et kiirabi väljakutsete sagedus pärastlõunastel aegadel ja õhtutundidel on oluliselt kasvanud. he research paper gives an overview of the occurrence of heat waves and hot days in Tartu City from 2000-2015. The author of the research paper assessed the risk of emergence of heat islands in the different districts of Tartu on the basis of the types of land surface and compared the frequency of ambulance calls made during heat waves and hot days in the different districts of Tartu on the basis of risk groups. According to the air temperature data obtained from the Tartu Observatory during the reviewed period, there was one episode of a heat wave when the temperature exceeded +30° C. The heat wave occurred from 11 to 15 July 2010. There were hot days on nine occasions in Tartu City from 2000-2015 Irrespective of the relatively small share of artificial surfacing in Annelinn, the buildings in the district are mainly panel houses and transport facilities, which create favourable conditions for the emergence of urban heat islands. The data for assessing the types of land surface were obtained from the Estonian Topographic Database (ETAK) of the Land Board. Five layers of spatial area objects of the main map of the Estonian Topographic Database were cut within the borders of the districts of Tartu to obtain data about artificial areas. These layers are yards, buildings, roads, other structures and traffic management structures. All in all, it can be said that the total number of ambulance visits during heat waves and hot days did not increase significantly in comparison with the five days before and after the hot period. The frequency of ambulance calls in districts of panel buildings increased on all hot days in comparison with garden districts. The number of calls in all age groups during a heat wave was the highest in Annelinn, followed by Kesklinn, Karlova, Tammelinn and Ülejõe.

Bakalaureusetöö Keskkonnakaitse õppekaval Keeleteaduse üheks osaks on oskuskeel, mis sisaldab endas kindla valdkonnaga seonduvaid erialatermineid. Kuna keskkonnaküsimused muutuvad praeguses ühiskonnas järjest päevakohasemaks, on oluline, et keskkonnaoskuskeel oleks arusaadav ning täpne. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida, kuidas on keskkonnaterminid eesti keelde tulnud ning millise arengu läbi teinud. Alusmaterjalideks võeti 1991. aastal ÜRO Keskkonna- ja Arengu II kongressil allkirjastatud strateegiliste dokumentide alusterminid: säästev areng, bioloogiline mitmekesisus ja kliima ning analüüsiti teemavaldkonnaga seotud põhiterminite kasutamist antud teemaga seonduvates keskkonnaalastes rakenduslikes dokumentides. Töös kasutati kontentanalüüsi metoodikat, mis seisnes terminite esinemissageduse ja kasutusvaldkonna analüüsis, mille käigus leiti kõige enam kasutatud termineid ning ka poliitilises kontekstis kõige uudsemaid termineid ja sõnapaare. Töö tulemusena selgus milliseid keskkonnatermineid kasutatakse rahvusvahelistes strateegilistes dokumentides kõige rohkem ning millised muudatused on terminikasutuses toimunud. Lisaks esinemissagedusele uuriti ka põhiterminitega haakuvaid termineid ja sõnapaare. Kolmanda osana võrreldi saadud termineid ja sõnapaare keskkonnaalastes sõnaraamatutes ja sõnastikes sisalduvate terminitega, et välja selgitada, kuidas käsitletakse keskkonnatermineid oskussõnaraamatutes. Käesolev töö näitas, et keskkonnaoskussõnad on pidevas arengus ja võivad muutuda väga kiiresti. Terminite kasutusel esineb sünonüümide rakendamist, mis võib viia tekstidest valesti arusaamiseni ning valede teadmiste kinnistumiseni ühiskonnas ja teadusringkondades. Kuna uusi termineid lisandub üsna kiirelt, siis ei kajasta keskkonnalased sõnastikud ja sõnaraamatud kõiki termineid, mida keskkonnaalastes dokumentides kasutatakse. One part of language science is a jargon, which contains specialized terms of some specific subject. Because environmental issues in todays’ society are becoming more and more actual, is important to have clear and understandable environmental language. The purpose of this study was to examine how the environmental terms have come to Estonian language and what kind of progress have it gone through. The base materials were main terms – sutainable development, biological diversity and climate, from strategic documents which were signed in The United Nations Conference on Environment and Development. Further analysis were made with terms, which were assosiated with main subject terms in strategic environmental documents. Research used content analysis, which used basic terms to analyse how much has the content of terminology anf freguency of use changed, and which kind of new terms has this created. This research showed which environmental terms are mostly used in international strategic documents and how have those terms changed and also which terms and word pairs are associated with main terms. After the basic terms and relevant new terms and words were compared woth enviornmental dictionaries and vocabularies to see how well have the environmental terms beed reflected in jargon dictionaries. Current thesis showed that environmental terminology is in constant development and can change very quickly. The usage of terms shows synonyms which can lead to the misinterpretation of texts and to the ingraining of the wrong knowledge in society and science region. Since new terms are added very quickly, therefore the environmental dictionaries and vocabularies do not include all the terms that environmental dictionaries do.

A Thesis For applying for the degree of Doctor of Philosophy in Landscape Architecture. Around the world, there is increasing interest in research showing the impact of the physical environment on people’s health and wellbeing. This work focuses on landscape reading according to chosen theories in healing gardens, city parks and forests. We are knowledgeable about our UGSs and parks through dendrology and history. Newer approaches read landscapes through Environmental Psychology Theories (EPT): Landscape characteristics, Searles theory, main aspects of landscapes by Tyson, Attention Restoration Theory, Perceived Restorativeness Scale and Environmental Preference Matrix. Views are everywhere and through them we connect to the environment. England and the USA were chosen as study sites because of the existence and number of healing gardens. Each room was evaluated with respect to the degree of presence of the thematic landscape characteristics: “Serene”, “Wild”, “Rich in Species”, “Space”, “The Common”, “The Pleasure Garden”, “Festive” and “Culture” in healing gardens and in Tartu city parks (92sp). Tartu is well equipped with greeneries. The version of PRS used in this study is based on Hartig et al.(1997). Based on the Kaplan matrix of psychological environmental preference, pictures of 27 Estonian natural forest views were compiled out. Conclusions of the works are: 1. American healing gardens correlated with various characteristics, such as Festivity and the Pleasure garden. English healing gardens correlated to pairs of landscape characteristics, such as Rich in species and Festive, Rich in Species and Culture and Space and Common. 2. The method, which was developed on a human scale (garden scale), allows for a description and feeling of surroundings from a user point of view (healing purpose). Characters are most effective when they are strongly represented. 3. Tartu greeneries exhibit high recreational and healing potentials within the sensory dimension. 4. There are a range of preferences for different types of natural forest landscapes in Estonia. Those containing high degrees of mystery and coherence, in that order, were judged to be most preferred. Rohealad on sobiv keskkond taastumiseks, vastates inimese vaimsele tasemele. Tervendava maastiku kriteeriume mõistetakse ühtemoodi ühe kultuuriruumi piires. Uurimuses kasutatakse neid meetodeid: Searlesi teooria kommunikatiivsed elemendid maastikus (1960), maastikukarakteristikud ehk ruumiomadused (Berggre-Bärring ja Grahn, 1995), tujumõjutamise aspektid maastikul (Tyson, 1998), tähelepanu restaureerimise teooria Kaplani järgi (1989, 1995), taju restaureerimise skaala Hartigi järgi (1996) ja maastikuvaadete eelistused Kaplani maatriksi põhjal (1989). Maastiku uurimiseks Suurbritannias ja USAs valiti välja tervendavad aiad haiglate aladel olenemata aiatüübist ja esindatuse alusel andmebaasis Therapeutic Landscapes Network. Jalgteedel liikudes hinnati maastikukarakteristikute olemasolu ja tuvastati ‘selgus’, ‘metsik’, ‘pidulikkus’, ‘naudingute aed’, ‘kultuur’, ‘liigirohkus’, ‘ruum’ ja ‘ühine’. Tartus hinnati rohealasid taju restaureerimise kohandatud skaala alusel, tujumõjutamise aspektid esitati protsentides ja Searlesi teooria tulemused jah/ei vastusena. Metsamaastike hindamiseks valiti 2000 pildi seast maastikuvaadete eelistuste maatriksi abil välja 27 maastikupilti. Vastused anti Likerti statistilisel skaalal. Uuringutes (haigla aiad ja linna rohealad) kasutati Pearsoni lineaarset korrelatsiooni. Usaldusväärsust mõõdeti Cronbachi alpha järgi. Metsavaadete uuringus testiti seeria ennustatavust lineaarse regressiooni abil ning selle efektiivsust tähistati kokkuvõtlikult statistilise avaldisega R2. Inglise kultuuriruumi esindajatena korreleeruvad maastikukarakteristikud ‘ühine’ ja ‘ruum’. Ameerika kultuuriruumis prevaleerivad ‘pidulik’ ja ‘naudingute aed’. Väitekirja autor koostas meetodi, mille abil on võimalik edaspidi välja töötada näiteks haiglaaedade vajadustele vastav teekond aia roheruumides.Tartu parkides on enimlevinud maastikukarakteristik ‘ruum’, olemas on ‘selgus’, ‘naudingute aed’, ‘pidulik’ ja ‘kultuur’. Tartu rohealadel suhtleb inimene maastikuga: pooltel juhtudel leidub vee-elemente või maakive, 99% juhtudest esineb taimestikku, 64% juhtudest on näha loomi. Kõige eelistatum metsavaade on väga ühtne ja salapärane, parajalt keeruline, samas tuttav ning on tajutav loomulikuna. Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences and by the Doctoral School of Earth Sciences and Ecology created under the auspices of the European Social Fund

The PhD thesis of Priit-Kalev Parts entitled “Sustainable community management in Estonia: reflections on heritage projects on Kihnu Island, in Viljandi county, and in various protected areas” examines the problems related to the administration and protection of landscape, rural life and other traditional values in an era in which, even for rural populations, agriculture is being rapidly demoted to a subsidiary source of employment and income. The author analyses the conceptual underpinnings of the conservation of nature and heritage in Estonia and reveals implicit ideological currents in the regulatory practice of the field. The thesis suggests a series of alternative concepts (living landscape, rural inhabitants as an endangered breed, heritage-based sustainable livelihoods, endangered settlements) as the basis for the assessment, monitoring and regulation of rural landscapes. The author elaborates a series of guidelines and measures to ensure that, in the management of landscape planning and rural cultural heritage, closer attention is paid to the specifics of local conditions and that local residents are not cornered into addictive subsidy arrangements by excessive prohibitions and controls on their livelihoods. The thesis includes examples of attempts to reconceptualise local nature and heritage protection as a complex set of actions seeking to develop sustainable livelihoods. The approach highlights the role of values in the making of the corresponding decisions and suggests various options for achieving economic and administrative savings in practical landscape planning. The thesis discusses how the approach may be implemented in the protected areas of Estonia and in other culturally sensitive areas. The approach is also shown to hold considerable potential for application in the administration and regional development of cultural landscapes located outside protected areas. The studies conducted as part of the thesis show that there is no agreement in Estonia concerning the values that underpin the assessment of cultural landscapes and cultural heritage. Although a certain body of accepted rhetorical formulations has developed over time, it is often used to justify widely different or even outright contradictory aims and visions, which often results in the euphemisation of problems and development priorities. The accepted rhetoric appears to favour the interests and perspectives of mobile groups (tourists, academic experts) over those of local residents and is geared to generate opposition between economic activities and protective measures. The author recommends a more dynamic and complex approach to rural values and suggests that protective measures should be integrated into the development of sustainable local livelihoods. This entails a series of challenges to official institutions in terms of rewriting the existing regulations and rethinking their practical work such that the protection regimes of each protected area would be determined with regard to the specifics of the area. It also means that, where necessary, the institutions should be prepared to grant local communities priority rights to use natural resources, to relieve the restrictions on human activity in endangered settlements and to arrange for and recognise, in relation to certain trades, the individual learning of those in the immediate or approximate environment of skill bearers. Priit-Kalev Partsi doktoritöö “Kestlik kogukonnakorraldus: kultuuripärandiga seostuvate arendustegevuste peegeldusi Kihnu saarelt, Viljandi maakonnast ja Eesti kaitsealadelt” käsitleb maaliste väärtuste haldust ja kaitset olukorras, kus põllumajandus on maapiirkondade elanike jaoks taandumas kõrvaliseks sissetuleku ja tööhõive allikaks. Autor analüüsib loodus- ja muinsuskaitse kontseptuaalseid aluseid ning varjatult ideoloogilisi seoseid valdkonna korralduspraktikaga, pakkudes välja alternatiivseid mõtestamiskonstruktsioone (elav maastik, maainimene kui ohustatud tõug, pärandipõhine kestlik elatis, ohustatud asustusega külad) maa-maastike hindmiseks, seireks ja korralduseks. Analüüsi ja alternatiivsete kontseptsioonide sünteesi alusel töötas autor välja tegevusjuhiseid ja meetmeid maa-maastike ja maakultuuripärandi senisest kohasidusamaks ja iseorganiseeruvamaks korraldamiseks. Väitekirjas demonstreerib autor kohaliku loodus- ja muinsuskaitse ümbermõtestamise katseid kestlike elatiste arendamisele suunatud tegevuste kompleksina. Lähenemine toob selgelt esile väärtuspõhisuse ning pakub praktilisele maastikukorraldusele majanduslikke ja halduslikke kokkuhoiuvõimalusi. Väitekiri demonstreerib, kuidas antud lähenemist rakendada Eesti kaitsealadel ja teistel kultuuriliselt tundlikel aladel, osutades selle potentsiaalile ka väljaspool kaitsealasid paiknevate kultuurmaastike haldamises ja regionaalses arendustöös. Doktoritöö tulemusena selgus, et Eestis puudub kokkulepe kultuurmaastike ja kultuuripärandi väärtuskriteeriumite osas. Kuigi välja on kujunenud ühtne retoorika, teostatakse selle raames väga erinevaid või lausa vastuolulisi eesmärke ja nägemusi, mis viib sageli probleemide ning arenguprioriteetide eufemistliku käsitlemiseni. Väljakujunenud retoorika kaldub eelistama liikuvate (turistid, akadeemilised eksperdid) rühmade huve ja vaatenurka paiksete ees ning suunab majandus- ja kaitsetegevusi vastandama. Väitekirja autor soovitab läheneda maalistele väärtustele dünaamilisemalt ja komplekssemalt, lõimides kaitsetegevused kohalike kestlike majanduspraktikate arendamisega. Ametlikele institutsioonidele kätkeb see nii õiguslikke kui praktilist töökultuuri puudutavaid väljakutseid määratleda väärtused ja vastavad hoiumeetmed iga ala puhul eraldi. Samuti tähendab see institutsioonidele vajadust arendada valmisolekut anda kohalikule kogukonnale vajadusel loodusressursside kasutamisel eelisõigusi, leevendada inimtegevuse õiguslikke ja praktilisi piiranguid ohustatud asustusega külades ning korraldada ja tunnustada teatud oskuste õpet individuaalselt oskuste kandjate vahetus või lähedases keskkonnas.

Today, natural and manmade accidents and emergencies are continual challenges for humanity. Disasters and catastrophes are events, which can bring about serious fallbacks within society and jeopardise sustainable development. The occurrence of accidents is connected with uncertainty and thereby also with the concept of risk. Therefore risk assessment is an essential component on a national as well as international level. The scope of this dissertation embraces the development and current state of emergency risk assessment in Estonia as one of the ‘new’ members of the EU. This dissertation is composed of national, regional-local and organisational levels. Comparison with the UK as an ‘old’ member of the EU has an important place in the entire thesis. The objective of this dissertation was to survey the development of Estonian emergency risk assessment since the restitution of Estonia as an independent state, and examines the impact of legislation and guidelines from other states and international institutions. The research materials were the legislation, guides and standards of Estonia and other countries, where the requirements regarding emergency risk assessment were enacted or included, methodologies, risk assessments outputs and other relevant information sources. In comparative studies the public outcomes of the national risk assessments of Estonia and the UK as well as the risk assessments of selected larger cities and conurbations were used. The results of this study showed that the development of emergency risk assessment in Estonia can be divided into three clearly distinct periods, where in addition to the development of the national legal system foreign systems were also of key importance. The example of the Swedish risk assessment methodology enabled the application and distribution of emergency risk assessment on local, regional and national levels. The example of the UK’s methodology enabled the unification and arrangement of approaches to risk ranking. The risks of epidemics or pandemics, severe weather conditions and floods were assessed as very high or high in the both countries: Estonia and the UK. The public outcome document of the British National Risk Assessment accomplished the broader aims of risk communication in comparison with the Estonian analogue. The studies in selected Estonian ISO 14001 certified organisations demonstrated that the identification of possible accidents and emergencies is performed in association with the identification of environmental aspects, and also considers external factors. Novel approaches in the dissertation are the comparative study of the national risk assessments of two countries and also the study specially addressed emergency preparedness and response in ISO 14001 certified organisations. Tänapäeval on loodus- ja inimtekkelised õnnetused ning hädaolukorrad inimkonnale jätkuvaks väljakutseks. Suurõnnetused ja katastroofid on sündmused, mis võivad anda ühiskonnas tõsiseid tagasilööke ning ohustada jätkusuutlikku arengut. Õnnetuste toimumine on seotud määramatusega ja sellest tulenevalt ka riski mõistega. Seetõttu on riskianalüüs kaasaegse elanikkonnakaitse oluline komponent nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasemel. Käesoleva dissertatsiooni käsitlusala hõlmab Eesti kui Euroopa Liidu n-ö uusliikme hädaolukorra riskianalüüsi arengu kulgu ja praegust olukorda. Dissertatsioonis käsitletakse riskianalüüsi korraldamise ja teostamisega seonduvat riiklikul, regionaalsel, kohalikul ja organisatsiooni tasandil. Olulist rolli dissertatsiooniga haaratud uuringutes etendab Eestis praktiseeritava riskianalüüsi võrdlus Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi kui Euroopa Liidu n-ö vana liikmesmaa vastavasisulise tööga. Dissertatsiooni põhieesmärgiks oli uurida hädaolukorra riskianalüüsi arengut Eestis alates taasiseseisvumisest kuni tänaseni, selgitades ühtlasi teiste riikide ja rahvusvaheliste institutsioonide õigusaktide, standardite ja juhendmaterjalide mõju. Uurimismaterjalideks olid Eesti ja teiste riikide ning rahvusvahelised õigusaktid, juhendmaterjalid ja standardid, kus olid sätestatud või kajastusid hädaolukorra riskianalüüsialased nõudmised, metodoloogiad, riskianalüüside väljundid ning muud asjakohased teabeallikad. Võrdlevuuringutes kasutati Eesti ja Ühendkuningriigi riiklike riskianalüüside ning samuti valitud suuremate linnade ja linnastute riskianalüüside avalikke väljunddokumente. Uurimistulemused näitasid, et hädaolukorra riskianalüüsi arengu Eestis saab jaotada kolmeks selgelt eristatavaks perioodiks, kus lisaks siseriikliku õigusruumi arengule oli võtmetähtsusega ka välisriikide süsteemide mõju. Rootsi riskianalüüsi metoodika eeskuju lõi eeldused hädaolukorra riskianalüüsi rakendamiseks kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. Ühendkuningriigi metoodika eeskuju võimaldas riskide tasemehindamise olulist korrastamist ja ühtlustamist võrreldes varasemaga. Nii Eestis kui ka Ühendkuningriigis hinnati väga kõrgeks või kõrgeks epideemiate või pandeemiate, tõsiste ilmastikutingimuste ja üleujutuste riskid. Ühendkuningriigi riikliku riskianalüüsi avalik väljunddokument täitis võrreldes Eesti analoogiga laialdasemaid riskikommunikatsiooni eesmärke. Uuringud Eesti ISO 14001 sertifitseeritud organisatsioonides näitasid, et õnnetuste ja hädaolukordade võimaluste väljaselgitamist teostatakse enamikul juhtudest koos keskkonnaaspektide väljaselgitamise ja nende olulisuse hindamisega, kusjuures võetaks arvesse ka väliseid tegureid. Dissertatsioonis on uudseteks lähenemisteks kahe riigi riiklike hädaolukorra riskianalüüside võrdlevuuring ja samuti uuring, mis on spetsiaalselt suunatud hädaolukorraks valmisolekule ja tegutsemisele nende puhul organisatsioonides, mis on sertifitseeritud ISO 14001 standardi nõuetele vastavuse osas.

Airborne laser scanning (ALS) has been used widely due to its three dimensional information. Additionally to coordinates, ALS systems record also intensity values that describe the objects backscattering properties. The usage of ALS intensity data has been problematic due to the lack of information for correcting itnensity values for different affects, and also how to calibrate intensity data. Doctoral thesis of Ants Vain focuses on the usage of naturally availabel targets (e.g. asphalt, concrete etc.) of the measured area to use them as calibration targets. The tests carried out for this Thesis showed that the asphalt proved to be the most stable target and produced quite good results when used as calibration target. A near infrared camera was also tested to obtain objects backscattering properties. The camera solution proved to be an useful tool since it can be used simultaneously when the flights take place, therefore it provides results that are closer to actual ones than those measured in the laboratory. The samples will dry in the laboratory, therefore their backscattering properties will change also. Previous tests showed that naturally available targets can be used as calibrators. Since the ALS measurements are one of the remote sensing techiques, the intensity data has to be corrected for several factors before the calibration procedure. This Thesis also studied the range and topography influence on the ALS intensity data. Since the targets are assumed to have a Lambertian backscattering properties, the backscattered energy will reduce with the growth of incidence angel (the angle between incoming laser bean and surface normal). The tests showed the the 20 degree incidence angle will reduce the intnesity values up to 8%. The moisture level in the surface will reduce the intensity values. The study conducted within this Thesis showed that the moisture can reduce the intensity up to 30%. To obtain the moisture level in the surface the near infrared camera was used. The results were similar as in the test that was carried out in the laboratory. The Leica ALS50-II uses Automatic Gain Control (AGC), that is used to ramp up the weak returns or ramp the too strong signals down. In other words, the AGC will keep the received signal in the sensitive area of the receiver. The study conducted within this Thesis showed that the ALS intensity follows the AGC trend. The result of this study was a linear correction model that minimizes the effect of AGC on the intensity values. The doctoral thesis of Ants Vain is one of the few in the world and the first in Estonia that studies the correction and calibration of ALS intensity data. The knowledge that was collected thorughout the studies that were carried out in this Thesis can be used in further studies were ALS intensity data plays a relevant part. Aerolaserskaneerimine (ALS) on leidnud laialdast kasutust just oma kolmemõõtmelise informatsiooni tõttu. Lisaks kolmele koordinaadile salvestab ALS süsteem ka intensiivsusväärtuseid, mis iseloomustavad uuritava objekti radiomeetrilisi omadusi. Seniajani on ALS intensiivsuse kasutamine rakendusuuringutes olnud raskendatud, kuna puudub selge kontseptsioon intensiivsuse korrigeerimiseks erinevate tegurite mõju vastu ning kuidas intensiivsusväärtuseid kalibreerida Ants Vain’u doktoritöö keskendub sellele, kuidas on võimalik mõõdistusalal ära kasutada olemasolevaid pindasid (nt asfalt, betton jne), et neid kasutada intensiivsuse kalibreerimiseks. Doktoritöös läbiviidud katsed näitasid, et asfalt osutus kõige stabiilsemaks pinnaseks ning selle kasutamine kalibratsioonis andis häid tulemusi. Samuti testiti lähiinfrapunases spektripiirkonnas töötavat käsifotokaamerat, mille abil määrati pindade tagasihajumise omadusi. Kaamera osutus kasulikuks just seetõttu, et mõõdistusi saab teha samaaeglselt ülelennuga, mis tähendab, et ilmastikutingimused on lähedasemad tegelikkusele, kui seda oleks laboris teostatava mõõtmiste puhul. Laboris olev proovitükk paratamatult muudab oma tagasihajumise omadusi just niiskuskaotuse tõttu, mida kaamera puhul pole karta. Eelnevalt läbiviidud katsed näitasid, et looduslikult kättesaadavaid pindasid on võimalik kasutada kalibreerimises. Enne kalibreerimist tuleks intensiivsust korrigeerida erinevate tegurite vastu, kuna tegemist on ikkagi kaugseire meetodiga. Antud doktoritöö uuris ka topograafia ja kauguse mõju intensiivsusväärtustele. Kuna ALS puhul eeldatakse, et pindadel on Lamberti tagasihajumise omadused, tähendab see seda, et mida suurem on laserkiire kokkupuutenurk pinnaga, seda vähem energiat tagasi hajub. Läbi viidud katse näitas, et kokkupuutenurga puhul kuni 20 kraadi on selle mõju intensiivsusele kuni 8%. Niiskuse tase pinnases alandab samuti intensiivsusväärtuseid. Doktoritöö raames läbi viidud katse näitas, et erinevus võib ulatuda isegi kuni 30%-ni. Ka niiskuse taseme määramiseks pinnases testiti lähiinfrapunases spektripiirkonnas töötavat käsifotokaamerat, mille tulemused langesid kokku laboris saadud katse tulemsutega. Leica ALS50-II juures kasutatav seade, AGC (Automatic Gain Control), on mõeldud selleks, et võimendada liiga nõrka tagasihajunud signaali või siis vähendada liiga tugevat signaal. Teisisõnu, hoiab ta vastuvõetud signaali vastuvõtja tundlikus piirkonnas. Doktoritöö raames läbi viidud uurimus näitas, et intensiivsus järgib AGC trendi. Uurimustöö tulemusena pakuti välja lineaarne parandusmudel AGC mõju vähendamiseks intensiivsusväärtustele. Ants Vain’u doktoritöö on üks väheseid maailmas ja esimesi Eestis, mis tegeleb ALS intensiivsuse parandamisega ja kalibreerimisega. Doktoritöö raames teostatud uurimustest saadud teadmisi on võimalik kasutata intensiivsusväärtuste parandamiseks, et neid edaspidistes rakendusuuringustes kasutada. Estonian University of Life Sciences, Doctoral School in the Field of Building and Environmental Engineering